Tulnukate laev maandus Londoni kesklinna!

Opeli uut keskautot esitleti avalikkusele Londoni autonäitusel, kuid veel enne seda leidis Toweri silla kõrval aset efektne presentatsioon.

Keskklassi sõiduauto pidada olema väljasurev liik, umbes nagu lumeleopard või pandakaru. Tema eluruumi ähvardavad endale haarata mitmekülgsemad mahtuniversaalid ja linna­maasturid. Ent alles hiljuti jõudsid turule Mazda 6, Citroën C5, Škoda Superb ja Honda Accord, Pariisi autonäitusel esitletakse Toyota Avensise uut põlvkonda. Mis kriisist te räägite?

General Motorsil, maailma suuruselt teisel autofirmal, ei lähe Ameerikas just hästi. Euroopas see-eest edenevad asjad suurepäraselt ja tänavu suvel toodi välja uus keskklassi mudel. Vähe sellest – läbi kolme põlvkonna kasutusel olnud mudelinimi Vectra tõsteti ajaloo kolikambrisse ning selle asemele tuli Insignia.

Imestada pole siin midagi. Vectra nimi seostub paratamatult Opeli (ja Vauxhalli, tema briti sõsarfirma) sügavaima kriisiga 1990. aastate keskpaigas, mil iga hinna eest tootmiskulusid vähendades mängiti kunagi odavuse ja töökindluse etaloniks olnud Opeli maine täielikult maha. Ehkki hilisemad sõidukid (näiteks Vectra C) olid korralikud ja kvaliteetsed, võtab usalduse taastamine aega. Ja miks peaks seejuures kunagisi häbiplekke meenutama?

London kutsub

Miks aga Insignia esitlus toimus just Londonis? Ligi viiemeetrine Insignia on Londoni oludes liiklusvahendina täiesti mõttetu. Ei usu? Mina ka ei uskunud, aga nüüd olen veendunud.

Oleme ju kõik lugenud, et Londonis kehtib ummikumaks. Tahad kesklinna sõita, maksad kaheksa naela (umbes 160 krooni) päevas. Arvate, et see kaotas ummikud? Mitte sinnapoolegi. Ma ei kujuta aga ette, milline oli liiklus enne ummikumaksu.

Lisaks võib parkimine maksta kuni neli naela (umbes 80 krooni) tunnist. Ning oleks seejuures veel vabu kohti leida. Asi on jõudnud nii kaugele, et uute hoonete alla ei ehitata enam isegi parkimismajasid. Kõik mõistavad, et ühistransport on ainus mõistlik viis Citys liikumiseks.

Londoni linnatransport toetub kahele vaalale – maailma vanimale metroole ja kahekorruselistele punastele bussidele. Ent ilmselt mäletavad paljud ka kolme-nelja aasta tagust uudist, et double-decker’eid hakatakse asendama tavaliste bussidega.

Tegelikult hakatigi. Siis aga selgus, et “tavalised” bussid on liiga pikad ja ei mahu kitsastel tänavatel manööverdama. Nii et kahekorruselisi busse asendatakse küll, kuid uute, moodsate kahekorruselistega. Ühekorruselised aga pannakse liikuma laiemate tänavatega marsruutidele.

Teine lugu, mida rääkis meie giid, on samuti väga õpetlik. Pole kahtlust, et midagi sellist juhtub meilgi varem või hiljem. Nimelt oli mees leidnud, et tema senine auto on liiga suur ja kulutab liiga palju kütust. Suurbritannias tähendab see ka suuremat automaksu, mida määratakse sõltuvalt õhkupaisatava CO2 hulgast. Prouaga nõu pidades valitigi välja sobiv väikeauto ning mindi siis seda müügisalongi tellima. Seal tuli terve tund oodata. Inimesed seisid järjekorras, et endale väikest autot saaks osta.

Inglased Vauxhalli ei häbene

Teisest küljest on Insignia presenteerimine just Londonis üsna loogiline. Kui Mandri-Euroopas ostavad firmad oma mänedžeridele tööautodeks enamasti noobelmarke, siis britid ajavad läbi ka märksa tavalisemate sõidukitega. Vauxhall Vectra müügiedu põhineski paljuski just hulgiostjatel ning Insignia peaks neile veelgi rohkem meeldima.

Ja last but not least – juuli lõpus toimus Londonis suur autonäitus ning Insignia oli selle suurim staar. Nii suur, et isegi peaminister Gordon Brown pidas vajalikuks Vauxhalli/Opeli stendi külastada ja koos General Motorsi Euroopa bossi Carl-Peter Forsteriga kaamerate ees poseerida.

Insignia esitlus näitusel oli muljetavaldav, ent veelgi mastaapsem show mängiti maha päev varem Thamesi kaldapealsel. Nimelt toimus seal, otse Toweri silla kõrval Potters Fieldsi nime kandvas pargis Opel/Vauxhall Insignia ametlik esmaesitlus.

Stoori kohaselt saabub Insignia inimeste juurde kuskilt maailmaruumi avarustest ning on kõige senisega võrreldes ebamaiselt hea. Läikiva pealispinna ja vilkuvate tuledega kosmoselaevasarnane silinder oli vinnatud kraanaga neljakümne viie meetri kõrgusele õhku. Õige aja saabudes avanesid selle alaküljel olevad luugid ning Insignia laskus sealt maapinnale.

Uus lähenemine

Kandilise ja kohmakavõitu Vectra kõrval on Insignia tõeline iludus. Müügile tuleb kolm kerevarianti – sedaan, luukpära ja universaal. Mõnel pool Euroopas (näiteks Saksamaal) eelistab absoluutne enamik ostjaid just universaali, teisal (näiteks meil) aga sedaani. Luukpäraga keskautod, ehkki väga praktilised, on seni jäänud vaeslapse ossa. Pole ka ime, sest välimuselt on nad sageli üsna tahumatud. Insignia kallal nägid disainerid kõvasti vaeva ja palun, siin on tulemus: isegi lühikese maa pealt on raske vahet teha, milline kere on nelja-, milline viieukseline.

Paraku nõuab sale siluett (tagaosa suunas sujuvalt langev katusejoon) ohvreid. Ka Insignias tuleb lagi tagaistujatele väga lähedale ja 180 sentimeetrist pikema kasvu puhul ei saa end seal väga mugavalt tunda. Ent esimeste muljete põhjal on see ka ainuke märkimisväärne puudus.

Kabiin on üldiselt avar ja väga kvaliteetselt viimistletud. Kõrge keskkonsool moodustab eesistujate ümber turvatunnet sisendavad kookonid ning toob kõik lülitid-klahvid juhile mõnusalt käeulatusse. Täpsema pildi saab muidugi alles proovisõitude järel, aga üht olulist muudatust võib juba nüüd kiita. Nimelt loobus Opel (ja Vauxhall) lõpuks ometi totakast elektroonilisest suunatulelülitist. Teoreetiliselt oli see väga hea, praktiliselt aga vihastas isegi kogenud juhte. Insignial on asi selge – kang fikseerub ülemises või alumises asendis ja siis on ka suunatuli sisse lülitanud. Mõnikord võib isegi tagasiminek olla progressiivne.