Tuulikud ootavad paremat tuult
Teisipäevases Hiiu Lehes seisab kurb pealkiri: “”Hiiumaa ingli” tiivad jäid seisma”. Ei, keegi lugupeetud inimene ei lahkunud siit ilmast. Nukra pidulikkusega lülitati välja saarel seitse aastat töötanud tuulegeneraator, millele keskkonnaministeerium ei suutnud uut omanikku leida.
Olukord kogu Eesti tuuleenergia turul on Hiiumaal toimunust pisut lootusrikkam, kuid paari aasta tagune vaimustus on kadunud. Kõik Saaremaa praamile tõttajad teavad kolme aukartust äratavate mõõtmetega tuulikut, mis kõrguvad jõuliselt üle Virtsu kui sihvakad valged lilled. Tegelikult on need suhteliselt väikesed ja toodangult tühised. Kuid nii nende kui Hiiumaa testtuuliku abiga on juba ära tõestatud, et tasuta ja piiramatus koguses saada oleva tuule abil on Eestis tasuv elektrit toota.
Tõsisemad tegijad rajavad suuremaid tuuleparke põhjarannikule Pakrisse, Türisallu, Viru-Nigulasse ja Läänemaale Rõustesse. Saaremaal Salme vallas panid kuus väikest tuulikut püsti perekond Sõnajalad. Endised muusikud ja telejaama omanikud kaebasid kohtusse valla otsuse lubada konkurendil püstitada nende kõrvale seitsmes tuulik. Jüri Mõisale kuuluv ettevõte Beta-Est Holdings kaalub praegu veel ühe väikese pargi rajamist Kundasse.
Mõned aastad tagasi tõmbas uudne energiaäri ka musta raha, väidetavalt olid oma huvid koguni ühiskassal. Pakri tuuleparki rahastavat Norra investorit Vardar esindava OÜ Pakri Tuulepark juht Martin Kruus väidab, et allilmaga ei ole neil tegemist teha tulnud. Küll aga on investeerimisvõimalusi otsinud vene kapital.
Ühe tuuliku kokkupanek on paras kunsttükk. 80 meetri kõrgusel posti otsas istuva generaatori külge kinnitatakse kolm laba, millest igaüks on 45 meetrit pikk ja kaalub kümme tonni. Hind on mõõtmete vääriline – kogu krempel koos paigaldusega maksab 16 miljonit krooni. Sellest kolmandik tuleb tootjale tellides ette maksta. Nagu ka elektrit, ei saa selle saamiseks vajalikke tuulikuid lattu valmis toota.
Paldiski taga on püsti kaheksa tuulikut. Kolm neist lappavad laisalt veebruarikuist lumeräbust õhku. Kui kõik tööle saavad, võiks elektriga varustada 10 000 majapidamist ehk mitu Paldiski linna. See on aga alles köömes võrreldes sellega, mida arendaja põhjarannikule kavandab. Pakri poolsaare südamesse peaks tulema veel 22 tiivikut ning Türisalu endisele punaarmee katsepolügoonile lisaks 13. Need plaanid ootavad aga kannatamatult, et seadusandjate suhtumine tuuleenergia tootjatesse muutuks soodsamaks.
Riik vedas alt
Tuuleparkide omanikud väidavad, et uuest aastast kehtima hakanud seadusega lõigati neil ära suur osa tulusid. Riik jagas katteta lubadusi ja andis lootust pudrumägedeks. 1998. aastal lubas riik läbi talle kuuluva monopoolse Eesti Energia osta kõik riigis toodetud taastuvenergia kokku 90protsendise kodutarbija hinnaga.
Kaks aastat tagasi võeti vastu uus seadus, mille järgi pidi kokkuostja maksma 1,8 korda Narva elektrijaamade hinda. Tänavu aastast jõustus aga veel karmim piir, mille järgi tootjad saavad 81 senti ja ei kriipsugi rohkem. Tootjaid rahuldaks hind alates ühest kroonist.
Riik jõudis järeldusele, et tuuleenergia tootjad võtavad elektri eest liiga palju raha, aga ei suuda tagada kindlat energiakogust. Paratamatult ei puhu tuul alati sama tugevalt ning mõnikord üldse mitte. Selleks tarbeks peab Eesti Energial olema ikkagi tagavaravariant, mille käivitamine on kulukas.
Eesti Energia on välja andnud võrguliitumisi välja mitmesaja megavati eest. Nii mõnegi taotleja ainus plaan on luba mõnele konkurendile maha ärida. Arendajaid, kes oleks võimelised oma projekti ka ellu viima, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel. Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioonil on aga 17 liiget. Umbes niisama palju on praeguseks tuulikuid püsti pandud.
Ühenduse juht Jaan Tepp selgitab liitumistaotluste varasemat laviini sellega, et võrguga liitumine oli nii lihtne, et “iga talumees võis tuuliku tööpõhimõtet põhjani tundmata täita A4 formaadis avalduse”. Loa saamisest on aega aasta, et kooskõlastada detailplaneering, leida rahastaja ning saada reaalne võrguühendus. Viimasega võib aga Eesti Energia viivitada kuni kolm aastat. Seega kui peab arendaja aastaga otsustama, kas võtta risk või anda luba käest.
“Isegi 81 sendiga on tekkinud buum,” nendib majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi energeetika osakonna juhataja Einari Kisel. Ministeerium on ette valmistanud seaduseelnõu, mis kitsendab piirangud taastuvenergia tootjatele veelgi. Järgmisel nädalal viib ministeerium eelnõu tutvumiseks riigikogu majanduskomisjonile.
Näiteks on seal kirjas, et kui taastuvenergia tootmismaht ületab sada megavatti, jäävad tuuleenergia tootjad toetusest ilma. Teistele taastuvenergia liikidele see piirang ei laiene. Kisel ei tee saladust, et ministeerium eelistab koostootmisjaamu ehk puiduküttel töötavaid katlamaju. Need olevat odavamad, toodavad sooja kõrval ka elektrit ning annavad oluliselt rohkem töökohti kui tuulikud, mis pärast püstipanemist inimese kätt suurt ei vaja.
Euroopa annab eeskuju
Tuuleenergia buum sai alguse 1970. aastal Euroopat tabanud energiakriisi ajal Taanis. 1980ndate keskpaigas sai tuulikute tootmisest sealmaal tõsine tööstusharu. Tuulikute võimsust on paarikümne aastaga arendatud mitmekümnekordseks, seejuures on nende mõõtmed ja hinnad pidevalt langenud.
Eurodirektiiv näeb ette, et aastaks 2010 peab 25 liikmesriigis oleme taastuvenergia osakaal 22 protsenti. Kõikides riikides pole suuri jõgesid, et ehitada hüdroelektrijaamu, küll aga on tuult. Ainuüksi Saksamaa toodab üle kolmandiku maailma tuuleenergiast. Taanis annab aga tuulikuturbiinide tootmine tööd enam kui 20 000 inimesele. Taanlased rajasid otse merre 80 tuulikust koosneva pargi, mille ehitamine oli väga kulukas, kuid säästab tiheda asustusega riigis kallist maad.
Eesti võttis euroliiduga liitudes tagasihoidlikuks eesmärgiks saada viie aasta pärast taastuvenergia mahuks 5,1 protsenti. Küsimus pole mitte selle numbri täitmises, vaid soovijate maha surumises. Asjatundjate hinnangul poleks mingi küsimus viie aastaga kümme protsenti saada.
“Eesmärk peaks olema 15 protsenti ja riik peaks vaeva nägema, et põlevkivi kõrvale tuleks alternatiivseid energiaallikaid,” leiab Säästva Eesti Instituudi juhataja Valdur Lahtvee. Energeetikute arvutuste järgi jätkub põlevkiviressurssi veel 45 aastaks. Uute maardlate avamine tähendaks juba jõhkralt looduse kallale minekut.
Kasum tuleb saastekvootidest
Tuuleenergia tootjad ei salga, et oma kalliste projektide tagasiteeniseks loodavad nad raha teenida tänavu jaanuarist alanud CO2 saastekvootide müügist välisriikidele. Keskkonnaminister Villu Reiljan kirjutas möödunud aasta lõpus Buenos Aireses Taani kolleegiga alla lepingule, mille järgi taanlased katavad kümnendiku Tallinna lähedale Türisallu rajatava tuulepargi ehituskuludest ning saavad vastutasuks õiguse osta Eestilt CO2-saastekvoote.
Samasugused kokkulepped on Pakri tuulepargi arendajatel juba Soome ja Hollandi riigiga. Põhjanaabrid ostavad Pakri valmisehitatud kaheksalt tuulikult aastas 50 000 tonni eest kvooti hinnaga viis eurot tonn. “Kui toodame rohkem, on Soomel optsioon juurde osta,” märgib tuulepargi tegevjuht Hannu Lamp.
Süsteem näeb välja selline, et aasta alguses jagatakse tootmisel kasvuhoonegaase levitavatele ettevõtetele heitmeload. Selliseid ettevõtteid on meil 43. Kokku on Eestil lubasid 37 miljoni tonni heitmete tekitamiseks, hinnanguliselt kümme miljonit sellest jääb üle.
Aasta lõpus ülejääva osa võivad ettevõtted enda suva järgi maha müüa. Praeguse turuhinna järgi maksab üks tonn õhku paisatud CO2 umbes 120 krooni. Kui aga ettevõtte kulutab rohkem kui talle etteantud kvoot, peab ta iga täiendava tonni pealt maksma kuni tuhat viissada krooni trahvi.
2005-2007 on kvoodikauplemise esimene ring, mil kauplemine toimub vaid ELi liikmete vahel. 2008. aastast käivituva Kyoto protokolli alusel saavad kõik maailma riigid nelja aasta jooksul omavahel kaubelda. Kel on kvoote üle, võivad neid müüa riikidele, kes rohkem saastavad. Eesti on üks sellistest, kel kvooti üle ning võib selle pealt korralikult teenida.
Varuvariant puudub
Ainuüksi praegu juba arendamisel olevate taastuvenergia projektide energiatoodang kokku annaks 2010. aastaks planeeritud 5,1 asemel 6-7 protsenti Eesti elektritarbimisest. Kisel väidab, et iga täiendav protsent taastuvenergiat tähendab tarbijale hinnatõusu 0,6 senti. Seejuures on hüdroenergia ja hakkpuidust lisaks soojusele saadav elekter tunduvalt odavamad tuuleenergiast.
Tepp on aga kokku liitnud, et kui maagiline 5,1 protsenti tuleks ainuüksi tuuletootjatelt, tõuseks hind kokku 2-3 senti. “Meile tundub, et täna toimub kodutarbija elektrihinna tõstmise juures n.ö. uue patuoina otsimine, kelle kaela hinnatõus ajada,” selgitab Tepp.
Juba investeeringud teinud tuulepüüdjatel tegelikult valutut taganemisteed ei ole, olgu kehtestatud hind kui madal tahes. Martin Kruus toob näite, et kui uus sõiduauto kaotab poest välja sõites kolmandiku oma väärtusest, siis tööle pandud tuulik lausa kaks kolmandikku. Ehk seda pärast püstipanemist kohe maha kruvida ja kellegile edasi müüa pole lihtsalt tasuv.
Tuuletootjate eest rabelev Tepp näeb viga energiasüsteemi liigses alalhoidlikkuses. Vana kooli energeetikateadlased kinnitavad, et kõik jõud tuleb suunata meie meie staatilise energiasüsteemi käigushoidmisele. Iga radikaalne uuendus tähendab riski, mis võib lõppeda kogu süstseemi rivist välja langemisega. Seejuures justnagu unustatakse, et Narvas toodetud elekter on tugevasti subsideeritud ning sinna pole sisse arvestatud põhjavee, kaevandamise aga täieliku keskkonnasaaste kulu.
Tepp tõdeb siiski, et riikliku energiavõrgu haldajatel on õigus selles osas, et Lääne-Eestis ja saartel on nõrk võrk ning sinna ei saa püstitada suuri tuuleparke. Kuid Põhja-Eestis on arenguruumi küllaga. “Elektrisüsteem on piltlikult nagu puu, mille juured asuvad Narvas ja oksad saartel ja elektri liiklus valdavalt ühesuunaline. Kui häired okstes võivad neid murda, siis tüvele ei tähenda see midagi.”
Kisel näeb lahendust selles, et praegu ehitamisel olevad tuulepargid tehakse valmis ja ülejäänud projektid lükatakse viieks aastaks kalevi alla. “Pärast 2010. aastat tõuseb küsimus uuesti,” ennustab ta. Järgmine sihtmärk on aasta 2020, kui Eesti on võtnud plaani tõsta taastuvenergia osakaalu 10,6 protsendile.
Usumehest tuulikute eest võitlejaks
Mis valu ajab Mustamäe haigla tippkirurgi vabal ajal tuuleenergiat populariseerima, mõtlesin kord. Jaan Tepp tunnistab, et tänu doktorist nimekaimule tohterdati kord haiglas tema vigastatud jalga erilise tähelepanuga.
Tuuleenergia-Tepp õppis ülikoolis hoopis usuteadust. Oma Humanitaarinstituudi lõputöö andis ta hiljem välja raamatuna “Kurjuse kuningriik”, mida arvustajad nimetasid kehvaks plagiaadiks. 1995. aastal läks paavstilt õnnistuse saanud noor usuteadlane õpinguid jätkama Vatikani, kuid pere juurdekasvu tõttu jäi õppimine teisel aastal pooleli.
2003. aastal hoopis Tartu Ülikooli Euroopa Kolledzhis kaitstud magistritöös uuris ta presidendi rolli suurendamist parlamentaarses riigis. Teema tulenes töökogemusest president Lennart Meri nõunikuna. Presidendi kantseleist lahkus ta 2001. aastal omal soovil pärast seda kui talt nõuti tagasi õppepuhkuse ajal kantselei arvel tehtud Ameerika reisi raha.
Nõunikuna tehtud uuringud taastuvenergia kohta viisid ta kokku inimestega, kes pakkusid 2001. aastal loodud Eesti Tuuleenergia Assotsiatsiooni juhi kohta. Sellele ametikohale on ta teiste kandidaatide puudumisel juba kolm korda tagasi valitud.
