Üliõpilasteater maksab ­Harmsi vaeva

Tartu kirjanik Mehis Heinsaar (35) ja lavastaja Kalev Kudu (47) on Daniil Harmsi mõju all olnud aastaid. Veiko Märka uuris, milline vägi neid kogu geeniuse eluloo Üliõpilasteatris lavale tooma sundis.

Vene ja kogu maailma absurdikirjanduse klassik Harms (1905–1942) elas Peterburis/ Leningradis ning suri võigast surma: vanglas nälga. Kuigi blokaadi ajal, kui inimesed tänavatelgi näljast kokku kukkusid, oli ilmselt täiesti loogiline, et valvurid Harmsile määratud pajuki ning toidupakid nahka panid.

Praegu Tartu Üliõpilasteatris mängitava “Daniil Harms ehk Geeniuse elulugu” dramaturg Hein­saar on Harmsist palju kirjutanud ning väidab, et tema enda looming on kümnendiku ulatuses viimase mõju all. (“Seda on ju täitsa palju.”)

Kudu on kõik Heinsaare Harmsi-käsitlused Üliõpilasteatris lavale toonud, lisaks veel Harmsi enda “Jekaterina Bami”. Nii pole ime, et lavastuse kunstnik Kristina Viin pani kõik kolm ühise nime alla: Kalev Harmsaar.

Mehis: “1996. aastal suskas keegi mulle pihku äsja eesti keeles ilmunud “Maaõlma”. Ja kohe käis imelik jõnks läbi. See oli just see, mida mul vaja oli, hakkasin teda ka vene keeles lugema.” Seejärel kirjutas Mehis karkassi Harmsi sketšiõhtule “Joogem äädikat, härrased!”, mille lavastas Kudu. Järgnes jälle Kudu tellitud ning Heinsaare kokku pandud “Artur ja Paul”.

Värske lavatükk “Geeniuse elu” põhineb Harmsi päevikutel, mis pole eesti keeles ilmunud. Need sisaldavad kontrastiks tema tuntud jutuloomingule süngeid mõtisklusi stiilis “mind pole kellelegi vaja”.

Kalev: “Üks asi, et teda ei avaldatud, teine asi, et tal oli ka loominguline kriis.”

Mehis: “Kuna teda üldse ei avaldatud – kui lasteajakiri Jož välja arvata –, oli tal kodus sõna otseses mõttes nälg. Võib ette kujutada, kuidas naine teda näägutas. Geniaalseks muudab Harmsi see, et tema Stalini terrori tingimustes kirjutatut lugedes kogu aeg ühe ajupoolega naerad, aga teisega tunned õudu, et sinugi uksele ­öösel koputatakse ja sind viiakse teadmata kuhu.”

Harmsi arreteerimise põhjuseks olnud keeldumine panna selga Punaarmee mundrit. Mitte et ta oleks olnud riigivastane, aga talle ei meeldinud selle labane lõige ja värv.

Enamik Harmsi mõttekaaslasi arreteeriti, tapeti või saadeti sõjas kõlbmatute intelligentidena eesliinile kahurilihaks, kus nad samuti hukka said.

Harmsi sõber, näidendiski olulist rolli mängiv Vvedenski, kes ütles: “Harms ei loo kunsti, ta on ise kunst”, arreteeriti Harkovis, suri Siberisse viimisel, laip visati rongist välja ning tema haud on teadmata.

Kudu rõhutab, et näidend sisaldab ka Mehisega juhtunud lugusid. “Võib isegi otsida, kus Harms lõpeb ja Heinsaar algab ning vastupidi.”

Mehis: “Mõtted on Harmsi omad, meeleolust jäi muidugi mõndagi ka minu luua. Dokfilmi temast ju pole, saladus sellest mehest jääb ikka õhku.”

Kalev: “Kadunud Jüri Ehlvest kaebas kunagi, et Harms ja Heinsaar on tema paremad mõtted kirja pannud.”

Kui näidend juba laval, käis Kudu Peterburis ning vaatas teatris Glagol samuti Harmsi päevikutel ja kirjavahetusel põhinevat ning juba viis aastat kavas olevat tükki “Naljakas 2000. aastal”. “Olin natuke kade nende lõpu pärast. Meie lavastus vastandab üksikisikut ja ühiskonna masinavärki. Neil aga saab Harmsist ingel.”

Lavastuses, kus kogu Harmsi elu kolme tunni jooksul lavale tuuakse,  peab eriti rõhutama nimiosalise valikut. Miks just Richard Naar?

Kalev: “Sellepärast, et ta on väga andekas; pool geeniust. Pärnust Rein Laose stuudiost tulnud noormees Richard Naar paistab silma nii koomiliste kui traagiliste võimete poolest ja viitsib teha tööd detailide kallal, mis on noore näitleja puhul üsna haruldane. Ma ei pidanud vaeva nägema, et teda “lahti” teha.”

Harmsi elus käisid koomiline ja traagiline pidevalt käsikäes.

Kalev: “Juba tema pseudonüüm ühendab vastandlikud ingliskeelsed sõnad charm (“sarm”, “võlu”) ja harm (“paha”, “kahju”).

Mida on Harmsil tänapäeva Eesti teatripublikule öelda?

Kalev: “Ta kutsub üles: ärge alluge provokatsioonidele! Tulgu need valitsuse poolt või kust tahes. Hirm on täiesti halvav asi, tehes inimesed jõuetuks ja alatuks. Harms ütleb meile: “Jääge iseendaks!” Sest kui palju paanikat meie umber ka praegu lõõtsutatakse, SMS-laenudest kuni seagripini. Neid hirme võib provotseerida kuni massirahutusteni.”

Mehis: “Harms on kaasaegne mõtlev tüüp, kunstniku üldistus läbi aegade, mille toob eriti välja kontrast Staliniga. Imetlen, kuidas ta suudab lugeja nokdauni lüüa, anda poole leheküljega 220voldise elektrilöögi. Kõik tema tekstid on hämmastavalt laetud.”

Uurin sedagi, et kui Harms praegu Tartus kohtumisõhtu korraldaks, siis mida  nad temalt küsiksid.

Kalev: “Küsiksin nulli kohta. Kas null peab olema ovaalne või täiesti ümmargune. Tal oli selle kohta oma teooria. Mis on meie eksistentsi sügavam eesmärk? Ma ei tea, kui palju teadis Harms budismist, aga aja ja ruumi tühistamine tema loomingus, mida ta teeb väga naljakalt ning naiivselt, paneb huvi tundma, kuidas ta selle peale tuli.”

Mehis: “Mina küsiksin, kas ta kavatseb edaspidi pikemat proosat kirjutada. Ta kaldus elu lõpus sinnapoole. Ja kui palju õlut oleksin joonud, paluksin tal mõne triki teha, sest Harms oli ka mustkunstnik ning suur laste sõber.”

Kõike eelviidatut ja palju rohkematki saab näidendis “Daniil Harms ehk Geeniuse elu” sel hooajal veel näha Tartus Genialistide klubis 18., 19. ja 20. mail.