Ove on olnud ligi kümne sarisaate režissöör, alates TV1 uudistest kuni EMT Textboxingu ja Auh show-ni välja, lisaks teinud reklaame, erinevaid lühemaajalisi teleprojekte ja Soul Militia ühe Eesti kõigi aegade kallima muusikavideo (“alla miljoni”), mis möödunud aastal ka Kuldplaadi võitis. Ta peab vaikselt koos sõpradega edukat heli- ja produktsioonifirmat Downtown, nende viimane suur töö oli Hannah’ hiigelkontserdi visuaalid ja teleülekande režii.

“Large” projekti käigus tehti 8 lühifilmi, mille režissöörid, stsenaristid ja produtsendid olid Euroopa riikidest kokku kutsutud noored professionaalid. “Kui ma vaatasin, kui väikse eelarvega üritatakse seda kõike teha, siis alguses mõtlesin, et see on huumor, see pole lihtsalt võimalik. Aga läksin ikkagi huvi pärast aprillis Brüsselisse kohale. Kui laua taga istusid koos kõik need eri riikide inimesed, kellest pooled ei osanud isegi inglise ega prantsuse keelt, võis selgelt näha Euroopa Liidu miinuseid – kuidas on võimalik liita kokku selline grupp inimesi, kes on etniliselt nii erinevad, religioongi on neil erinev? Kui meid pandi kokku elama ja kontsentreeritult tööd tegema, siis muidugi läksid pooled grupid omavahel tülli, kes saatis stsenaristi põrgusse, kes ei saanud produtsendiga läbi.” Ovel õnneks oma stsenaristi Timo Lehtiga töö klappis, ja valmis lugu raha- ja kunstiinimeste vastuolust, peaosades Andrus Vaarik, Guido Kangur ja Merle Palmiste. Igas kaheksast lühifilmist pidi kasutama kolme elementi: mobiilikõnet, sms-i ja raudteejaama, mida võis interpreteerida nagu pähe tuli. Eesti-Soome tiim sai oma ülesandega edukalt hakkama – nad olid projektist ainsad, kes pääsesid Clermont-Ferrandi festivali rahvusvahelisse võistlusprogrammi, mille 75le kohale kandideeris ühtekokku 3000 filmi.

Oma jõududega plaanib Ove suvel alustada ka järgmise lühifilmi võtteid, koos produtsent Andres Arroga kirjutatud lugu “Vanameeste paradiis”. See räägib kahest vanast keskkonnaametnikust, kes lähevad Setumaale kalureid kimbutama. Lugu iseloomustab kaudselt üsna palju ka Ovet ennast, kes on vee- ja kalapüüdmishull ja hoolimata oma tätoveeringutekihist ja südalinna office’ist hindab Põlvamaa kodu kõige tähtsamaks. Räägib lugusid oma isast, vennast, perest, saunast, matkadest ja kodukandi meestest, keda ta tingimata võru keeles tsiteerib.

Pedasse telerežiid läks Ove õppima, sest ei saanud lavakasse lavastamisesse sisse. “Millegi jaoks on sellised kukkumised ja halvastiminekud vajalikud. Budistid ütlevad, et vaenlane on sõber, samamoodi on kukkumine õppetund.” Nüüdseks on ta igatahes kindel, et tahab tulevikus ennekõike filmi teha. “Ja reklaame ja muusikaklippe, sest need asjad on igal pool maailmas omavahel seotud. Nii film, reklaam kui ka videod “räägivad lugu”.  Vabakutseline on sellepärast hea olla, sest tahan oma südametunnistusega võimalikult hästi läbi saada. Praegu ma olen õnnelik – teen seda, mis mulle meeldib, ja tahan hommikuti tööle tulla.”