“VÕIDUSAMBA OTSA otsustasime teha risti,” selgitas vabatahtlik Marek Švejkile. “Sest kui eestlased on juua täis, siis nad tuiguvad, jalad risti all.”
“Kui mind Sv?t Zví?atist minema löödi,” alustas vabatahtlik Marek, “ei jäänud mul laastava majanduslanguse tingimustes muud üle kui võtta pikalt mõtlemata vastu esimene tööpakkumine.


Sain selle klaasifirmalt Sans Souci, kus vajati töödejuhatajat, sest vana oli mingi mulatitarist cheerleader’iga minema jooksnud. Esitlesin ennast kui uusima tehnoloogia spetsialisti klaasipõhiste võidusammaste püstitamise alal ja peab ütlema, et minu argumendid avaldasid firma juhatusele esialgu sügavat muljet. Aga karmid ajakirjanikutöö kogemused olid mind umbusklikuks teinud ja ma ei olnud oma armsate suguvendade jätkuvas tolerantsuses eriti kindel. Seepärast tunnistasin juba töövestlusel, et minu unistuseks on tutvustada maailmakuulsa Tšehhi klaasikunsti saavutusi mõnes kauges eksootilises riigis.”


Vahva sõdur Švejk kuulas huviga ning unustas isegi oma piibu lõpuni toppimata.


“Minu, ja ma usun, et kogu meie firma rahulduseks saabuski kohe pakkumine Eestist ehitada neile minu tehnoloogia järgi võidusammas mingisugusesse linna kusagile mäe otsa.”


“Eestist!” rõõmustas Švejk. “Ma töötasin ka hiljuti paar aastat Eestis. Olin jäähoki rahvusmeeskonna treener ja kukutasin selle edukalt mudaliigasse. Palka maksti korralikult ja keegi ei ähvardanud mind hullumajja toppida nagu Praha Sparta mänedžer, kui ma treeningul meestele seletasin, et jäähoki aluseks on õige hingamine ja pole mingit edulootust mängijal, kes hommikul ärgates hingab enne välja ja alles siis sisse.”


“Projekte ja plaane mul muidugi oli,” jätkas vahepeal oma õllekannu tühjaks kummutanud Marek.


“Töötasin välja maailmas ainulaadse klaasi tektoonilise plasmakoe. Kahjuks olin oma katsetele nii palju raha kulutanud, et pidin võlgade katteks maha müüma firma metallkarkassi, mis oli ette nähtud Eesti võidusamba risti sisse. Õnneks sain Salmi tänaval lammutatud vanast viinavabrikust töömeeste käest tasuta poolmädanenud voodrilaudu. Kui need hõbevärviga üle võõbati, nägid välja täpselt nagu metall ja eestlased olid rahul.”


Švejk noogutas pead. Temagi oli eestlastega rahule jäänud.


“Peab ütlema, et eestlased on kohutavalt umbusklik rahvas,” jätkas Marek. “Pidin neile kümme korda seletama, et samba elektrisüsteemis tulebki ühendada pluss miinusega ja miinus plussiga ning igasugune juhtmete isolatsioon on kurjast, sest siis hakkab elekter hauduma ja võib välja haududa terve pesakonna keravälke, kes siis kõik samba sees sihukest möllu tegema hakkavad nagu meie väeosa, kui me rännakul kompassi ära kaotasime ja polügooni asemel litsimajja jõudsime.”


Švejk tellis kõrtsmik Palivecilt uued kannud, misjärel Marek võttis taas jutujärje üles:

“Mõnevõrra hämmastas mind eestlaste jonnakas tahtmine, et samba otsas peab tingimata olema rist. Just nagu neil kalmistuid vähe oleks. Minu ideeks oli samba tippu panna hiigelsuur alasti madonna, soovitavalt ilma lapseta, sest laps oleks samba tasakaalust välja viinud, kui madonna teda just täpselt pea kohal poleks hoidnud, aga see oleks mõjunud üsna koledasti – umbes nagu kaitseks ema end lapse kehaga ülevalt sadava pommirahe eest. Ühesõnaga – selline kena priske daamikene, kes vähemalt igas mööduvas meesterahvas oleks teatud võidumõtteid äratanud.


Kaitseministeeriumi pressiesindaja Meeli Hunt, v& amp; auml;ga abivalmis ja šarmantne daam, oli kohe nõus poseerima. Aga igasugused kohalikud asjamehed ei tahtnud millestki muust peale risti kuuldagi, aina tänitasid, ja ma mõistsin, et eestlased on oma väljasuremismaanias juba nii kaugele jõudnud, et kui nad võidusamba otsa risti ei saa, kolivad ise igaüks oma isikliku risti alla. Seepärast pidin proua Meeli pakkumise kahetsusega tagasi lükkama.”


Vabatahtlik tegi nii kõneka pausi, et Švejk võpatas. Marek aga muutis kohe teemat.


“Esialgu olin natuke mures võimalike kliimakahjustuste pärast. Sest minu leiutatud klaas ei talu nullist madalamat temperatuuri. Siis ta praguneb ja kõik materjali omadustele kasuks tulevad, kuid kahjuks mürgised elemendid, mida ma klaasi hulka segasin, näiteks elavhõbe, kaadmium ja fosfor hakkavad paisuma, sammas muutub alguses praguliseks nagu munakoor ja kukub siis hoopis kokku.


Aga meie tellija, minister Aaviksoo selgitas, et Eestis valitseb aasta läbi ekvatoriaalne kliima ja ainus oht, mis sammast ähvardab, on Snelli tiigis elavad aplad krokodillid, kes ka klaasi seedivad.”


“Ma tunnen seda Aaviksood,” segas Švejk vahele. ”Müüsin talle foksterjeri pähe ühe jõleda karutopise.”


“Tõsi, samba avamisel Eestis viibides ma seda ekvatoriaalset kliimat ei tundnud,” jutustas Marek edasi. ”Aga see härra Aaviksoo – täielik plesspea – lohutas mind, et juuni ongi neil aasta kõige külmem kuu nagu Austraalias.”


“Aga mis sa krokodillidega ette võtad?” küsis Švejk murelikult.


“Saatsin Balouni neid ära sööma.”


“See sammas on sul siis juba kuu aega püsti seisnud,” märkis Švejk asjalikult. ”Peaksid välja tegema.”


“Ah, pole ta nii hästi seisnud midagi,” lõi Marek käega ja võttis põuest välja ajalehe.


“Loe!”


Švejk luges: ”Pea kohe pärast memoriaali avamist roosaks tõmbunud paneele asuti eile hommikul kahe tõstuki ja kraana abil viimaks välja vahetama.


Vabadussamba valmistanud Tšehhi esindajad pidid asendama kolm paneeli. Kuivõrd ühel kohale toodud asenduspaneelil olid valed kinnitused ja seda ei saanud monumendi külge panna, jääb üks roosa ristkülik esialgu sambale. Töö tehti garantiiremondi korras ja kulud katavad tšehhid.


Värvi muutnud paneelid saadetakse Saksamaale sõltumatusse ekspertiisi. Sans Souci töödejuhi Jaroslav Mareki sõnul selgitab see, kas samba klaasi roosakstõmbumine oli ühekordne. Tema kinnitusel ei ole värvimuutuse põhjus veel teada: “On eri versioone, aga esialgu ei tahaks spekuleerida neist ühegagi.”


“Miks need paneelid värvi muutsid?” uuris Švejk, kui oli lugemise lõpetanud.


Marek kehitas õlgu. “Kust mina tean. Mul on hoopis suurem mure – see sinu jäähokikoondise jutt.


Sest kui Eestis on olemas jäähokikoondis, peab olema ka jääd ja seda juba nullist kõrgemal temperatuuril teha ei saa.”


“Ära muretse,” lohutas Švejk. “Nad ostavad jääd Franz Josephi maalt jääkarude käest.


Transpordikulud on muidugi meeletud, aga selle eest on jääkarud nõus, kui neile makstakse Kalev Meedia aktsiatega.”