Usuohvrid Kadri ja Liina räägivad oma loo: väärkohtlemist varjati Piibliga põhjendatud õpetuste taha

false

Eesti Ekspress rääkis kahe naisega, kes peavad end usulise väärkohtlemise ohvriks. Üks hakkas arvama, et kui ta kogudust rahaliselt piisavalt ei toeta, on ta „varas, kes varastab jumala tagant“. Teine veetis kuus aastat oma elust Lasnamäe ühiskorteris koos „usuvendade ja -õdedega“.

Sel oktoobriõhtul mõni minut enne kuut seisab Kadri (34), seljakott seljas, jalas teksad ja matkasaapad, valge ilmetu välimusega büroohoone ees Helsingi Kallio linnaosas ja valib tuttava telefoninumbri.

Talle tullakse vastu.

Kadri sõidab liftiga teisele korrusele. Laud on kaetud, tee, kohv, Karjala pirukad, ja terve tuba on sätitud nii, et tekiks õdus olemine: roosade patjadega ehitud hall diivan, tugitoolid, siniseks võõbatud seinu ääris­tavad rohelised toataimed. Kohal on kümmekond inimest.

Kui uks sulgub, peab kõik siin räägitu jääma nende nelja seina vahele. Selles väikeses toas käivad koos usuohvrid. Need inimesed on kuulunud mõnda kogudusse, kus nad on end tundnud või tunnevad väärkohelduna. Siin käib endisi moslemeid („Mõned neist kardavad oma elu pärast, sest on usust lahti öelnud,“ ütleb Kadri). Endisi Jehoova tunnistajaid. Nelipühilasi. Mõned koosolekud on ainult naistele, mõned ainult seksuaalvähemustele, mõned ühe või teise konkreetse usulahu endistele liikmetele.

Kadri käib koosolekutel kaks-kolm korda kuus. Ennelõunal istub Tallinnas laeva peale, öösel pool kaksteist jõuab tagasi.

Kui Kadri oli 18, diagnoositi tema emal vähk. Ema suri aasta hiljem. Kadri õppis sel ajal Tallinnas õmblejaks ja elas ühiselamus.