Hilisõhtu Seine’i kallastel on igati romantiline. Mis saab aga siis, kui ööseks pole edasi minna mitte kuhugi?. Prantsuse Kultuurikeskus

On inimesi, keda loed terve elu nagu paksu romaani, ja on inimesi, kes saadetakse su ellu väga põgusaks hetkeks. Selle mõne viivu jooksul avaneb võõras elu su ees otsekui välklambi sähvatusest. Just reisidel, kui oled väljas oma igapäevasest kitiinkestast ning seetõttu ümbritsevale vastuvõtlikum, loed võõraid saatusi nagu lühinovelle.

1. Mari-Jo

Me istume tänavakohvikus kuskil Saint-Denise’i kandis. On soe juuliõhtu, hämardumiseni on paar tundi aega ja me arutame, kus me täna öösel magada saaksime. Teatud asjaolude kokkusattumisel oleme Parisiis öömajata. Sattusime siia linna juhuslikult, olles teel hoopis mujale, ja südasuvises turismimekas ei seisa hotellitoad meiesuguste hulkurite ootel tühjalt. Paariks soojaks suveööks luksnumbri eest tervet varandust välja käia polnud meil hoopiski plaanis. Olime neli kodutut.

"Ükskord, kui Liisal polnud Prahas kuskil ööbida, tuli nende juurde mees, kes andis neile oma võtmed ja ütles, et minge elage, tal on täitsa tühi korter. Nad olidki kolm päeva seal, korter oli täitsa kesklinnas ja hästi luksuslik," rääkis Mann.

Meil ei hakanud sellest näitest kergem. Vahtisime möödujaid – palju araablasi – ja vaidlesime, millise kuulsatest Pariisi sildadest me endale peavarjuks valime.

Mööda läks üks reipa olemisega tädi, vile suul. Marge vilistas talle vastu.

 Tädi oli juba kadunud vastutuleva neegriperekonna selja taha, kuid pöördus siis ümber ja tuli joonelt meie laua juurde.

"Kust te pärit olete?" küsis ta.

"Eestist," vastasime meie. Tädi huilgas rõõmsalt. Mina ei tea, mis ta selles nii rõõmustavat nägi, aga ta lasi põlve lõnksu ja asus meiega lobisema. Esimese asjana sai ta teada, et meil pole öömaja.

"Oodake siin," kamandas ta, jättis oma seljakoti meie hooleks ja läks kuhugi helistama. Kümne minuti pärast oli ta tagasi ja teatas, et tema sõbranna võtab meid ulualla.

Kui me üllatunult kihistades tema kannul vantsisime, saime kiire lühiülevaate tema eluloo tähtsamatest punktidest: ta on lahutatud, tal on 30aastane poeg ja praegu tuleb ta feministide koosolekult. Vilistab ta sellepärast, et tema perekonnanimi on Vile – Sifflet.

Tema sõbrannad olid samuti vaatamisväärsus omaette, korter, kuhu meid viidi, aga veelgi enam. See asus maalilises Pariisi äärelinnas, mis meenutas Amsterdami tänavaid.

Hommikul, enne lahkuminekut metroojaamas ostis Mari-Jo meile turult teele kaasa oliive ja bukinistilt romaani pealkirjaga "Mine sinna, kuhu su süda igatseb".

Viimaseks andis ta meie kaasa mõistatuse: mis vahe on mehel ja koeratoidul? Vastuse hüüdis ta meile juba sulguvate metroouste vahelt: koeratoidus leidub ajusid ja südant.

2. Philippe

Laotasime oma vähese piknikumoona laiali Pont Neufi silla pargis. Meil oli camambert’i, saia ja veini. Hoolimata põhjalikust matkavarustusest ei olnud kaasa võetud aga nuga ja ma nüsisin juustu Marge maniküürikääridega. Meist mõni meeter eemal istus üks pikajuukseline noormees, kes oli enda alla plastikaadi laotanud ja luges seljakoti najal paksu raamatut. Meie köögitehnika ajas teda naerma, ta võttis taskust liigendnoa ja viskas selle meile. Pakkusime talle veini, aga ta raputas pead. Võttis hoopis taskust marihuaanapuru ja keerutas endale plotski. Ta sirutas käe meie poole ka, aga nüüd raputasime meie pead. Kui ta oli suitsu lõpetanud, mängis ta meile suupilli.

Philippe’i elus on stabiilsemaid ja kaootili­semaid perioode. Tema ema on prantslanna, aga isa poolt on ta ameeriklane (millest ka prantslase kohta ebaharilikult hea inglise keel). Vahepeal elab ta aastaid USAs, siis jälle Euroopas. Hariduselt on Philippe muusikaõpetaja, mängib mitmes bändis trummi. Kui ta töötab koolis, on tal ka raha maja üürimiseks, aga praegu pole see aeg. Hetkel pole tal muud kui seljakott ja suupill. Aa-jaa, tema n-ö kodanlik varandus, klaver, kapid ja voodi, on sõbra juures garaažis ootamas, kuni tema nipernaadi-periood lõpeb.

Philippe oli kohe valmis meid oma hoole alla võtma, öeldes, et sestpeale, kui ta on ise hädas olnud, on ta alati kõiki kodutuid jõudumööda aidanud. Ta luges ette terve rea kodutute varjupaikade aadresse ja pakkus ennast appi helistama mingitesse kohtadesse, kus meiesugused Pariisis ööd veeta saaksid.

"Mingil juhul ärge minge silla alla," hoiatas ta ja pidas meile pika pedagoogilise loengu Pariisi varjupoolest.

Kuna olime temaga koos pilti teinud, siis küsisime, mis aadressil neid hiljem saata võiks.

"Näiteks siia," patsutas ta telefoniputkat.

3.Sofia

Sacré-Courile lähenedes kuulsime akordioni­helisid, mida saatev hääl kõlas, nagu oleks Edith Piaf purupurjus ja sõnad ära unustanud. Kirikutrepil istus mustlaseide moodi vanatädi, kes tõmbas lõõtsa ega hoolinud sellest, et ta viisi ei pea ja sõnu ei tea. Mõnes meloodiajupis võis siiski ära tunda kuulsaid prantsuse šansoone. Kerisime end kirikutrepile Pariisi vaadet nautima. Teate küll: vihmakardina taga laiub terve kuulsa linna panoraam.

Kui vihm akordionimemmele liiga tegema hakkas, lükkas ta lõõtsa kokku ja liipas kirikutrepist üles. Et olime just lahti võtnud oma juustu ja veini, viipasime temagi ligi. Tädi tuli ja hõikas meile juba kaugelt "Za Rumõna!". Vastasime talle "Za Rumõna", mille peale ta asus meile jutustama oma keerulise ja pika elu lugu. Ilmselt oli see rumeenia keel.

Neil seal on kohutav nälg ja tööpuudus, temal aga seitse last ja neliteist lapselast, kes kõik süüa tahavad. Sellepärast teenibki ta siin kiriku ees oma suguvõsale elatist. Novembris sõidab ta koju tagasi. Ta on elu ja teenistusega rahul, aga igatseb kodu ja lapselaste järele. Vanaproua ettekanne oli nii ilmekas, et võimatu oli teda mitte mõista.

Varsti oli vihmasagar üle ja Sofia – ta oli meile seitse korda oma kümmet sõrme vibutades selgeks teinud, et on 72aastane – teatas, et lõunavaheaeg on läbi ja ta peab jälle tööle suunduma.

Kui me kiriku juurest alla lonkisime, saatis meid veel kaugele Sofia jõuline hääl. Za Rumõna!

4. Jean-Paul

Sõitsime bussiga Pariisist Vilniuse poole. Buss oli nagu külavaheteel, juht tegi iga poe ja leheputka juures peatuse, kiiret tal polnud ja sõidu ajal valitses meil meeldiv kulgemise meeleolu, mida aitas üleval hoida viimaste poola zlottide eest ostetud vein. Meist paar istet tagapool istus ärajoonud näoga sassis lokkidega mees, jalas lillad nailondressid. Kitarri oli ta pakiruumi pannud. Arvasin, et tegemist on puhkuselt naasva leedu kuritegeliku elemendiga, selgus aga, et ta on pesueht prantslane. Jean-Paul on ajakirjanik, kes kakskümmend aastat ühes päris suures raadiojaamas oma programmi juhtinud ja kel ajalehes oma kolumn. Oma raamatutes kirjutab ta muusikast ja elust, lisaks on ta välja andnud paar plaati oma lauludega. Ta ütles, et tuleb Baltimaid avastama, et talle meeldib just niimoodi metsikult reisida, kott seljas, ja kohata inimesi tänavatel ja turgudel. Tema teine eesmärk oli tundma õppida võimalikult palju vodkasorte. Ta tahtis inimestele Balti riikides laulda ja tema repertuaar pidi koosnema flamenkost, nii ta väitis.

Kui me Vilniuse bussijaamas lahku läksime, kinkis Jean-Paul meile metsseapasteedi konservi ja meie talle omalt poolt pisikese plasku esmaabi-viinaga. Nädala pärast lubas ta Tallinnas olla.

Nädala pärast ta helistaski, aga mitte Tallinnast, vaid Parisiist. Haiglast. Selgus, et juba esime sel õhtul Vilniuses, pärast esimest n-ö flamenko-kontserti leedu inimestele, oli ta nii armetult peksa saanud ja kogu oma rahanatukesest ilma jäänud, et Prantsuse saatkond pidi ta kodumaale transportima.

Mõne aja pärast tuli talt Pariisist saadetis – kassett tema enda lauludega. Kuulan seda vahel, kui argirutiin tapma hakkab, ja meenutan reise, kus inimesed on ainult inimesed.