Advokatuuri aukohtu esimehe Toomas Luhaääre arvates peaks aukohus juhtumit kindlasti arutama, eeldusel, et Kaasiku endine klient seda soovib. Seni pole siiski avaldust distsiplinaarsüüteo või kutse-eetika nõuete rikkumise kohta tehtud.

Möödunud nädalal andsid nii Jõelähtme abivallavanem Ülo Laanemets kui Kaasik ise mõista, et praegu välismaal elavate Lutherite lootus Jõelähtme vallas oma kunagisi maavaldusi tagasi saada luhtus juba 2000. aastal. Inglismaal elava Yens Marsen-Luhteri sõnul teavitas Kaasik teda lõplikust kaotusest Riigikohtus alles möödunud jõulude eel.

Tegelikkuses mängis advokaat topeltmängu. Samal ajal, kui tema firma ajas pärijate tagastamisnõuet kohtus, oli Kaasik vaidlusalust maad juba oma nimele vormistamas. Oma klientidele ta seda muidugi ei maininud.

Riigikohtu arhiivis on säilinud 19. novembril 2001 langetatud otsus, millega jäeti rahuldamata Dorothea Agnes Elinor Lutheri kaebus ja jäeti jõusse Tallinna Ringkonnakohtu varasem otsus. Kohtuotsus jõustus samal päeval ja alles sel hetkel kustus pärijate lootus lõplikult.

Saatanlik malepartii

Dokumendid aga näitavad, et kohtuhaamri langemise hetkeks oli Kaasik juba vähemalt kaks kuud sebinud, et ihaldusväärset krunti oma nimele saada. See, kuidas Kaasik oma eesmärgi – ligi 12 hektari mereäärse maa erastamise võileivahinnaga – saavutas, meenutab suurmeistri malepartiid.

Mullu 4. septembril ostis ta kinnisvaraäris tegutsevalt Marina Uusrannalt (48) Haapse külas samal Strandhofi maaüksusel asuva tulekahjus kannatanud suvila, millest sai hilisemate tehingute võti. Maja müügihind on saladus, sest ajakirjandusele toimikut ei näidata ja Uusrand ise jätab korduvalt EE küsimustele vastamata.

Kaasik tegutses kähku ja nutikalt, sest ostuhetkest alates oli tal maa erastamiseks aega kolm kuud. 99 juhul sajast selline tehing ebaõnnestub, kuid Kaasikul läks see korda.

Esmalt sai ta nädal hiljem vallalt kasutusloa e l a m u l e. Selle paberiga sai suvilast – ilma, et hoone juures oleks tegelikult miskit muutunud – elamu. "Kõik on õiges reastuses," ei näe abivallavanem Ülo Laanemets probleemi.

Iva seisneb selles, et kui suvila juurde lubab seadus erastada vaid mõni tuhat ruutu teenindusmaad, siis elamu juurde võis antud Haapse küla piirkonnas erastada kuni 50 hektarit. 17. septembril (see on kaks ja pool kuud enne oma klientide lõplikku kaotust kohtus) esitaski Kaasik vallale taotluse sama maa ostueesõigusega erastamiseks.

Vald oli helde. 10. detsembril võimaldas Jõelähtme vallavanem Taimi Saarma oma korraldusega erastada Kaasikule kuuluva poolpõlenud maja juurde 11,6 hektarit ehk kogu vaba maa selles piirkonnas! Hind oli naeruväärne – 191 000 krooni, mille Kaasik tasus EVPdes.

Mitmed naabrid kiristasid hambaid, sest ka nemad olid ihaldusväärset tükki noolinud. "See oli miljoni dollari kingitus!" sedastab naabermaaomanik Toomas Puura. Seda enam, et Kaasik müüs kohe kaks kolmandikku võileivahinnaga saadud kinnistust edasi oma kliendile Anatoli Kanajevile. Võib kindel olla, et seda tehingut ei tehtud enam EVPdes.

Vastaspool rakendab beibetankisti

Tegelikult võitles Kaasiku maatehingu vastu mitu huvigruppi, kellest üks otsis abi advokaadibüroost Markus, Meidra, Missik & Ko. Büroos töötanud advokaat Taivo Ruus koostaski tänavu märtsis Harju Maavalitsusele taotluse tühistada maa müük Kaasikule.

Intrigeeriv on, et avaldus on koostatud 25aastase preili Marie T nimel, kellel Viimsi elanikuna pole pealtnäha mingit kokkupuudet Haapse küla ega Strandhofi kinnistuga. Nüüd tunnistab Ruus, et kasutas avalduses samas firmas töötanud elukaaslase nime, kes viibis tollal tegelikult lapsepuhkusel. "Marie T roll selles asjas oli olematu," tunneb firmast lahkunud Ruus piinlikkust.

Põhjendus, miks ta nii talitas, on äärmiselt kummaline. Advokaadi sõnul oli vastulausega kiire ja kuna tema otsene ülemus viibis välismaal, ei teadnud ta tol hetkel tegeliku kliendi nime! Nüüd on nimi Ruusile teada, kuid öelda ta seda ei tohi. "Kahju, et seadus ei luba mul seda öelda. Tegemist on eduka ärimehega, kelle nimi pole avalikkusele tuttav."

Maaäri algusest peale ebaseaduslik?

Pikantsest vormistusest hoolimata oli Ruusi koostatud protest sisukas ja sundis Harju Maavalitsust koguni 12 lehekülge pikas vastuses pingutama, et maa müüki Kaasikule õigustada. Maavanem Orm Valtsoni allkirjaga paber ütleb, et protsess sisaldab küll "vormilisi ebatäpsusi ja vastuolusid", kuid need ei anna alust tagasikäigu andmiseks.

Ebaseaduslikkuse varju Kaasiku supertehingule heidab tõik, et tegelikult jõudis Marina Uusrand juba 1997. aastal sisse anda taotluse oma suvila juurde maa erastamiseks. Jõelähtme vald määraski hoone juurde ligi 0,6 hektarit teenindusmaad ning väljastas 2000. aasta novembris Uusrannale ettemaksuteate.

Uusrand maa eest ei maksnud, vaid müüs sellel asuva ehitise aasta hiljem Kaasikule. Protesti põhiline argument oli, et seaduse järgi peab uus omanik ehitise juurde kord juba määratud erastatava maa suurusega leppima. Uus omanik saab ainult esitada taotluse maa erastamisest loobumiseks. Ent Kaasik sai vallalt hoopis maad juurde.

Tehingu asjaolusid kontrollinud Harju Maavalitsuse õigusosakonna hinnangul oli Uusranna varasem taotlus "oluliste puudustega" ning Jõelähtme vald ei tohtinuks seda menetleda, mistõttu kõik tema varasemad korraldused olid ebaseaduslikud ega lähe üldse arvesse.

"Jõelähtme vallavalitsuse tegevus avalduse vastuvõtmisel Viktor Kaasikult maa ostueesõigusega erastamiseks talle kuuluva elamu juurde ning eelmise omaniku Marina Uusranna poolt 07.08.1997 maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud ebaseadusliku avalduse tähelepanuta jätmisel ei ole vastuolus kehtiva õigusega, vaid tuleb kujunenud reaalolukorrast," sedastas maavalitsus.

Taivo Ruusi meelest maavalitsus lihtsalt mätsis küsitavused kinni. "See ei saa argument olla. Pole ju raske arvata, kelle nimel nad nii ütlesid," nendib Ruus. "Miks erastati Kaasikule tervenisti 12 hektarit maad kohas, millest igaüks unistab? Ma arvan, et valla tegevus on kaitsepolitsei huvisfääri kuuluv küsimus."

***

Teisipäeva õhtul saabub toimetusse Viktor Kaasiku kommentaar: "Teie artikkel on faktides ebaõige ning ei vasta tegelikele asjaoludele. Selle tulemusena olete Te avaldamas artiklit, mis on alusetult minu mainet kahjustav ning mind isiklikult solvav. Kahjuks puudub mul võimalus, kuivõrd viibin välismaal, Teid dokumentaalselt veenda selles, et Teie artikkel on oma sisult vale ning EE lugejat eksitav. Selle avaldamine minule saadetud kujul sunnib mind oma au ja väärikust kaitsma kohtus."

Väljavõte Eesti Advokatuuri eetikakoodeksist
 
§ 8. Kliendi huvide kaitse

(1) Advokaat peab õigusteenuse osutamisel tegutsema üksnes kliendi huvides, eelistades kliendi huve enda ja kolmandate isikute, sealhulgas kolleegide huvidele. Advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega, säilitades au ja väärikuse.