06.06.2008, 00:00
Tulevased USA presidendid Tallinnas
Tallinna on korduvalt külastanud mehed, kellest hiljem said USA presidendid.
Senaatorite Hillary Clintoni ja John McCaini külaskäigu ajal Tallinna
2004. aasta augustis kirjutati palju, et ühest või teisest
võib saada järgmine USA president. Ent ükskõik kes ka
ei võidaks 4. novembril toimuvaid presidendivalimisi, poleks siiski ei
McCain ega Clinton (kes külastas Tallinna ka esimese leedina 1996. aasta
juulis) esimene Ühendriikide president, kes on enne ametisse astumist
käinud Tallinnas. See au kuulub John Quincy Adamsile (1767–1848),
kes oli järjekorras teise USA presidendi, John Adamsi poeg.
John Quincy Adams külastas Revalit 1814. aasta mais ja valiti
järjekorras kuuendaks Ühendriikide presidendiks aastal 1825. Kui aga
võtta arvestuse aluseks ainult iseseisva Eesti Vabariigi
külastused, siis kuuluks see au John Fitzgerald Kennedyle
(1917–1963), kes külastas Tallinna 1939. aasta mais ning valiti 35.
Ühendriikide presidendiks aastal 1961.
1814
– John Quincy Adams
Revalis
Pärast
1803–1808 kestnud ametiaega Massachusettsi osariigi senaatorina
nimetati Adams USA esimeseks saadikuks Vene keisririigis ja esitas tsaar
Aleksander I-le volikirjad 5. novembril 1809. Adams määrati uuele
kohale tänu oma varasematele kogemustele selles maailmanurgas. Aastatel
1780–1783, alles teismelisena, oli ta töötanud
sekretäri ja tõlkijana saadik Francis Dana juures, kui
alles tunnustamata Ameerika kolooniad püüdsid tagajärjetult
leida Venemaa toetust Suurbritanniaga peetud Iseseisvussõjas
(1776–1783). Naastes Sankt-Peterburgi juba USA valitsuse saadiku
ülesannetes, jäi Adams sinna 1814. aasta aprillini, mil ta
määrati juhtima Genti rahulepingu (1814) komisjoni. Selle lepinguga
lõpetati vastse Ameerika vabariigi teine Suurbritanniaga peetud
sõda ehk nn 1812. aasta sõda.
Pärast
saadikuteenistust Londonis Court of St Jamesis (1815–1817) nimetas viies
USA president James Monroe Adamsi oma riigisekretäriks. Adams teenis
riigisekretärina aastatel 1817–1825, mil temast sai 1824. aasta
vaidlustatud valimiste järel järjekorras kuues president.
Riigisekretärina osales Adams USA valitsuse ühe esimese
välispoliitilise tegevuskava koostamises, mis hiljem sai tuntuks Monroe
doktriini nime all. Monroe doktriin kuulutas, et Euroopa suurriigid ei peaks
sekkuma Ameerika mandri siseasjadesse.
Ehkki Adams võis
külastada Vene keisririigi siinset provintsi juba kahe varasema
diplomaatilise missiooni ajal, võttis ta maismaareisi Revalisse
teadaolevalt ette 1814. aasta kevadel, et lahendada üks konsulaarametiga
seonduv probleem. Nimelt oli USA kohalik konsulaaresindaja Revalis –
baltisakslane Diedrich Rodde – esitanud USA Sankt-Peterburgi konsuli,
Philadelphiast pärit Levett Harrise vastu
korruptsioonisüüdistuse.
Kuigi seoses 1812. aasta
sõjaga ei olnud ükski USA laev kahe aasta vältel
Läänemere sadamatesse jõudnud, nõudis konsul Harris
Roddelt endist viisi “ülalpidamistasu”. Selle ja teiste
korruptsioonisüüdistuste tõttu ei nimetatud konsul Harrist
hiljem saadikuks, vaatamata tema pikaajalisele teenistusele Venemaal
(või just selle tõttu).
1803. aastal oli just konsul
Harris esimene Sankt-Peterburgi lähetatud ametlik USA valitsuse esindaja.
Samuti oli ta teeninud Adamsi äraolekul ja pärast saadiku lahkumist
korduvalt asjurina. Hiljem kirjutas Adams Harrise kohta: “Ta teenis oma
ametit tohutu kallilt edasi müües vürstliku varanduse.”
Harris vabastati avalikust teenistusest 1816. aastal ega pöördunud
sinna enam kunagi tagasi. Veel aastaid käis tema nimi läbi ohtratest
kohtuasjadest.
Kolm nädalat j&a
uml;ävangis
Juhtumisi pidas Adams põhjalikku
päevaraamatut, kus on üksikasjalikult kirjas kõik
sündmused 1. maist 20. maini Revalis, mil ta kolm nädalat ootas
jääolude paranemist Soome lahel – kaasa arvatud
ebaõnnestunud katse lahkuda 16. mail. Ilmselt oli Adams Revalist sisse
võetud. 7. mai päevikusissekanne ütleb: “Tegin jalgsi
ringi ümber terve linna, sisenedes samast väravast, kust välja
läksin. Selleks kulus täpselt nelikümmend seitse minutit,
järelikult oli teekond täpselt neli versta ehk kaks ja kaks
kolmandikku miili. Siin on seitse üksteisest eri kaugusele
jäävat väravat, tühi vallikraav ja tornidega
müür. Linn on väga vana ja ehitatud gooti stiilis: tänavad
on kitsad ja kõverad, hooned enamikus tellistest, mis on üle
krohvitud, mõned ka kivist.
Majadel on kivikatused, millel
on väga järsk kalle; hooned on otsaga tänava poole. Sellises
kohas tekib tunne, nagu oleksid sattunud 12. sajandisse.”
14.
mail külastas ta Kadriorgu, kirjeldades seda kui “paleed, mis
jääb linnast umbes miili kaugusele ja mille Peeter Esimene ehitas oma
keisrinna Katariinale”. “Hoone on väike, aga aiad on avarad ja
rajatud tolleaegse moe järgi. Maja ühes nurgas on kolm punaseks
värvitud telliskivi, mille väidetavasti pani sinna Peeter oma
käega. Ülejäänu on krohvitud. Tavaliselt resideerib siin
provintsi kindralkuberner Oldenburgi vürst.
Aga praegu teda ei
ole. Aedade serval on väike kasarmuküla, mis mahutab rügemendi
sõdureid, ja eemal künkal, kus aiad lõpevad, seisab
tuletorn. Tulekambris on viis lampi, kambril on uks, mis avaneb lahe poole, ja
üks lamp on veel ukse kohal. See on Revali ümbruse kõige
kõrgem punkt, kust avaneb tore vaade linnale, sadamale, lahele ja
ümberkaudsetele aladele.
Nägime sadamasse sisenemas
üht väikest laeva, mis oli tänavusel hooajal esimene. Sadam ja
laht on ikka veel jääs, aga pangad ei ole eriti suured ja paistab, et
laht on läbitav.”
Lisaks mitmetele ametlikele visiitidele
ja Venemaa Napoleoni üle saavutatud võidu pidustuste
jälgimisele avanes Adamsile võimalus heita pilk ka Eesti eliidi
argielule: ta käis ooperis ja ballil, einestas kaupmeestega ja mängis
valitsusametnikega kaarte ning jõudis isegi avalikku sauna.
Esimesel pühapäeval käis ta saksakeelsel jumalateenistusel
toomkirikus, järgmisel aga külastas üht teist kirikut, et
kuulata eestikeelset teenistust. Samuti jalutas ta läbi terve linna,
imetledes korduvalt Toompealt avanevat vaadet: “Õhtupoolikul
jalutasin [–] Toompeale – künkale, kus seisab linna kindlus ja
kust avaneb tore vaade sadamale ja lahele, rannalähedastele saartele ja
maale.” Need on mitmekesised ja terased tähelepanekud, mis avanevad
kui põnev aken 1814. aasta Eesti ellu.
John Kennedy
viibimisest Tallinnas loe järgmisest Eesti Ekspressist.