Rõõmus menstruatsioonikunstnik: Sarah Maple Tallinnas oma näituse avamisel. Vallo Kruuser

Ükski meeskunstnik ei saa poseerida alasti, oma poja mänguasjad suguelunditele asetatud, ja kutsuda seda kunstiteoseks ning meeste õiguste eest seismiseks. Tal oleks hetkega liputaja ja pedofiilia süüdistus kaelas.

Kui aga sama asja teeb naiskunstnik, siis on tegemist “feministliku kunstiga”. Kõik on korras ning Eesti Kultuurkapital (Kulka) annab raha selliste teoste ostmiseks.

Ma tahaksin valjult välja ütelda, et “feministlik kunst” pole muud kui väljapressimine ja et suguelundite demonstreerimine “naiste õiguste nimel” ei ole aktsepteeritav kunstivorm.

“Menstrueeri uhkusega”

Praegu saab Tallinna Linnagaleriis vaadata kuraatorite Anne Maisvee ja Rebeka Põldsami koostatud Sarah Maple’i näitust.

Maple on Lõuna-Inglismaal elav noor feministlik kunstnik, kes kujutab muuseas ennast valges kleidis, vereplekk kubemepiirkonnas (“Menstruate with Pride” – “Menstrueeri uhkusega”), ja al-amira hijab’i riietatuna provokatiivselt banaani söömas (“Bananarama”) ning fotodega, kus poseerib poolalasti, šampusepudel või vihmavari erekteerunud peenist simuleerimas.

Maple’i looming on kvaliteedilt vaene, sisult banaalne ja poole sajandi tagusest feminismiperioodist plagieeritud. Kulka toetab näitust vähemalt 3000 euroga.

Alasti naine peadpidi pesumasinas

Kuraatoritöö debüüdi tegi Rebeka Põldsam 2011. aastal, kui valmistas koos Anders Härmi ja Airi Triisbergiga ette Tallinna Kunstihoones toimunud näituse “Sõnastamata lood”.

Näitus käsitles seksuaalvähemuste temaatikat ja lubas laiemale publikule tutvustada erinevate gruppide igapäevast elu, probleeme ja soorolle. Näitust toetasid riiklikud asutused vähemalt 31 000 euroga.

Soorollide tutvustamise nimel näidati tol näitusel feminist Mare Tralla kaht tööd. Esimene nendest, “Ruumi kirjutatud”, on fotoseeria, kus Tralla poseerib alasti neljakäpukil peadpidi pesumasinas, liivakastis, tugitoolis.

Lisaks oli Tralla neid varemgi näidanud Helsingi Augusta galerii grupinäitusel, olgugi et Tallinna näituse ametlik kriteerium nägi ette, et eesti kunstnikelt tellitud tööd oleksid uued.

Teine eksponeeritud Tralla töö “Päevik” koosneb väljarebitud lehekülgedest ja fotoseeriast. Päevikus kirjutab Tralla hullumeelsest ihast teise naise vastu, oksele ajavast sperma lõhnast, pornost.

Päeviku juurde pildistatud fotoseerias poseerib Tralla, jällegi alasti, kordamööda oma poja lastemänguasjad ja vibraator suguelunditele asetatuna.

Feministlikuks kunstnikuks maskeerudes on Trallal aga piiramatu võim ja puutumatus. Põldsami eksponeeritud Tralla feministlikud tööd ei ole naiste õigusi ega ka seksuaalvähemusi esindav kunst, vaid arulage ja haiglane enesepaljastamine.

Muuseum ostab vulvakunsti

Tartu Kunstimaja korraldas 2011. aastal Tralla isikunäituse “Hull armastus”. Seal eksponeeriti muu seas “Ruumi kirjutatud” fotoseeriat ja “Päeviku” lehekülgesid koos fotoseeriaga.

Eelmisel aastal ostis Tartu Kunstimuuseumi ostukomisjon “Päeviku” koos fotoseeriaga ära ja maksis Trallale 3000 eurot. See on juba teine Tralla töö, mille muuseum on viimase mõne aasta jooksul ära ostnud. Raha ostuks andis Kulka.

Muuseum põhjendas isikunäitust ja fotode ostmist sellega, et Tralla “loomingul on oluline koht Eesti kunstis” ja et “Päevik” on “hinnatud eksponeerimist väärivaks isegi kahel korral”.

Muuseumi direktori Reet Margi sõnade järgi on muuseumil “kasvatuslik funktsioon”.

Mulle jääb arusaamatuks, kuidas feministlik kunst ja enesepaljastamised (alaealist) külastajat harivad.

Muuseumi ostukomisjoni üks liige rääkis mulle, et talle avaldati Tralla fotode ostmisel survet ja ta oli sunnitud oma nõusoleku andma.

Keegi ei julge midagi öelda

Mare Trallal paistab üldse olevat Kulkaga soe suhe. Alates 2004. aastast on ta saanud sealt mitmesuguseid toetusi ja stipendiume rohkem kui 30 000 euro väärtuses.

Ligi pool sellest rahast on antud Trallale doktorantuuriks Londonis Westmisteri ülikoolis. Paljud eesti kunstnikud võivad nii heldest toetusest vaid und näha.

Kuna aga “feministlikust kunstist” on saanud tabu – mehed ei julge poliitilise korrektsuse tõttu seda kritiseerida, muidu on šovinistist sead –, kasutavad oportunistlikud naised olukorda ära ja kasseerivad raha sisse.

PS Ma ei tunne ühtegi ülalmainitud inimest isiklikult, ma ei ole kuhugi kandideerinud, Kulkalt raha küsinud ega sellest ilma jäänud.