Usupööraja Oviedost

Fernando Alonso tõus autovõidusõidu tippu vallandas Hispaanias võidusõidubuumi.

Legendaarne Briti F1-kommentaator Murray Walker ütles kunagi, et vormel-ühes võib kõike juhtuda ja tavaliselt juhtubki. Fernando Alonso liidrikoht tänavuses punktitabelis oli juba pikka aega väga veenev. Isegi nii veenev, et küsimus "kas?" asendus juba ammu küsimusega “millal?”. Nüüd teame – Brasiilia GP kolmas koht 25. septembril 2005 tagas Alonsole maailmameistri tiitli.

Nii noorelt polnud veel keegi autospordi tippklassis tippu jõudnud. Alonso on sündinud 29. juulil 1981, maailmameistriks sai ta seega 24 aasta ja 58 päeva vanusena. Eelmine rekord pidas vastu tervelt 33 aastat. 1972. aastal oli brasiillane Emerson Fittipaldi Monzas etappi ja tiilit võites 25 aastat ja 272 päeva vana.

Kõige noorem

Kogu Alonso F1-karjääri saadab sõnaühend “kõigi aegade noorim”. 2001. aasta Austraalia GP-l liitus ta nende pilootide ülieksklusiivse “klubiga”, kes oma esimese stardi teinud 19aastasena. Kuna Alonsol õnnestus Melbourne’is ka ruudulipuni jõuda, sündiski esimene rekord teemal “kõige noorem”: 19 aasta ja 218 päeva vanusena polnud keegi veel F1 GP-d lõpetada suutnud.

2003. aastal istus Alonso juba tõsise auto – Renault – roolis. Ja rekordid langesid jälle. Hooaja teisel etapil Malaisias tuli ta kvalifikatsioonisõidu võitjaks. Vanust oli tal seks ajaks kogunenud 21 aastat ja 236 päeva.

Malaisias pääses Alonso esmakordselt ka poodiumile – taas uus rekord. Hooaja lõpul Ungaris langes 44 aastat Bruce McLareni nimel püsinud noorima etapivõitja rekord. Vaid 26 päeva varem oli Fernando Alonso tähistanud oma 22. sünnipäeva.

Punktiarvestuses lõppes hooaeg 2003 Alonsole kuuenda kohaga. Kuid pimegi pidi nägema, et küpsemas on uus maailmameister. Ja ilmselt kõigi aegade noorim, sest Emerson Fittipaldi tippmargi ületamiseks jäi tal aega kolm aastat.

“Esimene matšpall” läks mullu aia taha. Ferrari osutus taaskord ülivõimsaks, Renault jäi alla ka BARile. Alonso lõpetas hooaja neljandana ja aastatagust sära tema sõidus ei paistnud. Kostis juba murelikke hääli raisku läinud andest.

Ent Renault ohverdas hooaja lõpu tänavuse hea ettevalmistuse nimel ja Alonsogi võttis end uuesti kokku. Tulemus: esmakordselt võitis F1-tiitli hispaanlane, esmakordselt Renault’ ehitatud autol.

McLareni boss Ron Dennis pidas Alonso tiitlivõidu järel siiski tarvilikuks mainida, et tippsõitjana pole mees end veel tõestanud. Ons see puhas kaotusekibedus?

Küünal ikka vaka all

Alonso võttis tänavu viis parimat stardikohta, võitis kuus Grand Prix’d ja tegi ainult ühe tõsise sõiduvea (põrutas Kanadas seina). Ning viis, kuidas ta selgelt kiirema Michael Schumacheri vastu Imolas edukalt liidrikohta kaitses, väärib ainult ülivõrdeid.

Dennise seisukoht sisaldab ometigi mitut tõetera. Kui vaadata võistlustel tehtud kiiremaid ringe, edestas pearivaal Kimi Räikkönen Alonsot seisuga 8:2. Ka vahetutes duellides nende kahe vahel andis Alonso tavaliselt lihtsalt järele. Ning kas meenub kellelegi, kuidas Alonso mõnest vahetust konkurendist koha pärast võideldes on möödunud?

Ent ei maksa Alonsot pehmekeseks tembeldada. Maailmameistriks tuleb teatavasti enim punkte kogunud piloot. Vähemalt hooaja teisel poolel, suures punktiedus, mängisid Renault ja Alonso oma mängu kindla peale. Tähtis oli vältida vigu ja korjata punkte. Selle sugugi mitte kerge ülesandega tuli Alonso esmaklassiliselt toime, rivaalid McLarenist aga koperdasid ühtepuhku.

Räikköneni nimetatakse küll Jäämeheks, kuid Alonso on vähemalt sama külma peaga. Ka ei saa ta hiilata teab mis kõhuka kogemustepagasiga, tiitlivõidu toonud start oli talle alles 66. Grand Prix (Räikkönenil on starte 17 võrra ehk terve hooaja jagu enam).

Takkapihta jäi meil tänavu nägemata tõeline võitlus tiitlipretendentide vahel. Ratas-rattas jõukatsumist Alonso ja Räikköneni vahel lihtsalt ei toimunud. Alonsot selles süüdistada pole mõtet, tema kasutas lihtsalt ära oma auto omadusi ja punktisüsteemi eripärasid.

Üksildane hunt

Kas Alonsost saab Michael Schumacheri sarnane ainuvalitseja, näitab aeg. Üks Schumi erakordsete saavutustega võrreldav vägitegu on tal igatahes juba kirjas.

Enne Schumacheri tippu kerkimist tunti Saksamaal vaid leiget huvi vormel-1 vastu. Tema MM-tiitlid aga vallandasid buumi, mis kestab juba üle kümne aasta ega näita mingeid vaibumise märke.

Hispaanias oli seis sarnane. Massid jumaldasid jalgpalli, mootorispordialadest oli soosituim mootorrataste ringrajasõit. Hispaanlastel leidub sel alal nii tituleeritud piloote kui ka tugevaid tsiklitootjaid. Soodne kliima ja suur publikuhuvi võimaldavad Hispaanias korraldada isegi kolm MM-etappi aastas.

Alonso tegemised ei läinud veel kolm aastat tagasi kellelegi korda. 2003. aastal ei soovinud ükski telekompanii F1-ülekannetega riskida ja hooaja esimene etapp jäi hispaanlastel nägemata. Siis pani Renault oma raha mängu ja maksis ise TV-õiguste eest.

Investeering hakkas end kohe tagasi tegema, tõsine hullus aga puhkes alles tänavu. Mida kõrgemale Alonso šansid tõusid, seda arvukamalt Hispaania alamaid teleri ette istus. Brasiilia GP ülekanne kogus 13 554 000 televaatajat, sellele eelnenud Belgia etappi jälgis umbes seitse miljonit. Võrdluseks: jalgpalli rahvuskoondise mängud ja La Liga matšid Reali–Barcelona vahel meelitavad ekraani ette viis kuni seitse miljonit vaatajat.

Oma üksildase hundi sttatust ei jätnud Alonso mainimata ka võitjaintervjuus: “Ma võitlesin kogu oma karjääri põhimõtteliselt üksi, keegi mind ei aidanud. Jõudsin vormel-ühte tänu saavutustele madalamates kategooriates oma sponsorite ja kolme-nelja inimese abiga.”

Kärarikkale Pürenee poolsaarele eelistab Alonso elukohana märksa rahulikumat Inglismaad. Ja mitte ainult sellepärast, et Hispaania meedia püüdis tema eraellu tungida.

 Noorimad maailmameistrid

Nimi	Vanus	Aasta
Fernando Alonso	24 a 58 p	2005
Emerson Fittipaldi	25 a 272 p	1972
Michael Schumacher	25 a 314 p	1994
Niki Lauda	26 a 197 p	1975
Jacques Villeneuve	26 a 200 p	1997
Jim Clark	27 a 188 p	1963
Jochen Rindt	28 a 169 p	1970
Ayrton Senna	28 a 223 p	1988
James Hunt	29 a 56 p	1976
Nelson Piquet	29 a 61 p	1981

Üldse on maailmameistriks tulnud 27 võidusõitjat. Vanimana sai sellega hakkama Juan Manuel Fangio, kes 1957. aastal oma viiendat tiitlit võites oli 46 aastat ja 41 päeva vana.

1970. aasta maailmameister Jochen Rindt hukkus samal aastal Monzas Itaalia GP eelsel treeningul. Sel hetkel oli pidamata veel neli etappi, kuid juba eelviimase etapiga (selle kuupäeva järgi on ka maailmameistriks tuleku vanus tabelis) sai selgeks, et keegi Rindti punktisummat ületada ei suuda.