Eva Koff

Üheksa aastat tagasi juhtus Prantsusmaal eriti võigas lugu: edukas ja tunnustatud mees lasi maha oma naise, kaks last ja vanemad. Ja kõige lõpus lasi ka koerale kuuli pähe. Siis tuli välja, et ta pole kunagi edukas olnudki. Kukkus ülikoolis ühel eksamil läbi, kellelegi öelda ei julgenud - sealt algas totaalne valede rida. Ja nii 18 aastat.

Õpetaja Eva Koff sattus lugema sellel lool põhinevat raamatut, Emmanuel Carrére'i "Vaenlast". Ja hakkas mõtlema: kuidas on võimalik, et lapsed aru ei saanud, et midagi valesti on? Lapsed on ju tundlikumad kui täiskasvanud.

Eva kirjutas sellest näidendi. Kuidas kaks last näevad elu peres, kus midagi on väga valesti.

Eelmisel nädalavahetusel Draamateatris lavastunud "Meie isa" on ilmselt Eesti näitekirjanduse läbi aegade parim debüüt. Näidendivõistluse peapreemia. Tükk jõudis vaid aastaga Draamateatri lavale. Saal rahvast täis ja enamik kiidab.

"Näidend on kirjutatud läbi autori, aga tema isiklikud probleemid seal ei kajastu," ütleb Eesti Näitemänguagentuuri (ENA) võistluse žürii liige Ivar Põllu.

Draamateatri versioonis mängivad lapsi Harriet Toompere ja Taavi Teplenkov. Vaheldumisi on nad päris noored ja siis jälle täiskasvanud.

"Väga mitmeti mõistetav ja huvitava filosoofilise taustaga tekst," ütleb ENA juhatuse esimees Ülev Aaloe. "Noor rõõmsameelne naisautor on sügavuti ette võtnud surma, vägivalla ja teispoolsuse teema."

Nii lavastaja Ain Prosa kui ka näitlejad peavad tööd selle tekstiga väga keeruliseks, ometi on nad rahul, et saavad vahelduseks millegi nii erinevaga töötada. Prosa pole julgenud Koffi enne viimast proovinädalat ligi lasta. "Kui nägin, et ära ei minestanud, sain aru, et on korras," räägib Prosa tagantjärele.

"Ma olen tüüpiline Eesti inimene, minust pole küll midagi kirjutada," räägib brünett kaunitar Eva Koff šokolaadikohvikus cappucinot rüübates. Tallinna plika, töötab Rocca al Mare koolis prantsuse keele õpetajana. Vanemad ja mees ka puhastverd eestlased.

Kuid "selles näidendis pole küll midagi eestipärast", ütlevad ENA ja Draamateatri inimesed nagu ühest suust "Meie isa" kohta.

Eva hakkas pärast esietendust veel suuremaks teatrifänniks, kui ta vanasti oli.  "Pariisis olles läks kogu mahv kino peale. Kui saad ikka kolm korda nädalas valida, kas Tarkovski, Bergman või Fellini, siis see on luksus!" kiidab Koff.

Lisaks armastab ta lugeda, kui aega on: kogu maailma kirjandust, kaasaegsetest eriti Emmanuel Carrére'i, Michel Houllebecq'i ja Agota Kristofit, Eestist Tõnu Õnnepalu, Jaan Kaplinskit, Jüri Ehlvesti ja Mart Kivastikku. Eeskujuks ei pea neist kedagi.

"Eestis on praegu kümneid Kivirähki ja Tätte stiili jäljendajaid, Eva Koff on aga täiesti omamoodi," räägib Draamateatri avalike suhete juht Kristiina Garancis.

"Väga hea sõnaga, oskab täpselt väljenduda," iseloomustab dramaturg Anne-Ly Sova.

Eva on 29 eluaasta jooksul olnud lasteaiakasvataja, õppejõud, tõlkija, õpetaja, elanud ühe aasta Pariisis. Kirjutanud ta varem eriti pole, vaid paar impressionistlikus laadis jutukest ülikooli ajal. 

Sova peab Eva Koffi tagasihoidlikuks. Esietendusel ronis lavale küll, aga jäi täitsa serva, kust prožektorid teda üles ei leidnud. Praegu on Eva teist aastat keskkoolis õpetaja ja naudib oma tööd üha enam. "Kõige lahedam on see nn raske iga, seitsmes-kaheksas klass," räägib ta. Ometi peab ta neli korda päevas õigeks ajaks tundi jõudmist raskeks ja võrdleb kooli distsipliini vangla omaga.

Koolist sai ta ka innustust oma esimese lasteraamatu kirjutamiseks. Aasta lõpus kirjastuses Valgus ilmuva "Kust tulevad vastused?" koostas Eva õpilaste küsimustest, nende endi vastustest ja oma kommentaaridest.

"Tartus elasime tüüpilist vaese üliõpilase elu, elasime Pepleri ühikas ja sõime õhtul külalistega küpsiseid," räägib ülikooliaegne sõbranna Marri Amon.
Üks külalistest oli kummalise nimega mees Indrek Koff, kes tegeleb prantsuse keele suulise ja kirjaliku tõlkega. Varsti sai Evast ja Indrekust paar. 

Prantsuse filoloogide abielupaarist ootaks elamist kahe riigi vahel, Prantsuse köögi, kirjanduse ja kunsti kindlat eelistamist kodumaisele. Eva Koff ei pea end frankofiiliks, mingis Prantsuse klubis ta ei käi. "Prantsusmaa on meil nagu pereliige, aeg-ajalt peab seal ikka käima, aga tunnen end ka Eestis väga hästi," räägib ta.

Korralik saak

Eesti Näitemänguagentuur korraldab iga kahe aasta tagant näidendivõistlusi, mille laureaadid kuulutatakse välja 4. oktoobril, ENA sünnipäeval. (Paksemas kirjas lavale jõudnud näidendid.)

1995: 105 ideekavandit, 17 võistlustööd.

I  - Janno Põldma "Sõber Kurk" 

II  - Villu Tamme "Haned võlgu“

1997: 55 võistlustööd

I - jäeti välja andmata

II - Jaan Tätte "Ristumine peateega ehk muinasjutt kuldkalakesest“ 

1999: 67 võistlustööd

Preemia telenäidendile: Toomas Hussar ja Ervin Õunapuu "Romanss trompetile"

Lastenäidend: Urmas Vadi "Varasta veel võõraid karusid"

Sõnalavastus: Hannes Hamburg "Kulupõletajad"

2001: 75 võistlustööd

I - Eva Koff “Meie isa”

  - Urmas Lennuk “Rongid siin enam ei…”

II - Ilmar Vink (pseudonüüm) “Esik”

    - Jaan Tätte “Nabatants” (“Palju õnne argipäevaks”)