Ühemeheshow
Reede hommikul kella kümne paiku Sakala Keskusse sisenedes tundus esmapilgul, et toimumas on mõne partei aastakoosolek - ilusad autod, asjalikud inimesed, kohv ja kokakoola ning küpsised. Tõsi, prominente polnud näha.
Saal läheb pimedaks täpselt kell kümme. Kostab pidulik muusika. Noor sirge mees, must ülikond seljas, tuleb enesekindlalt lavale. Prozhektorikiir valgustab teda, ainult teda.
Show on alanud. See on Peep Vainu (tegelikult siiski tema koolitusfirma Vain SMD) saalikoolitus müügimeestele, kes tahavad homme rohkem müüa kui täna.
Justkui tsirkuse konferansjee, kes pidulikult kuulutab sellest, mis vaatajaid ees ootab.
Saal on täis, peaaegu. 800 kuni 1000 mugavalt riietunud müügimeest/-naist. Vaid rõdul on üksikud tühjad kohad. "Tänane päev on luksus. Te saate mõelda oma asjadest," kostab Peep Vainu suust. "Sellesse, millest me täna räägime, palun ma suhtuda mitte kui dogmasse. See on lihtsalt ideede kogum."
Üritan mõistatada, kas kogu see saalitäis tuli Sakala suurde saali tõesti lootusega lahkuda sellelt koolituselt parema tegijana, või on see üritus, kus iga enesest pidav müügimees, kes tahab tsunfti kuuluda, lihtsalt peab ennast näitama.
Saal on vait. Vain liigub vaid talle suunatud valgussõõris ning räägib endast.
Kui kogu saali valgustus jälle sisse lülitatakse, jätkub mäng. Saalitäis noogutab oma õpetaja eeskujul. Esialgu nagu eestlased, siis nagu lätlased (lätlase noogutus on aktiivsem ja arusaadavam, selgub). Siis tõstavad kätt need, kes arvavad, et nad on naised, seejärel need, kes arvavad, et on mehed. Kui Peep Vain lõpuks saalitäiel iseendile vägevat aplausi palub teha, seda ka tehakse. Soojendus on läbi. Kogu saal on vallutatud. Kell on kakskümmend minutit kümme läbi.
* * *
Kui poolele lava tagaseinal olevale valgele ekraanile projitseeritakse tekst "Kuidas nõuandlikumalt ja rohkem müüa?" ning teise poole seinast võtab pilt jutustavast Peep Vainust, muutub õhkkond saalis asjalikumaks. "Juhuslikult" leiab eeskõneleja kulisside vahelt redeli ning korraks selle otsa turnides selgitab ta, kuidas seda redelit sageli valesti müüakse. Etüüd redeliga on paeluv. "Nõuandlik müük, see on osta aitamine. Kõigile meeldib osta, aga ei taheta, et asju pähe määritakse."
Pikem jutt selle kohta, et müügimehed kipuvad kliendiga suhtlemisel viimase soovidest mööda vaatama ja vaid oma huvisid järgima, kõlab kui ilustatud illusioon sellest, mida praktikas nii tihti ei kohta.
Peep istub korra lava servale ja näeb seal välja nagu oma vastvalminud humoreski ettelugev komöödiakirjanik ning kirjeldab valele asjale keskendunud müügimeest. Saal naerab.
Kui ta siis püsti tõuseb ning laseb kogu auditooriumil enda järel hüüda: "Tutvustan kliendile valitud lahendust, lähtuvalt tema poolt välja öeldud vajadustest," ning saal seda rõõmsalt ja üksmeelselt kolm korda järjest teeb, tundub tõepoolest, et toimub miski sekti koosolek. Fotograaf otsib meeleheitlikult mõnd müügimeest, kes hambad laiali magaks, aga ei leia sellist.
Vaid paar iroonikut rõdu tagumisest reas ei suuda muiet varjata, kui kogu saalitäis ühtäkki kooris rääkima hakkab.
Vahepala, milles Peeter Oja kehastatud Alev Ström ähvardavast ja manguvast müügist räägib, on naljakas.
Ajal, mil saalitäis veel kahel korral valjuhäälselt endale põhitõdesid sisendab, on selgelt tuntav naishäälte suurem entusiasm. Aga Peep Vain on ju karismaatiline ja sile gentleman. Kohvipaus.
* * *
Etendus, sorry, koolitus jätkub, kui Peep Vain popstaarilikus are-you-ready stiilis publikult küsib: "Kuidas meil läheb?"
Ja kõigil läheb hästi. Laval on redeli asemel uus rekvisiit - moodne tõukeratas. Jutt käib mõistmisest. Kliendi vastuväidete mõistmisest.
Õpetaja Vain suhtleb üha rohkem publikuga. Selgitab müügimehe ja kliendi vaheliste suhete tegelikku keemiat. Selle jutu võiks kaheldamatult kogu täiega mõnda käitumisõpikusse suruda.
Lõpeb see kõik muidugi sellega, et laval seisva tõukeratta ostab kujuteldav klient ilma suurema punnimiseta ära. Ise tahab seda.
Mahe muusika, Sinatra vist, lõpetab ennelõunase osa sel koolitusel.
* * *
Kolmas osa. Billy Joeli energiline rokilugu We Dind`t Start the Fire, istme käsitoe klapi alla peidetud pakike Smintiga, ning päev jätkub. Särtsakalt loomulikult.
Jätkub küsimuste-vastuste voor, mis kulmineerub küsimusega, kas müük on teadus või kunst. Peep vastab, et müük on ennekõike teadus. "Kui oled piisavalt õppinud, et saad end müügialal teadlaseks pidada, on aeg kunstnikuks hakata." Saal aplodeerib.
Show' ekstrakülaline Dave Benton, kes omas hallis viigitud-triigitud ülikonnas näeb välja nagu perekonnaseisuameti töötaja, räägib pika loo oma elust ja loomingust ning eneseusust. Põhiline point on aga see, et lõppkokkuvõttes on ta müügimees. Ütleb, et viib alati kõik alustatu lõpuni ja mõtleb positiivselt. Dave uskus Eurovisiooni võitu enne, kui helilooja Ivar Must talle lugu oli näidanud. Ta on oivaline rääkija. Rahvas usub teda, näib. Ja kadestab.
* * *
Pärast pisikest pausi õpipäeva finaalosaks saali kogunevaid müügimehi takseerib Peep lavale asetatud tugitoolist nagu juubelit tähistav rahvakunstnik.
Sealt jätkab ta teemal "Edu võtmed".
Näited isiklikust elust ja unistustest. Lugu tasakaalust eesmärkide ja põhiväärtuste vahel, mille ilmestamiseks õpetaja tugitoolist tõuseb ning nagu muuseas saali ümbritseval kitsal bordüüril kõnnib. Prozhektor jälgib iga tema sammu, eksida ei saa ja ta ei eksi. Jutt on mõjuv.
Lugu hämmastavat ebaõnne trotsinud USA kunagisest presidendist Abraham Lincolnist. Näide sellest, mis oleks siis, kui Thomas Alva Edison oleks pärast 4000 ebaõnnestunud katset elektripirni leiutamise katki jätnud, on efektne.
Saali tuled kustutatakse, Vain läidab tiku ja märgib: "Nii oleks seda koolitust palju nutusem pidada." Saal juubeldab. Just sel hetkel, kui tundub, et enam ei viitsi kuulata, ta lõpetab.
Vain on koos vaheaegadega andnud ligikaudu seitsmetunnise spektaakli. Ehkki ta esitleb oma meeskonda, kes teda aitas, ja palub neidki tänada, oli see siiski puhtalt tema show.
Lõppakordiks mängib Queeni We Are The Champions. Loomulikult. Ja tuhat uut tshempioni lahkub saalist.
