Turvaliste lahenduste maja
Küllap on ka paljudel praegustel tööle pühendunutel hingepõhjas mure: kui ema või isa (või tädi või onu) jääb vanaks, kuidas suudan talle turvalist ja meeldivat elusügist pakkuda? Tegelikult on võimalusi palju. Täna vaatleme üht, mida senimaani on katnud teatav ülikalliduse ja kättesaamatuse loor – Villa Benita Keila lähistel.
Villa Benita juhatuse esimees Siret Liivamägi kinnitab, et jutud ülikallist eakatekodust on müüt. „Olen ka ise seda kuulnud, et kogu kinnisvara tuleb maha müüa, et siia pääseda ja muud taolist. Ei ole nii! Me pakume mitmeid teenuseid, millel on kindlaks määratud hinnad ning julgen väita, et tegelikult üldse mitte väga kõrged.”
Hindadest ja võimalustest
Kuna majandussurutises kipub küsimus „Aga mis see maksab?” olema tihtipeale esimene, mis pähe tuleb, alustame ka vestlust Siret Liivamäega just sellest teemast. Meeldiva üllatusena hakkab pärast hindadest kuulmist selguma, kui palju mugavust, meeldivat õhkkonda, teenindust ja ravi selle eest saab.
Esmalt tuleb teha vahet Villa Benita töösuundadel. Eakatekodu on vaid üks suund ja osakond. Lisaks on hooldus- ja järelraviosakond, kuhu tullakse pärast rasket haigust ja/või operatsiooni taastuma ning kus maja statistika kohaselt veedab keskmine patsient 28 päeva. Peale selle on veel osakond dementsust ja Alzheimeri tõbe põdevatele inimestele.
Baashind Villa Benitas veedetud ööpäeva kohta on 450 krooni, mis kuu hinnaks teeb keskmiselt 13 500 krooni. Selle eest on tagatud koht mugavas üheses toas, kolm söögikorda ja kolm rühmategelust päevas, vajadusel nii meditsiiniline kui ka hinge hoidev abi.
Loomulikult sõltub hind ka sellest, millised soovid villasse tulijal või tema lähedastel on. Soovi korral saab tellida näiteks kahetoalise sviidi, kuhu võib (mõneks ajaks) majutuda ka keegi pereliikmetest, et tulijal oleks kergem kohaneda. Sviidi hinnaks on 850 krooni ööpäevas, ja see võib olla heaks lahenduseks ka Villa Benitas teineteist leidnud paarile – armastus pole vaid noorte pärusmaa.
Kui võrrelda keskmise Eesti hotelliga, on hinnatase Villa Benita kasuks. Ja tuletagem meelde, hotellis pole hinna sees tervislikku ja elanike individuaalseid vajadusi arvestavat täistoitlustust, meelelahutusvõimalusi ega meditsiinilist abi. Paljudest muudest elu meeldivaks tegevatest pisiasjadest rääkimata.
Nii et tuleb tunnistada: jutt ülikallist paigast on tõesti müüt. Seega võib hakata rahulikuma südamega uudistama, miks võiks kaaluda vanas eas just Villa Benitasse kolimist või siis selle sõbraliku maja katuse all haigusest toibumist.
Kodusus ja luksus
Vanadekodu maine on meil senimaani kippunud olema pigem madalapoolne. Ikka stiilis, et selle maja teenust ostab see, kes tahab vanainimese n-ö ära saata.
„Kindlasti pole Villa Benita koht, kuhu keegi vastu tahtmist saadetakse,” arutleb Siret Liivamägi. „Näiteks on meil nii mõnedki väliseestlased, kelle elu omal ajal kodumaalt eemale viis. Võõrsil on oldud ja karjääri tehtud, ent elusügiseks tahetakse tulla kodumaale tagasi. Siin on turvaline elada: meie eesmärk on pakkuda võimalust toetatud eluks. Kliendil pole vaja muretseda igapäevase olme pärast, nüüd on aeg lihtsalt elu ja olemist nautida. Seepärast julgen ka väita, et inimene, kes toob siia oma lähedase, ilmutab sellega mõistvust, arukust ja hoolivust.”
Villa Benita ei mõju haigla ega vanadekoduna. Õhkkonda määravad lugematud pisiasjad: vaipkate põrandal, voolava veega purskkaev vestibüülis, kaminas hõõguv tuli, tubade elegantsed tapeedid, klassikaline ja mõnus mööbel, mille juurest vajadusel ei puudu moodsad elemendid, näiteks võimalus voodit puldiga liigutada. Laudadel on valged pitslinikud, valgustus soosib nii lugemist kui ka näputöö tegemist.
Pesemisruumid on kaunid ja luksuslikud, lisaks iga toa juurde kuuluvale on saun, kus plaanikohaselt käiakse kord nädalas. Kõik see on hinna sees, vaid juuksuri, maniküüri ja pediküüri eest tuleb maksta lisa. Ka maja kohvikus maitsva kohvi, piisakese veini või konjaki nautimine on pisike lisakulu, mis baaspaketti ei kuulu.
„Igal tulijal on õigus kaasa võtta armsaks saanud mööbliesemeid või nipsasju,” selgitab Siret Liivamägi. „Aga väga kenasti on võimalik end tunda ka siis, kui neid kaasa ei tooda. Oleme püüdnud toad sisustada nii, et nad oleksid ilusad ja praktilised ühel ajal.”
Lõhnavabadus on saavutatud kahe toetuspunkti abil: väga korralik ventilatsioonisüsteem ja parimad puhastusvahendid. „Eraettevõte annab võimaluse valida just neid vahendeid, mida tahame, mitte neid, mida riigihankereeglite järgi peaks ostma.” Siret Liivamäe jutust kostab nii ärilisust kui ka hoolivust, ja sellise maja puhul on see vist küll ainuvõimalik. „Meie eesmärk on, et mitte keegi meie juures viibijatest ei ütleks oma lähedastele, et palun viige mind siit ära, ma ei taha siin olla.”
Mis määrab elukvaliteedi?
Villa Benita üks unikaalne eripära tundub olevat olukordade läbimõtlemine ja neile lahenduse pakkumine enne, kui sellest puudust hakatakse tundma.
Nii näiteks on majas sisustatud mänguasjadega lastetuba. Ja mitte elanike, vaid nende väikeste külaliste tarbeks. Kui kaasa võetud lastel on võimalus mängutoas lustida, ei hakka neil igav ning perele nii tähtis külastusaeg ei pea selle tõttu lühemaks jääma.
Igast eakatekodu korterist viib uks terrassile, suvel on seal ka mõnus mööbel. Nii saab sumedat ilma nautida koduukse ees lugedes, kududes või pilvi imetledes. Kel aga soovi jalutama minna, seda ootab maja taga terviserada, mida võib läbida nii jalgsi kui ka ratastoolis. Liikumisabivahendid, muide, kuuluvad samuti baaspaketi hinna sisse.
Hooldusravil olijatel võib jalutamisega raskusi olla, nagu ka toolil istumisega. Seetõttu on teisel korrusel asuval osakonnal suur ja lai lõunapoolne rõdu, kuhu patsiendi saab tema soovi korral voodiga lükata. Nii ei möödu kaunid kevad- või suvepäevad vaid nelja seina vahel.
Dementsus ei võta väärikust
Selge on see, et dementne inimene vajab peaaegu pidevat järelevalvet – et ta kogemata tikke kätte ei saa, korterisse või majja ära ei eksi. Samas pole saabunud dementsus veel kaugeltki mitte lõpp: ka mõningase sisemise segadusega on professionaalse toetuse korral võimalik elada väärikalt ning tunda elust rõõmu.
Villa Benita dementsete ning Alzheimeri tõbe põdevate osakonnas on tagatud nii pikad jalutuskäigud kui ka kursisolek maailmas toimuvaga. Näiteks loeb tegelusjuht igal hommikul ajalehti ette ning koos arutatakse tähtsamad päevasündmused läbi.
„Tähtis on, et dementsus ega Alzheimer ei progresseeruks, seetõttu peavad nii keha kui ka vaim igapäevast liigutamist saama,” ütleb Siret Liivamägi ning näitab ka arendavaid mänguasju – vanas eas saabub kord aeg, mil inimene on jälle väike laps, kellele meeldib avastada, et kolmnurkne seibike mahub kolmnurksesse auku ning ümmargune kettake ümmargusse.
