Tüdruk, kes teab enda arvates liiga palju

Toompea kihab aruteludest: kas Anna-Maria Galojan võiks paljastada poliitikute saladusi?

Kuigi Anna-Maria Galojan tähistas tänavu veebruaris alles 25. sünnipäeva, on ta vana olija Eesti poliitikas. Neiu jõudis kuuluda seitse aastat Reformierakonda, kuni ta parteist oktoobris omal soovil lahkus.

Aastate jooksul lävis Galojan mitmete valitsuspartei staarpoliitikutega, tõustes korraks isegi välisminister Kristiina Ojulandi kabinetti.Nüüd on nendest sidemetest ja teadmistest saanud relv.

Viimase kuu-pooleteise jooksul on ta aktiivselt suhelnud tuntud poliitikute, transiidiärimeeste ja advokaatidega.

Nendest vestlustest on jäänud mulje, et Galojan võib soovi korral rääkima hakata. Jutt oleks tema endistest parteikaaslastest.

Näiteks Reformierakonna peasekretärist Kristen Michalist ja suure transiidifirma Transgroup Invest juhatuse esimehest, 75aastasest Juri ­Rapoportist.

Neiu sattunud tänavu enne riigikogu valimisi tunnistajaks kahe mehe vahelisele kohtumisele firma peakorteris Tallinnas Jõe tänav 4a.

Valitsuspartei peasekretäri ja suurärimehe nõupidamises pole midagi ebatavalist. Küsimus on selles, kas Galojanil oleks lisada selle kohta midagi huvitavat.

Niisamuti sellest, kuidas saadakse eriliste teenete eest Eesti Vabariigi kodanikuks.
Seegi vihje seostub sama firmaga. 2005. aasta lõpul andis valitsus kodakondsuse Transgroupi aktsionärile ­Maksim Liksutovile. Ettepaneku tegi Galojani erakonnakaaslane, justiitsminister
Rein Lang.

Kuna Liksutov on Loksal sündinud ja teinud äris suuri tegusid, oli kodakondsuse andmine kergesti põhjendatav.

2006. aastal tegi samuti Reformierakonda kuuluv rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo ettepaneku anda eriliste teenete eest kodakondsus ­Rustam ­Aksjonenkole. Šveitsis elava suurärimehe isa oli kunagine Vene raudteeminister Nikolai Aksjonenko, president ­Boriss Jeltsini mõjuvõimas toetaja.

Erinevalt Liksutovist ei ole Aksjonenko Eestis sündinud. Mehi seob see, et nad on kunagi koos äri ajanud. Ent Aksjonenkol jäi Eesti pass jõulukingiks saamata, sest valitsus läks omavahel tülli.

Miks Rummo venelase välja pakkus ja miks oravapartei seda toetas, jäi avalikkusele piisavalt selgitamata.

Galojani versiooni kohaselt on Reformierakond ta hüljanud. Läinud nädalal prokuratuuri poolt alustatud kriminaalasi olevat poliitikute kättemaks. Riigikogu aseesimees Kristiina Ojuland
olevat andnud koguni mõista, et neiul oleks parem Eestist lahkuda.

Galojaniga suhelnud inimesed ei saagi aru, kas tüdruk teab tõesti midagi valgustkartvat. Üks võimalus on, et neiu arvab teadvat, aga tegelikult ei tea.

“Kui sa jagad Galojani jutu kolmega ja lahutad kaks, oled ikka poolega petta saanud,” arvab üks asjaga kursis olev poliitik. “Ta kindlasti ei tea midagi.”

Eriülesanne Moldovas
Nii Galojani karjääris kui tema poolt praegu liikvele lükatud vihjetelaviinis kuulub keskne roll transiidifirmale Transgroup Invest. Kontserni omanikud on Eesti rikkaimate inimeste hulka kuuluvad Sergei Glinka ja Maksim Liksutov.

Alaliselt Moskvas elava miljardär Glinkaga kohtus Galojan kord Reformierakonna peol. 2006. aastal käisid nad koos oravate jõuluballil Estonia kon­tserdisaalis, mille peoperemeheks oli peaminister Andrus Ansip.

Glinka isiklikult kutsus Galojani transiidifirmasse ja lõi tema jaoks arendusdirektori koha.
Galojanile andis ülesandeid Glinka ise. Neiu reisis tihti oma tööandja juurde Moskvasse. Teiseks re isisihi ks oli neile Moldaavia pealinn Chi?in?u.

Moldovast pärit Glinkal on seal majanduslikud huvid. Väidetavalt on Glinkal head suhted Chi?in?u linnapeaga, kes on omakorda opositsioonis riiki juhtivate läänemeelsete kommunistidega.

Galojani ülesandeks olevat olnud õpetada Glinka partneritele, kuidas ajada Moldovas moodsat poliitikat.

2007. aasta algul lahkus Galojan oota­matult Transgroupist. Miks see toimus, pole teada. Aga ilmselt pidi see olema Glinka soov ja tahe.  

Läbikukkumine valimistel
Samal ajal lõi kõikuma Galojani positsioon Reformierakonnas. Noor naine oli trüginud esiplaanile nii jõuliselt, et edestas endast vanemaid reformitare. Konkureerivad daamid võisid kanda hoolt, et ta ei saaks märtsis Riigikogu valimistel nimekirjas liiga head kohta.

Tallinna kesklinna valimisringkonnas kandideeris Galojan oma partei nimekirjas alles kaheksandal kohal, mis muutis riigikokku pääsemise võimatuks. Sama ringkonna esinumber oli Keit Pentus.

Galojani ainus võimalus oli isikumandaat. Selle saamiseks oleks pidanud tüdruk võtma valijatelt mitu tuhat häält.

Galojan pingutas kõvasti. Ta ümbritses Viru keskuse oma plakatitega ja ket­ras televisioonis klippi, kus lasi vibust märki. Tüdruk ei kooskõlastanud soolokampaaniat Reformierakonnaga ega saanud sealt rahalist toetust.

Valimised lõppesid Galojanile kõigest 462 häälega. Riigikogule esitatud aruandes märkis Galojan oma kampaania kulutusteks tühised 17 000 krooni.

Poliitikud pakuvad massiivse kampaania hinnaks vähemalt mõnisada tuhat. Kas raha tuli tüdruku endiselt tööandjalt Moskvast?

Tandem “Belojan ja Kontus”
Noorest east hoolimata on Galojan staažikas meediastaar ja alati skandaalidega. Tema tulek toimus ajakirja Seltskond külgedel 2000. aastal.

Pikkade blondide kiharatega abiturient seisab pildil Ahtme gümnaasiumi uksel ja protsessib kooliga, et miks teda medaliga lõpetada ei lasta. Põhjuseks olevat poliitika, kuna Anna-Maria valinud Reformierakonna ja kooli direktor oli Keskerakonnas.

Sealt edasi tõusis Galojan komeedina. Ta sobis Reformierakonnale kui musternäide eesti keele ja meele omaks võtnud vähemusrahvuse esindajast.

2002. aasta suvel, kui Kristiina Ojuland oli välisminister, asendas Galojan puhkusele läinud ministri-abi Indrek ­Katušinit. Nimelt oli tüdruk tudengina ministeeriumis paar kuud praktikal, mille juhendajaks oli tänane peaministri välisnõunik Kyllike Sillaste-Elling.

Tandem, Ojulandi nõunik Keit Pentus ja Galojan, teenis välisministeeriumi rahvalt kiirelt hüüdnime “Belojan ja Kontus”. Tüdrukud vaatasid läbi vanu preemiakäskkirju.  Ehk tuleb välja kompromaat Ojulandile ebameeldivate ametnike, eelkõige kantsler ­Indrek ­Tarandi kohta?

Parteikongressile saabus Galojan luksusautos, koos hästirõivastatud vene keelt kõnelnud saatjatega. Reformierakonnas liikus ringi Ojulandile omistet tähelepanek, et Galojani iga riideese maksis 10 000 – 20 000 krooni.

Kahe tule vahel
Galojan protokollis mitu aastat Reformierakonna välispoliitika töögrupi arut­elusid. Seega on tema sidemed ja teadmised valitsusparteist ning vene transiidiringkondadest väga haruldased. Võib arvata, et mõlemad pooled kas ootasid sellisest olukorrast kasu või siis talusid seda mingitel eesmärkidel. Igal juhul moodustas neiu ebata valise silla kahe erinevate huvidega mõjuvõimsa poole vahel.

Täna on Galojan kahe tule vahel. Mängides kitsal ja ohtlikul alal vene transiidimiljardäride ja eesti tipp-poliitikute vahel, kaotas ta mõlema poole usalduse ja jäi üksinda.

Ainult Galojan teab, kas ta oleks võimeline kedagi kompromiteerima. Siiski oleks ilmne viga teda alahinnata.