Uus underground-linnavelo on Tallinnas

Vabakutseline graafiline disainer ja rattafänn Risto Kalmre (26) tutvustab New Yorgi rattakulleritest alguse saanud subkultuurilist nähtust: käikude ja piduriteta trekijalgrattaga tänavasõitu.

Sa oled olnud tükk aega BMX-ratta peal ja mõne aasta eest läksid “trekikale” üle.

Mul on siiamaani BMX olemas ja ma sõidan temaga vahel. Aga mul oli paar aastat tagasi üks vigastus, mille tõttu üritan seda piirata.

Fixed-gear’i sain lähemalt tundma neli-viis aastat tagasi Amsterdamis, kus ma elasin ja õppisin paar aastat. Üks mu sealne klassivend oli New Yorgist, tema sõitis fiksiga.

Tegelikult puutusin esimest korda fiksidega kokku mõni aasta veel varem Berliinis ühe ameeriklasest sõbra kaudu, kes osales hiljem tuntud trekirattafilmis “MASH”.

Kuigi Amsterdamis ei olnud ka mingit õiget fixed-gear-skenet nagu USAs, oli seal toimiv trekiskene ja rattajuppe oli lihtne saada. Siis ma sõitsingi pool-iseehitatud trekirattaga ringi ja kui tagasi kolisin, ehitasin selle endale ise.

Aga mu päris esimene ratas oli ka fixed-gear: kolmekas! Ma olen eluaeg rattafänn olnud.

Miks sulle see ratas meeldima hakkas?

Esimene reaktsioon on muidugi: “Sürr! Kuidas sa üldse sellega sõidad? Mis mõttes sul ei ole mingeid käike, vabakäiku, pidureid?!”

Aga ühelt poolt mulle hullult meeldivad jalgrattad ja see oli minu jaoks täiesti uus asi. See ratas on esteetiliselt nauditav ja ise kohaldatav.

Samas mulle pole kunagi meeldinud rattaid parandada. Need rattad on hästi lihtsad. Ikka võib midagi puruks minna, aga samas on seda ka lihtne vahetada.

Ja räägitakse ka, et see on isegi efektiivsem, kui sa vabakäiku ei lase, aeglustad-kiirendad sujuvalt ja pidurdad kehaga. Maanteeratturidki tegelikult vahel treenivad fixed-gear-ratastega, et oma rütmi parandada.

Mitu ratast sul on?

Neid ikka on. Mul on BMX, kruiser, mis on nagu BMX, aga vähe suurem, Bianchi road-bike ja fixed-gear. Praegu sõidan sellega kõige rohkem.

Ja selle disainisid ja ehitasid sa ise?

Jah. Ma ostsin San Franciscos käies hunniku juppe ja ülejäänud sain Berliinist ja Londonist. Mõned sain ka sealsetelt sõpradelt-tuttavatelt. Enamik asju on uued, aga raam on vana 80ndate trekiraam. Nüüd, kui fixed-gear rattaga on hakatud rohkem BMXi trikke tegema, paneb osa kutte sellele ka BMXi juppe külge. Aga mul on, jah, praegu autentsed trekijupid küljes.

Kui palju su ratas on maksma läinud?

Ma ei tea, päris palju. Üle 20 kilo küll, aga tegelikult saab ratta kätte ka umbes kümnega või isegi alla selle. Ja põhimõtteliselt võib päris mitmeid “tavalisi” maanteerattaid lihtsalt mõnd osa välja vahetades fixed-gear-rattaks muuta.

See on ülikerge?  

Nii ja naa. Ta on hästi basic ja seega on paljude asjade arvelt kaalus kokku hoitud. Samas pole trekikomponendid kõige kergemad, trekis on vaja pigem aerodünaamilisust ning sprintimiseks jäika raami. Mulle on ka oluline, et jupid oleksid trikkidele vastupidavad. Nii selle kui ka väljanägemise tõttu eelistan näiteks terasraami alumiiniumraamile.

Paljud road-bike’id, millega sõidavad maanteeratturid, on kergemad. Aga kui sina seda tõsta prooviksid, tunduks see ilmselt päris kerge.

Missugune on sinu sõidustiil? New Yorgi kulleritele on põhiline, et saaks kiiresti edasi, teistele meeldib jälle trikitamine.

Kuna mul on BMXi taust ja ma sõidan rattaga iga päev, siis natuke ikka jebin. Ma hüppan ikkagi äärekividest üles ja treppidest alla, nagu BMXigagi.

Aga mõned fixed-g ear’i spetsiifilised trikid on päris lahedad. Näiteks need, mis baseeruvad sellel, et rattal ei ole vabakäiku.

Ma kasutan seda põhiliselt igapäevase jalgrattana, sõidan tööle ja kooli.

Kuigi räägitakse, et Tallinnas on paha liiklus, on see minu meelest suhteliselt okei. Mulle meeldib liikluses sõita. Peab lihtsalt ­olema tähelepanelik ja tundma põhireegleid, à la suurtest veoautodest ja bussidest peab ­eemale hoidma.

New Yorgi kullerite puhul tähendab ülikiiresti vahemaade läbimine näiteks punase foori alt läbi sõitmist. Kas sina saad ka sellest mingi adrenaliinilaksu kätte?

Ma ei salga, et olen seda vahel teinud, aga samas ei pea ma seda õigeks. Kõige tähtsam on siiski ohutus ja olukordade õigesti hindamine. Kiiresti ja ohutult liikluses sõitmine on nagu autode vahel surfamine, see on päris cool. Ainuke asi on see, et Eesti teed võiksid tunduvalt paremad olla.

Selline ratas nõuab üsna siledat asfalti, amorte sellel ka ju pole. 

Metsa vahel saab hakkama, aga kui läheb suurte kividega kruusaks, siis väga ei lähe. Ja muidugi sileda asfaldi peal on ikkagi fun’im sõita, trekiraam on suhteliselt jäik.

Kuidas sõidutehnika erineb näiteks maastikurattaga sõitmisest?

Põhiasi on, et fikseeritud jooksu tõttu peab kogu aeg väntama. Enne sõitma minemist tuleks kindlasti veenduda keti pingulolemises ja muidu ratta korrasolekus. Kett on ratta ainuke vedur ja pidur ja eluliselt tähtis.

Paljud kasutavad esirattapidurit. Ma mõtlesin ise ka selle peale panna, aga algul ei saanud ma seda kuskilt ja hiljem ei vajanud enam. Kiire pidurdamine käib muidu nii, et viid keharaskuse kergelt esiratta peale, lukustad pedaalid ja pidurdad tagarattaga. Kui pidurdusmaad on rohkem, surud jalgu tagasi ja aeglustad nii. Fixed-gear’iga ilma pidurita liikluses sõitmine tundub alguses enesetapp, aga tegelikult muutud sellepärast ka kümme korda tähelepanelikumaks.

Palju Eestis võiks neid inimesi olla, kellel on selline käikudeta trekiratas?

Tegelikult maailma esimesed jalgrattad olid ju kõik fixed-gear’id. Ma ei tea, paljudel kuuri all selliseid vanu rattaid seisab.

Eestis on väike trekiskene, aga tänaval sõitjaid peale enda ma ei tea. Nüüd olen tähele pannud, et mingid tüübid räägivad sellest netis, nii et ilmselt kevadel tekib neid tänavatele rohkem.

Kas käikudeta trekirattal on potentsiaali tõusta järgmiseks BMXiks?

Ma ei tea, miks mitte? Ühelt poolt on see mõnel pool välismaal populaarsemgi, aga see ei ole mingi organiseeritud asi, kõik võistlused ja häppeningid on siiani parajalt under­ground. Kui igal pool mujal on ta nii populaar­ne, tõuseb see ilmselt ka siin teemaks. See on hästi ruttu hästi suureks tõusnud nähtus ja on päris põnev jälgida, mis vorme ja suundi ta võtab.

Mis on mis?

Fixed-gear-ratas on käikudeta ratas, millel pole vabajooksu. Ratta kett on otseühenduses tagaratta ning esihammasrattaga: kui ratas liigub, liiguvad ka pedaalid. Kuna pidurit sellisel jalgrattal ei ole, saab sellega sõita ka tagurpidi.

BMX-rattad on eriti tugevad trikirattad, mis on mõeldud nii spetsiaalsetele radadele kui ka linnatänavatele.

Filme käikudeta trekirataste subkultuurist Ameerikas:

• “Pedal” (2001): New Yorgi fixed-gear-ratastel sõitvatest rattakulleritest kõnelev dokfilm.
• “MASH” (2007): San Francisco tänavatrekiratturite film.
• “Fast Friday” (2008): Seattle’i skenest ja ratturite häppeningist.
• “Macaframa” (2009): Värskeim film San Francisco ratturitest.

Neid filme on näidatud ka Simpel Sessioni filmifestivalil.