Tüdruk, kes lahendas hiina paberi mõistatuse
Aasta 1992. Paberirestauraator Maris Arpole (23) ja ta kolleegidele
vaatasid siidkaantega albumi lehtedelt vastu punaste mopsis suudega hiinlased.
Kaheksa akvarelli kujutasid kirevaid hiina kostüüme.
Akvarellid olid
maalitud valkjale ja erakordselt haprale materjalile. See ei olnud mitte
tavaline tselluloosist valmistatud paber, vaid spoonilaadne materjal, tehtud
puusäsist.
Mõned pildid olid albumilehtedele liimitud nurki pidi, teised
kõigi nelja külje ulatuses, servi ääristamas helesinised siidribad. Oli näha,
et säsimaterjal oli kuivades kahanenud ja kohati olid terved servad rebenenud.
Järgmisest albumist leidis Maris korve kandvad ja maad kõplavad talupojad.
Ilmselt olid nad teekasvatajad. Kolmandas albumis silkasid rõõmsad hiinlased
ringi tuulelohede ja paberlaternatega, mõned kandsid ka metsikuid
karnevalikostüüme. Veel oli pilte lindudest ja puuviljadest. Kokku umbes 60
tööd.
Akvarelle vaadates torkas kohe silma kaks asja. Paljude pind oli
määrdunud. Lähemal vaatlusel selgus, et paber lukustab mustuse oma
labürindisarnase struktuuri sisemusse ja seda ei ole võimalik materjali
kahjustamata välja pesta.
Ajaloomuuseumi vanemteadur Anne Tamtik ütleb, et
akvarellid valmisid enne aastat 1865. Siis annetas A. von Pahlen (aadlimehe
eesnimi ei ole teada) need tollasele Eesti Kirjandusühingule. Inglise
säsimaaliekspert Ifan Williams oletab, et maalid võidi valmistada ajavahemikul
1820–1865.
Ometi olid värvid kirkad ja värsked, nagu maalinuks keegi pildid
alles kümne aasta eest. Värvid säilivad säsipaberil erakordselt kaunina, kuid
kord juba maalitud pilti on võimatu muuta või parandada. Nüüd märkas Maris ka,
et inimeste ihutoon oli maalitud hoopis pildi tagumisele poolele. Peaaegu
läbipaistvast materjalist kumas ihuroosa just paraja loomulikkusega esiküljele
läbi.
Maris nägi haruldast paberit esimest korda elus. Ta ei teadnud, kuidas
seda restaureerida. Eestis ei teadnud seda mitte keegi.
Maris tundis
haruldaste piltide ees parajat hirmu. “Võttis aega, enne kui ma julgesin neile
üldse näpuga kallale minna,” ütleb Maris nüüd.
Üks Leedu restauraator andis
nõu võtta akvarellid albumitest välja ja kinnitada need uuele alusele – jaapani
paberile. Seda ka prooviti, kuid Maris leidis, et see oli halb plaan. Alus oli
säsipaberist palju jäigem – akvarellid hakkasid selle peal kaarduma, sest
kuivades tõmbas säsipaber tugevasti kokku, alus oluliselt vähem. Lisaks paistis
alus paberist inetult läbi, rikkudes materjalile omase kuma.
Marise tarkus
oli otsas ja ta jättis hiina pildid mõneks ajaks kõrvale. Ta jõudis enne pojagi
sünnitada, kui nende juurde tagasi pöördus. Kõigepealt tahtis Maris hakata
infot otsima autorite nimede järgi, kuid neid polnudki – ilmselt valmisid
pildid töökojas konveiermeetodil, kus iga kunstnik tegi valmis oma osa. Maris
märkaski piltidel korduvaid elemente nagu sarnased näod.
Maris sai teada,
millisest taimest hiinlased seda paberit tegid. Riispaberipuu, ladinakeelse
nimega Tetrapanax papyriferum, kasvab tegelikult hoopis Taivanil. Hiinlased
nimetavad seda kung-šu – õõnes puu.
Esimest korda mainitakse säsist tehtud
paberit aastal 1634. Hiinlased kasutasid seda peamiselt akvarellmaali
alusmaterjalina, pilte aga müüsid Kantoni sadamas käinud Inglise ja Ameerika
kaupmeestele. Tänapäeval hiinlased enam säsipaberit ei valmista ja sellele
maalitud pilte on riigis väga vähe.
Nüüd võttis Maris kätte ja kirjutas
Briti Muuseumi, kus pidi tema arvates kindlasti olema sarnaseid akvarelle.
Muuseumi idamaade ekspositsiooni konserveerimise osakond saatis talle ühe
artikli, mis kirjeldas säsipaberi restaureerimist. Kõik, mida Maris järgnevalt
lagunenud piltidega ette võttis, õppis ta sealt.
Albumilehtedelt sai
Maris akvarellid lahti sulatada õrnalt märjaks tehtud vatiribade abil. Niisked
pildiääred paindusid hästi ja Maris lükkas need bambusest spaatliga hõlpsasti
lahti.
Säsipaber on niiskuse suhtes ülitundlik. Kui paber on pikemat aega
kuivas õhus, muutub see hapraks ja võib kergesti praguneda. Niiskes keskkonnas
hakkab paber paisuma nagu kuivatatud herned vees.
Vett said hiinlaste
pildid Marise käes parasjagu. Ta niisutas filterpaberid ja kattis need erilise
materjali Goretexiga, mis kaugelt vaadates meenutab paksu vatiini jope sees.
See on kohev ja laseb läbi ainult veeauru. Membraanipinnale asetatud pildi
kattis ta kilega. Niisuguses kambris niiskus paber aeglaselt, ühtlaselt ja
mõõdukalt.
Märjad pildid liimis Maris nisutärklisest kliistriga
spetsiaalsele loorpaberile. See oli õhuke ja sobis taustaks hästi. jäi üle
ainult tagurpidi keeratud pildist õhumullid välja siluda ja lasta sellel
sirutusaluse peal kuivada.
Maris kulutas akvarellide restaureerimisele kolm
aastat. Ta ostis Helsingist isegi odavad hiina akvarellid, millega retušeerida
paigatud kohti. Hiina akvarellid olid talle nagu maiuspala, mille sai ette
võtta siis, kui muust tööst Kanuti ennistuskojas aega üle jäi.
Maris
alustas restaureerimist aastal 1998. Aasta pärast teadis ta säsipaberist nii
palju, et pidas sellest Balti ja Põhjamaade konserveerimisalasel konverentsil
ettekande.
Maris on restaureerinud veel näiteks baltisakslase von Mellini
18. sajandi Liivimaa atlase ja 14. sajandist pärineva käsikirja “Manuskript
medicinischen Inhalts”. Nüüdseks on ta ka perekonnanime vahetanud.
Muudest
töödest hoolimata tuntakse Marist kui tüdrukut, kes lahendas haruldase hiina
paberi mõistatuse.
Hiina eksportmaalide näitus on Tartus ERMis avatud
märtsi lõpuni. Aastavahetusel oli see üleval Tallinnas Ajaloomuuseumi Suurgildi
hoones.
Oh, kui armas Hiina kit!
Säsipaberile maalitud akvarelle oma eluolust ja loodusest
müüsid hiinlased kaupmeestele. Need olid ainsad Lääne inimesed, keda 19.
sajandil riiki lubati.
Piltide kunstiväärtus on võibolla sama väike kui
nendel Tallinna vanalinna vaadetel, mida pakutakse Toompeal turistidele.
Von
Pahlenile kuulunud säsimaalid asuvad praegu ajaloomuuseumi võõretnograafia
kogus. Anne Tamtiku arvates ei tohiks eraisikute käes selliseid pilte Eestis
olla ja kindlasti on muuseumi kollektsioon riigi suurim.
Akvarellide
väärtust ei osata hinnata, sest Eestis puudub idamaade kunsti asjatundja.
Antikvaar Šifara Hindrekson oletab, et paari sajandi vanused Hiina tööd ei
tohiks olla väga kallid.
Ühes antiikkunsti internetipoes leian sarnase
säsipaberile maalitud pildi istuvast vanadaamist, keda teenindab noor
tütarlaps. See on osa üheksapildilisest sarjast, valminud umbes aastal 1900
(seega noorem kui ajaloomuuseumi tööd) ja pisut kannatada saanud. Hinnaks
märgitud 1000 dollarit.
Marise restaureeritud piltide väärtus peaks olema
kõrgem.