04.04.2008, 00:00
Uurimine halastas luurajatele
Prokuratuur säästab tsiviilisikute järel nuhkinud sõjaväeluurajaid kohtust, kasutades haruldast ja õiguslikult vaieldavat põhjendust.
Riigiprokuratuur avalikustas 26. märtsil, et on lõpetanud
kriminaalasja nn sõjaväeluure asjas.
Uurimine algatati 2007. aasta märtsis selle kohta, kas riigiametnike
ja teiste tsivilistide korduv jälitamine luurajate poolt on olnud
seaduslik. Vastav avaldus pärines kaitseministeeriumilt.
Uurimine kestis kauem kui üks aasta ja tõendas, et
kaitsevägi tõepoolest on jälitanud ebaseaduslikult 2004.
aastal kolme inimest.
Poleks üllatav, kui selle kuriteo
kannatanute kujul oleks tegemist kahe toonase riigiametniku ja
ühe üsnagi kõrge ohvitseriga. Kindlaid andmeid ei ole aga
võimalik saada, sest vastavad dokumendid – kriminaalasja
lõpetamise määrus ja kriminaalasja materjalid – on
kuulutatud riigisaladuseks.
Ehkki kuriteo tunnused on olemas, ei ole
selles kuriteos prokuratuuri hinnangul süüdlast, keda kohtusse saata.
Seda põhjusel, et luurajad väidetavalt ise uskusid oma nuhkimise
seaduslikkusse.
Võimaluse eksinud lambaid sel kombel
päästa sätestab kehtiva karistusseadustiku § 39
“Eksimus teo keelatuses”. “Isikul puudub süü, kui
ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale
vältimatu.”
Kuid selle paragrahvi kasutamine Eesti
õiguspraktikas on seni üliharv juhus. See pole harilik
süüd kergendav asjaolu, nagu hädakaitse. See pole ka
süüdimatus. Et süüd välistada, peavad haruldase
seadusepunkti kohaselt olema täidetud kaks eri tingimust – eksimuse
olemasolu ning eksimuse vältimatus.
Siin pole tegu
bürokraatliku veaga paberite tõlgendamisel, kus näiteks
kohtupraktika on segane. Luurajad jälitasid siiski elavaid
inimesi, ka eraisikuid.
Eesti riigikaitse kõrgeim juht
president Toomas Hendrik Ilves ütles mulluses
võidupühakõnes, et pidada sõjaväelaste luuramist
tsiviilisikute järele lubatavaks juhul, kui seda pole expressis
verbis keelatud, on terve mõistuse vastane.
Formaalne
järelevalve
Riigiprokuratuur viitas
süüdlaste rahulejätmise põhjendusena ka sellele, et
järelevalvet teostanud kaitseministeerium ja Riigikogu Kapo-komisjon
kiitsid luurajate tegevuse heaks.
Ometi ei ole kaitseministeerium
kunagi avalikult kinnitanud, et ministeerium oleks tsiviilisikute, sh
kaitseministeeriumi enda ametnike järele nuhkimisega nõus olnud.
Kaitseministeerium on luurajatepoolse jälitustegevuse aruandluse vahendaja
Riigikogu erikomisjonile. Selliste aruannete vorm on lakooniline, lisaks
kuupäevale esineb seal ehk paar viidet seadusepunktidele.
Mitte
ühtki kaitseministrit, praegust või endist, ei Jaak Aaviksood,
Jürgen Ligit, Jaak Jõerüüti, Margus Hansonit, Jüri
Luike ega Sven Mikserit ei ole selle kriminaalasja uurimise käigus
tunnistajana üle kuulatud. Nende kutsumine prokuratuuri olnuks samas
arusaadav, sest Kaitseministeerium on siiski järelevalve teostaja.
Mis tõendite põhjal väidetakse, et ministeerium on
toimunuga nõus olnud? Just nimelt kaitseministeerium minister Ligi ajal
andis need asjad nii õiguskantslerile kui ka prokuratuurile uurida. Ning
mõlemad tuvastasid, et inimeste seaduslikke õigusi on rikutud.
Vettpidav ei tundu ka väide, et Riigikogu erikomisjoni allkiri
oleks indulgents, mis vabastab luurajad süüst. Nn Kapo-komisjon
kontrollib luurajate jälitustoimikuid kaks korda aastas.
Praktikas näevad parlamendisaadikud pabereid kümme minutit, pool
tundi, võib-olla tund aega.
Nad jõuavad parimal juhul
veenduda dokumentide vormistamise õ
igsuses.
Luurajatel on endil kohustus kinnitada komisjonile, et nad
on tegutsenud seaduslikult. Juhul, kui nad on tegutsenud
ebaseaduslikult, peavad nad sellest ka komisjonile teatama.
Riigiprokuratuuril on võtnud selle tegevuse seaduslikkuse uurimine ja
ekspertiis enam kui aasta. Kuidas oleks mõeldav nõuda, et
riigikogulased teeksid sama töö ära ühe tunniga?
Riigiprokuratuuri teates kriminaalasja lõpetamise kohta on
öeldud, et 2005–2006 koostati ja säilitati Kaitsejõudude
Peastaabis ettekandeid, mis põhinesid avalikest andmebaasidest saadud
teabel ja ametnike tähelepanekutel, mis pole jälitustegevus.
Ekspressi veebis täna avaldatud üks operatiivettekanne näitab
aga selgelt, et dokumenti pole kompileeritud ajakirjandusest, vaid infot on
saadud ka vestlustest informaatorite või allikatega. Kas luurajate
selline tegevus käib avalike andmebaaside kasutamise mõiste alla,
on vähemasti kaheldav.
Karistusseadustikus on olemas ka
paragrahvid kaitseväeliste kuritegude kohta. Näiteks § 445
– vale teenistusalane ettekanne. Või § 446 –
võimu kuritarvitamine.
Kuritöö ammendas
end
President Ilves ütles võidupühal,
et tsivilistide vaadete uurimine sõjaväelaste poolt on mis
tahes demokraatlike põhimõtete vastane. “Tahan väga
loota, et [–] kaitsevägi ise suudab end puhastada ohvitseridest, kes
demokraatia reegleid ei austa.”
Üheksa kuud hiljem ei ole
mitte ühtki sõjaväelast luureskandaali eest karistuseks erru
saadetud. Mitte ainsatki sõjaväelast ei ole selle tõttu
isegi distsiplinaarkorras karistatud.
President Ilves alandas
hiljuti auastet joobnuna autot juhtinud endisel majoril. Kuid ebaseadusliku
eraisikute järele nuhkimise eest ei ole ükski tärn kellegi
pagunitelt kadunud.
Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants
Laaneots pidas vabariigi aastapäeval Pärnus sütitava
kõne. “Demokraatia puudumine, nagu me 1939. ja 1940. aasta
alistumisest nägime, võib muutuda riigi huku üheks
ämmaemandaks,” ütles ta.
Millised
järeldused tuleks teha demokraatliku Eesti Vabariigi kaitseväes
toimunud sõjaväeluure kuriteost, selle kohta kindralleitnant
Laaneots avalikult sõna võtnud ei ole.
Ekspressi
vastavasisulistele küsimustele lasi Laaneots sel nädalal vastata
üksnes, et koos kriminaalasja lõpetamisega on teema ammendunud.
Väidetavalt tuli sõjaväeluure uurimise käigus
päevavalgele 1998. aastast pärinev käskkiri, mis andis
sõjaväeluurele nuhkimiseks üsnagi lahtised käed.
Sellele paberile oli kirjutanud alla toonane peastaabi ülem, tänane
kaitseväe juhataja Ants Laaneots.
Selle käskkirja aluseks
saab olla toonane jälitustegevuse seadus. Kuid isegi toonase seaduse
järgi ei saanud Laaneotsa käskkiri kuidagi lubada
sõjaväeluure poolt tsiviilisikute järele nuhkimist. Dokument
võis käsitleda ikkagi seda, kuidas sõjaväeluure
võib jälgida sõjaväelasi.
Kuna kuritegu on
tuvastatud ja selles kuriteos on olemas kannatanud, siis neil on
võimalus kriminaalasja lõpetamine vaidlustada. Kui vähemalt
üks kannatanu kirjutab vastava avalduse peaprokurör Norman Aasale,
siis tuleb viimasel otsustada, kas kõik tõendid on piisavalt
kaalumist leidnud.
Raske on muidugi uskuda, et Riigiprokuratuur
asuks ümber tegema omaenda otsust, milleni jõudmiseks olid
kahtlemata omad põhjused. Sellisel juhul on kannatanu
tel võimalus nõuda nuhkimise uurimise
jätkamist Tallinna ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumilt.
Maadevahetuse kriminaalasjas on prokuratuur näinud suurt vaeva, et
kahtlustused oleksid võimalikud tugevad. Sõjaväeluure
juhtumi puhul on tehtud vastupidi – uuritava kuriteo
tõendamise järel on seda näidatud võimalikult
tähtsusetuna.
Eesti sõjaväeluureKaitsejõudude peastaabi luureosakond J2
- Sõjaline luure ja vastuluure
- Allub peastaabi ülemale kolonel Neeme Välile
- Ülem kolonelleitnant Risto Lumi Kaitseväe luurepataljon
- Loodud valitsuse korraldusel 1998
- Allub otse kaitseväe juhatajale kindralleitnant Ants Laaneotsale
- Ülem oli kaua major Riho Ühtegi, kuid ta vabastati 2007. aastal pärast luureskandaali avalikuks tulekut. Praegu on ülem kapten Tarmo Ränisoo.
Ekspress avalikustab sõjaväeluurajate vandenõuteooria
Väljavõtteid kaitsejõudude peastaabi luureosakonna J-2 asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud operatiivettekandest 7. detsembrist 2005.
Erinevate allikatega suheldes on ilmnenud väited, et kaitseministeeriumis on seoses Jürgen Ligi ametisse määramisega aktiviseerunud ringkonnad, kelle motiivid, senised teguviisid peaksid olema seadnud kahtluse alla nende usaldusväärsuse, kompetentsuse ja muuhulgas ka ligipääsu nii asutusesisesele teabele kui riigisaladusele.
Grupeeringusse kuuluvad Jüri Luik, Indrek Kannik, Margus Kolga, Madis Mikko, aga ka Martin Hurt, Lauri Lindström, Sven Sakkov.
Hüpotees 1: Grupeeringu liikmete motiiviks on isiklik kasu sõjamajanduslikest tuludest.
Jüri Luik on väljendanud mõttekäike, mis võivad viidata grupeeringu ambitsioonidele: “Me peame olema intellektuaalsed osalised maailma julgeolekusüsteemis.” (Postimees 14. november 2002)
Hüpotees 2: Grupeeringu liikmed lähtuvad tegutsemisel välisriikide poolt antud juhistest ehk nn Eesti huvid on tegelikult mingi välisriikliku jõu huvid.
Võib oletada, et Eesti NATOsse saamise üheks hinnaks võis olla USA-le (altkäemaksu) maksmine, antud juhul kalli radari soetamine ning sellelt radarilt USA-le teabe edastamine.
Näiteks USA riigisekretäri Colin Powelli teade senati välisasjade komitees Balti riikide toetamisest NATOsse võtmisel (17. jaan 2000) ja Lockheed-Martini radari TPS-117 ost (1. märts 2000) langevad ajaliselt lähestikku.
Oluline on, kas see n-ö altkäemaksu pakkumine tuli Eesti poolt või esitati see USA poolt tingimuseks. Viimasel juhul on tegemist väljapressimisega ning kõik USA huve esindanud Eesti kodanikud (sh tõenäoliselt Kolga) on tegelikult teeninud USA huve.
Siinkohal ei tohi unustada kuulujutte väidetavatest rahalistest altkäemaksudest konkreetsetele isikutele, kuna tegemist oli miljoneid maksva radariga.
Hüpotees 3: Grupeeringu liikmed kasutavad kaitseministeeriumi ressursse ning oma võimupädevust, viimaks ellu grupeeringu ENDA püstitatud eesmärke, olles saavutamata selle TEGELIKKU kaitsepoliitilist heakskiitu ehk teisisõnu: grupeeringu kaitsepoliitika ongi Eesti Vabariigi ainus kaitsepoliitika.
Reformierakondlikud seisukohad sobivad asjaolude kokkulangemise tõttu grupeeringu seisukohtadega ehk Reformierakonna võimuletulekuga on võimalik grupeeringul teostada oma plaane.
Grupeeringu suhtekorralduslikule poliitikale viitavad vihjed, et grupeering kasutab oma eesmärkide elluviimisel kaitsejõudude peastaabist tipptasandi ohvitsere ning kes ei tööta nende eesmärkide vaimus, need kõrvaldatakse intriigidega.
Väljavõtteid kaitsejõudude peastaabi luureosakonna J-2 asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud operatiivettekandest 7. detsembrist 2005.
Erinevate allikatega suheldes on ilmnenud väited, et kaitseministeeriumis on seoses Jürgen Ligi ametisse määramisega aktiviseerunud ringkonnad, kelle motiivid, senised teguviisid peaksid olema seadnud kahtluse alla nende usaldusväärsuse, kompetentsuse ja muuhulgas ka ligipääsu nii asutusesisesele teabele kui riigisaladusele.
Grupeeringusse kuuluvad Jüri Luik, Indrek Kannik, Margus Kolga, Madis Mikko, aga ka Martin Hurt, Lauri Lindström, Sven Sakkov.
Hüpotees 1: Grupeeringu liikmete motiiviks on isiklik kasu sõjamajanduslikest tuludest.
Jüri Luik on väljendanud mõttekäike, mis võivad viidata grupeeringu ambitsioonidele: “Me peame olema intellektuaalsed osalised maailma julgeolekusüsteemis.” (Postimees 14. november 2002)
Hüpotees 2: Grupeeringu liikmed lähtuvad tegutsemisel välisriikide poolt antud juhistest ehk nn Eesti huvid on tegelikult mingi välisriikliku jõu huvid.
Võib oletada, et Eesti NATOsse saamise üheks hinnaks võis olla USA-le (altkäemaksu) maksmine, antud juhul kalli radari soetamine ning sellelt radarilt USA-le teabe edastamine.
Näiteks USA riigisekretäri Colin Powelli teade senati välisasjade komitees Balti riikide toetamisest NATOsse võtmisel (17. jaan 2000) ja Lockheed-Martini radari TPS-117 ost (1. märts 2000) langevad ajaliselt lähestikku.
Oluline on, kas see n-ö altkäemaksu pakkumine tuli Eesti poolt või esitati see USA poolt tingimuseks. Viimasel juhul on tegemist väljapressimisega ning kõik USA huve esindanud Eesti kodanikud (sh tõenäoliselt Kolga) on tegelikult teeninud USA huve.
Siinkohal ei tohi unustada kuulujutte väidetavatest rahalistest altkäemaksudest konkreetsetele isikutele, kuna tegemist oli miljoneid maksva radariga.
Hüpotees 3: Grupeeringu liikmed kasutavad kaitseministeeriumi ressursse ning oma võimupädevust, viimaks ellu grupeeringu ENDA püstitatud eesmärke, olles saavutamata selle TEGELIKKU kaitsepoliitilist heakskiitu ehk teisisõnu: grupeeringu kaitsepoliitika ongi Eesti Vabariigi ainus kaitsepoliitika.
Reformierakondlikud seisukohad sobivad asjaolude kokkulangemise tõttu grupeeringu seisukohtadega ehk Reformierakonna võimuletulekuga on võimalik grupeeringul teostada oma plaane.
Grupeeringu suhtekorralduslikule poliitikale viitavad vihjed, et grupeering kasutab oma eesmärkide elluviimisel kaitsejõudude peastaabist tipptasandi ohvitsere ning kes ei tööta nende eesmärkide vaimus, need kõrvaldatakse intriigidega.
Kelle kohta sõjaväeluure infot kogus?
- Martin Hurt – kaitseministeeriumi kaitseinvesteeringute asekantsler
- Indrek Kannik – presidendi julgeolekunõunik, kaitseministeeriumi nõunik
- Margus Kolga – endine kaitseministeeriumi asekantsler, praegu välisministeeriumi poliitikaosakonna peadirektor
- Lauri Lindström – endine kaitseministeeriumi kaitsepoliitika asekantsler
- Jüri Luik – endine suursaadik USAs, praegu suursaadik NATO juures
- Madis Mikko – kaitseministeeriumi rahvusvahelise julgeoleku nõunik
- Tiit Noorkõiv – endine kaitseministeeriumi kaitsepoliitika planeerimise osakonna juhataja
- Sven Sakkov – Eesti Washingtoni saatkonna kaitsepoliitika nõunik