TULEVIKUTÄHT: Teateid surmavarjumaalt, inglite keeles
“Varjuderiik elab koos meiega, me ainult ei pane selle maagiat tähele,” ütleb aastalõpu eel esikraamatuga üldsuse ette astunud poetess Jana Lepik. Ta mõtleb et vahest asetsevad ruumid kuidagi paralleelselt ja inimene teispoolsusest istub diivani teises otsas.
Raamatu nimi on “Lahtine taevas”: sinna on surnute hinged on üles tõusnud. Kandnud ära oma risti ja tõusnud taevasse. Rist on nii raamatu Ly Lestbergi tehtud kaanefotol kui tiitellehel. “Tõesti ilus kujundus,” ütleb Jana.
Siiski pole see päriselt debüütraamat, ulatuslik luuletsükkel on ilmunud 2000. aastal TNT (Tallinna Noored Tegijad) almanahhis “Mõned ei tahtnudki”, 2002 ilmus mp3-luulekogu “Silmus või sõlm” (www.bahamapress.org.).
Raske on “Taeva”-raamatut lahata. Aga see raamat on ometi olemas, üle Eesti poeriiulitele müügile pandud ja seepärast ei saa sellest ka vaikimisi mööduda. Luuletajanna on heaks arvanud oma päeviku avalikuks teha ning ootab seega mitte vaikust vaid lugeja vastukõnet.
“Surnuaeda kannan enesega kaasas, / mind temaga seovad / kõik sõlmed silmused ja aasad,” kirjutab Jana avaluuletuses. See on hingeajalugu, poeetiline päevaraamat lähedase inimese pikast lahkumisest ja elust pärast seda. “Iga luuletus avab ajus mingi sahtli, ilmub meelde kirjutamise hetk ning selle kadunud päeva valgus. Ma olen näinud Surmariiki, mis meenutab puhtast kullast linna, aga ma ei tea, kas sellest tohib rääkida,” ütleb poetess.
Jana on habras tütarlaps, 23 aastat vana, välimuse järgi võib vabalt ka 17 öelda. Ometi jõudis poetess ka Andres Vanapaga tuttavaks saada (”jõin temaga paar korda”), nende sünniaastate 60-aastast vahet arvestades on seegi loominguline kontakt väike ime. “Nähes Vanapa matustel tema nägu, tean, et ta on rahu saanud.”
Iseendast ei taha Jana palju kõnelda, luuletustest küll, kuigi vahel ei leia täpset sõna. Aga kuidas leidagi inimkeelseid vasteid luuletustele, mis toetuvad sisekaemusele ning on “mälestused värvilisemast maailmast” ning ajast, mil “kõik oli veel võimalik”.
Jana on õppinud neli aastat Pedagoogikaülikoolis kirjandust, aga just praegu jättis pooleli. Enne seda õppis kolm aastat Vanalinna Kooli kunstiklassis. Praegu ei teagi, kas kirjandus oli õige valik. Aga lõppude lõpuks on aega ju veel paljutki õppida.
Raamatu avaldamiseks kirjutas soovituskirja Doris Kareva, kellele Jana luuletused meeldisid. Kultuurkapital toetas ja too ebatavaliselt ebamaine kogu sai trükitud tänu kirjastuse Tuum juhile Piret ViireseTuum.
Doris Kareva on Janale lähedane ja oluline poetess. Eesti klassikast veel Betti Alver. Noortest luuletajatest meeldib Francois Serpent. Raamatu kirjutamise ajal oli tal kõige rohkem meeles Sergei Jessenin. Ühe teksti tunnistab Jana ka Elioti jäljenduseks.
Doris Kareva on näinud ka Jana avalikke luulelugemisi ja tõdeb, et seal tuleb ilmsiks selline olemise jõud, mis raamatust päriselt ei ilmne. “Tema ülitundlik vaim ei pääse pääse trükis esile tervikuna vaid fragmentidena,” arvab Doris Kareva, kes näeb raamatus katkendlikku, kähedat ja lapsemeelset inglitiivasahinat kuristiku kohal.
Jana on ingliusku. Ta usub, et inglitel on oma töö. “Ja kui sa teed vea ja õnnetuseinglit solvad, siis hoia alt, siis on must lind kohe akna taga.”
Kuigi ingliilm on olemas, ei saa elada korraga kahes maailmas. Samas on kurblik olla ka teispoolsuse häältest päriselt ära lõigatuna.
Jana on pärast “Lahtise taeva” kokkupanemisest möödunud pooleteistkümne aasta jooksul kirjutanud veel raamatujagu luuletusi, aga ta ei tea preagu öelda, kas ta veel kunagi raamatu peaks ilmutama. Selge on vaid see, et kui, siis tahaks ta kirjutada inglite keeles.
Raamatu viimane luuletus “Vabalt” (vaim on taevas ja vabanenud) kõlab siiski tulevikuusklikult:
“...Kohas, kus närtsis üks taim,
sina kord õitsema hakkad
ja sinu pisike vaim
kasvamast eales ei lakka…”
Nii et kuigi inglite keeles, on Jana tulevased luuletused siiski elavate maailmast elavate maailmale.
* * *
Kaugusevaim
mul näitas Surmariiki,
sinna kuus südant,
kuhu löödud kuus piiki
Valguse ratsudel viidi.
Hiigelpäike
pildus oma kiiri
kuldlinna, mis säras
teispool piiri.
Jana Lepik
