29.03.2007, 00:00
Tunnistus eesti nukufilmi isadusest
Elbert Tuganov (22.02.1920 Bakuu – 22.03.2007 Tallinn) in memoriam.
Eesti praegu üle maailma kõrgelt koteeritud
animatsioonikultuur on õieti ühe mehe, Elbert Tuganovi katseklaasis
loodud homunkuluse paljunemise saadus.
Ameerika animafilm “Lelulugu” (1995) mängukauboi ja mängukosmonaudi elust, mis kandideeris Oscaritele, oli maailma esimene täielikult arvuti abil tehtud animafilm. Tegelased on aga oma laadilt hämmastavalt sarnased nendega, mida manas Elbert Tuganov esile Eestis 1960. aastatel. Siis oli see käsitöö, handwerk.
Eesti animatsiooni sünniks pidid paljud asjad kokku langema. Kõigepealt pidi animatsiooni looja sündima osseedi vürsti perekonnas Bakuus ja ema pidi olema mulgi verega eestlanna. Siis pidi perekond kolima Hitleri-Saksamaale (1927–1939) ja noormees pidi pealt nägema saksa joonisfilmide (trickfilm) tegemist. Seejärel pidi perekond valima elupaigaks Tallinna. Ning noormees pidi sõjas ellu jääma, Tallinnfilmi trikkvõtete operaatoriks saama ja välja tulema ootamatu ideega teha Eestis nukufilmi.
Intelligentse ja elu tundva mehena valis Elbert Tuganov aluseks Leningradi raamatukauplusest leitud taanlase Jens Sigsgaardi muinasjutu “Palle üksinda maailmas”. Selles on üksainus tegelane. Poiss ei taha kaaslastele anda oma mänguasju ja näeb nüüd unes, et on suures linnas ihuüksinda. Teda karistatakse üksindusega!
Idee oli, aga sedagi ainsat nukku tuli liigutada. Tallinnfilm nõudis “vanema venna”, Moskva stuudio Sojuzmultfilm abi kasutamist – vastutus väiksem. Moskoviit, küll hea spetsialist, venitas ja esitas omapoolseid tingimusi: keegi ei tohi näha, kuidas ta nukke liigutab, ruumis peab olema vaid tema üksinda jms. Ja siis pidi murest murtud Tuganovile Moskvas vastu tulema legendaarne filmidirektor Kullo Must, kes oli harjunud ületama organisatoorseid tõkkeid. “Ära ole rumal. Sõida Tallinna tagasi ja ütle, et mees käskis peale hakata. Ta ei saa praegu tulla, tuleb hiljem,” kõlas tema nõu. Entusiasm võitis ja ka stuudio direktor riskis. Peab muidugi lisama, et oli Hruštšovi aeg ja nii kergelt enam pead maha ei võetud. See ei tähenda, et asju poleks pidanud kooskõlastama. Haridusministeeriumi ametnikud, kellele stsenaarium anti, leidsid, et selles propageeritakse ühiskondliku korra rikkumist. Peetrike nimelt põhjustab suures segaduses trammiavarii. Ja üldse pole õige näidata nõukogude lastele, et mõni laps on maailmas üksi. Laps ärkab, ütleb emale-isale tere ja läheb alles siis välja mängima. Kuid üldsus võttis valmis filmi “Peetrikese unenägu” – see oli aastal 1958 – rõõmsalt vastu ja andis katseklaasilapsele õnnistuse. Praegu näib liikumine filmis parajalt primitiivne, aga primitiivsus on ju ka alati moes. Kui Tuganovi viies film “Ott kosmoses” 1961 Prantsusmaal Deauville’is astronautikafilmide festivalil eripreemia sai, oli Tuganov N Liidus tehtud mees. Sest Gagarin oli äsja sõitnud kosmosesse. (Muide, Deauville’is on festival tänini, ainult et see on nüüd Deauville Festival du Cinéma Américain). Üldse jõudis Tuganov aastail 1958–1981 lavastada 38 nukufilmi.
Vene animafilmi uurija Sergei Assenin ei väsinud Tuganovi loomingu puhul rõhutamast: jarkii natsionalnõi kolorit... (ere rahvuslik koloriit).
Assenin ilmselt hindas seda, et Eestis tehti filme teistmoodi kui Venemaal, kus valitses Disney-vaimustus. Tuganovi teine film oli “Põhja konn” Kreutzwaldi järgi ja kolmas “Metsamuinasjutt” Lutsu “Nukitsamehe” järgi. Aga Tuganovi filmidele on lugusid kinkinud Valdo Pant, Juhan Peege l, Ilf ja Petrov, Wilhelm Busch, Apuleius, kõnelemata eesti kirjanduse korüfeedest. Kõik Eesti tolle aja prominentsed heliloojad on Tuganovi filmidele kirjutanud muusikat. 1972 tegi esimese eesti nukufilmi kunstnik Rein Raamat oma esimese joonisfilmi, millest kasvatas omakorda välja regulaarse joonisfilmitootmise. Raamat kutsus tööle Priit Pärna. Kuid kui kogukas eesti animafilmi püramiid ümber pöörata, hoiab selle tippu illusoorse animamaailma ainurajaja Eestis Elbert Tuganov. Tuganov koondas enda ümber Eesti loova intelligentsi ja tema filmid on seepärast eesti maitsega Maakera kunst. Kuid selle jarkost’i (ereduse) asjus mõtlen ma alati, et peab olema hea lõunamaa veri, et nukkudesse sisse panna hing (anima). Nii nagu lõi Norra nukufilmi itaalia verega Ivo Caprino.
Tuganov ei suitsetanud, ta tegi isegi suitsetamisvastase savinukuplakati “Ohver” (1980). Ja siis on ta teinud N Liidu esimese stereoskoopilise nukufilmi “Suveniir” (1977). Arvatavalt oli see ka esimesi sarnaseid asju maailmas. Tal õnnestus oma elu kirja panna, nagu seda tavatsevad kunstitegemisest loobumisel kõik maailma tuntud kinokorüfeed. Mälestusraamatust “Jalutuskäik läbi sajandi” (1998) selgub, et 20. sajandi keskpaiga kinotegija elu oli tõeline poliitiline seiklusromaan.
Otsisin Tuganovi nime SSSRi viimasest kinoentsüklopeediast ja ootamatult leidsin, et märksõna Truffaut läks kohe üle Tuibajeva’ks, Tuganov aga puudus. Muidugi, Tuganov oli raamatu trükkimise ajal 1986 nevozvroštšenets, see tähendab, jäi kooskõlastamatult välismaale – ja tuli küll sama ootamatult tagasi –, aga sellest piisas, et mees ametlikest ürikutest välja jäeti.
Eesti animafilmi isadust pole aga siiski keegi kahtluse alla seadnud.
Ameerika animafilm “Lelulugu” (1995) mängukauboi ja mängukosmonaudi elust, mis kandideeris Oscaritele, oli maailma esimene täielikult arvuti abil tehtud animafilm. Tegelased on aga oma laadilt hämmastavalt sarnased nendega, mida manas Elbert Tuganov esile Eestis 1960. aastatel. Siis oli see käsitöö, handwerk.
Eesti animatsiooni sünniks pidid paljud asjad kokku langema. Kõigepealt pidi animatsiooni looja sündima osseedi vürsti perekonnas Bakuus ja ema pidi olema mulgi verega eestlanna. Siis pidi perekond kolima Hitleri-Saksamaale (1927–1939) ja noormees pidi pealt nägema saksa joonisfilmide (trickfilm) tegemist. Seejärel pidi perekond valima elupaigaks Tallinna. Ning noormees pidi sõjas ellu jääma, Tallinnfilmi trikkvõtete operaatoriks saama ja välja tulema ootamatu ideega teha Eestis nukufilmi.
Intelligentse ja elu tundva mehena valis Elbert Tuganov aluseks Leningradi raamatukauplusest leitud taanlase Jens Sigsgaardi muinasjutu “Palle üksinda maailmas”. Selles on üksainus tegelane. Poiss ei taha kaaslastele anda oma mänguasju ja näeb nüüd unes, et on suures linnas ihuüksinda. Teda karistatakse üksindusega!
Idee oli, aga sedagi ainsat nukku tuli liigutada. Tallinnfilm nõudis “vanema venna”, Moskva stuudio Sojuzmultfilm abi kasutamist – vastutus väiksem. Moskoviit, küll hea spetsialist, venitas ja esitas omapoolseid tingimusi: keegi ei tohi näha, kuidas ta nukke liigutab, ruumis peab olema vaid tema üksinda jms. Ja siis pidi murest murtud Tuganovile Moskvas vastu tulema legendaarne filmidirektor Kullo Must, kes oli harjunud ületama organisatoorseid tõkkeid. “Ära ole rumal. Sõida Tallinna tagasi ja ütle, et mees käskis peale hakata. Ta ei saa praegu tulla, tuleb hiljem,” kõlas tema nõu. Entusiasm võitis ja ka stuudio direktor riskis. Peab muidugi lisama, et oli Hruštšovi aeg ja nii kergelt enam pead maha ei võetud. See ei tähenda, et asju poleks pidanud kooskõlastama. Haridusministeeriumi ametnikud, kellele stsenaarium anti, leidsid, et selles propageeritakse ühiskondliku korra rikkumist. Peetrike nimelt põhjustab suures segaduses trammiavarii. Ja üldse pole õige näidata nõukogude lastele, et mõni laps on maailmas üksi. Laps ärkab, ütleb emale-isale tere ja läheb alles siis välja mängima. Kuid üldsus võttis valmis filmi “Peetrikese unenägu” – see oli aastal 1958 – rõõmsalt vastu ja andis katseklaasilapsele õnnistuse. Praegu näib liikumine filmis parajalt primitiivne, aga primitiivsus on ju ka alati moes. Kui Tuganovi viies film “Ott kosmoses” 1961 Prantsusmaal Deauville’is astronautikafilmide festivalil eripreemia sai, oli Tuganov N Liidus tehtud mees. Sest Gagarin oli äsja sõitnud kosmosesse. (Muide, Deauville’is on festival tänini, ainult et see on nüüd Deauville Festival du Cinéma Américain). Üldse jõudis Tuganov aastail 1958–1981 lavastada 38 nukufilmi.
Vene animafilmi uurija Sergei Assenin ei väsinud Tuganovi loomingu puhul rõhutamast: jarkii natsionalnõi kolorit... (ere rahvuslik koloriit).
Assenin ilmselt hindas seda, et Eestis tehti filme teistmoodi kui Venemaal, kus valitses Disney-vaimustus. Tuganovi teine film oli “Põhja konn” Kreutzwaldi järgi ja kolmas “Metsamuinasjutt” Lutsu “Nukitsamehe” järgi. Aga Tuganovi filmidele on lugusid kinkinud Valdo Pant, Juhan Peege l, Ilf ja Petrov, Wilhelm Busch, Apuleius, kõnelemata eesti kirjanduse korüfeedest. Kõik Eesti tolle aja prominentsed heliloojad on Tuganovi filmidele kirjutanud muusikat. 1972 tegi esimese eesti nukufilmi kunstnik Rein Raamat oma esimese joonisfilmi, millest kasvatas omakorda välja regulaarse joonisfilmitootmise. Raamat kutsus tööle Priit Pärna. Kuid kui kogukas eesti animafilmi püramiid ümber pöörata, hoiab selle tippu illusoorse animamaailma ainurajaja Eestis Elbert Tuganov. Tuganov koondas enda ümber Eesti loova intelligentsi ja tema filmid on seepärast eesti maitsega Maakera kunst. Kuid selle jarkost’i (ereduse) asjus mõtlen ma alati, et peab olema hea lõunamaa veri, et nukkudesse sisse panna hing (anima). Nii nagu lõi Norra nukufilmi itaalia verega Ivo Caprino.
Tuganov ei suitsetanud, ta tegi isegi suitsetamisvastase savinukuplakati “Ohver” (1980). Ja siis on ta teinud N Liidu esimese stereoskoopilise nukufilmi “Suveniir” (1977). Arvatavalt oli see ka esimesi sarnaseid asju maailmas. Tal õnnestus oma elu kirja panna, nagu seda tavatsevad kunstitegemisest loobumisel kõik maailma tuntud kinokorüfeed. Mälestusraamatust “Jalutuskäik läbi sajandi” (1998) selgub, et 20. sajandi keskpaiga kinotegija elu oli tõeline poliitiline seiklusromaan.
Otsisin Tuganovi nime SSSRi viimasest kinoentsüklopeediast ja ootamatult leidsin, et märksõna Truffaut läks kohe üle Tuibajeva’ks, Tuganov aga puudus. Muidugi, Tuganov oli raamatu trükkimise ajal 1986 nevozvroštšenets, see tähendab, jäi kooskõlastamatult välismaale – ja tuli küll sama ootamatult tagasi –, aga sellest piisas, et mees ametlikest ürikutest välja jäeti.
Eesti animafilmi isadust pole aga siiski keegi kahtluse alla seadnud.