Vaene miljonär
”Pealinna taksojuhid on hädas. Kümned, ei, sajad telefonikõned Kiisule nõuavad automobiile tänavale nimega Kalmistu tee. ”Mis kuradi pull seal toimub,” küsivad nad, ”reiv või?”. On 31. detsember 1996 ja Kalmistu teel asuvas Liiva Keskuses käib aastavahetuse pidu. Rhythm Doctor, Nik Leman, Raul Saaremets, Koit Raudsepp jpt mängivad plaate. Šampus ning vesi on tasuta. Ja sa võid näha õnnelikke inimesi, kes on tulnud ennast näitama. See on megapidu. Mega-mega-mega-mega!”
Nii alustas ajakiri Noorus kaheksa aasta eest porteelugu 26aastasest Teet Saareperast, ”Liiva Keskuse juhist, kaksikelu elavast yuppie'st, kes päeval liigub kallites ülikondades, lipsunõel helkimas, öösel aga tormab aega veetma ”räpasesse” undergroundklubisse.”
Aasta 2005. Liiva Keskuse 88 000ruutmeetristes ladudes, kus omal ajal tasuta veest ekstaasi mindi, hoiustab põllumajandusministeerium Eesti julgeolekuvaru - soola ja konservikarpe. Öö tulles ei saada kiisud siia taksosid enam ammu, sest kõige kuumemad peod toimuvad nüüd seitsme-kaheksa kilomeetri kaugusel kesklinnas, lounges Stereo ja ööklubis Prive. Kindlasti pole kumbki paik ”räpane” ega underground – ainuüksi prestiižne aadress Harju tänaval reedab seda -, kuid Teet Saareperaga on seotud needki meelelahutuskohad.
Jäätist kõigile!
Oma esimese raha teenib Teet Saarepera juba algkoolis värviliste kleeppiltide ja nätsupaberitega äritsedes. Kaheksakümnendate Eestis tegutseb selles sfääris iga teine endast lugupidav koolipoiss, kuid erinevalt statistilisest keskmisest jääb edev, rahutu ja ”veidi koolikiusaja moodi” Teet oma õpingukaaslastele meelde. Mustamäe 32. keskkoolis, toonase Eesti suurimas haridusasutuses, kus paralleelklasse tervelt kuus, on meeldejäämine saavutus.
Kust saada aga tõsisemat raha? Vaja on kaubitseda mitte läikivate pakenditega, vaid sellega, mis ümbrispaberite sees. Noore Saarepera äriideeks saab jäätis. Kohe pärast Eesti iseseisvumist hakkab ta maale tooma Läti jäätist, sest lõunanaabrite juures on saldejums neli korda odavam. Stardiraha on kõigest 7500 krooni ja väikest volüümi tuleb heastada agarusega. Saarepera firma AS Franten impordib jäätist ikka ja jälle, lõpuks tonnide kaupa – ja kui Lätist pole enam kasulik tuua, siis Leedust või Venemaalt.
Kõigest nelja aastaga saab Saarepera rikkaks, nii rikkaks, et ajakirjanikule enesekindlalt teatada: soovi korral võiks ta "elu lõpuni" ilma töötamata hakkama saada. Ei tea, kui kaua Saarepera toona elada mõtles, kuid õnneks ei kavatse ta oma väidet praktikas järele proovida - teda ”ei huvita” selline elustiil. Noorusele antud intervjuu lõppeb ambitsioonikalt: ”Ma tahan midagi ära teha.”
Rikas mees, midagi ei oma
Mida on Saarepera lisaks jäätise- ja reiviärile tänaseks korda saatnud? Kui uskuda äriregistri tasulist andmebaasi, ei ole ta sealjuures igatahes endale mõelnud: tegusal ärimehel pole hinge taga osalust üheski firmas. Hea näide on luikvalge sisustusega Stereo aadressil Harju 6, mille omanikuks või suurosanikuks Saareperat üldiselt peetakse. Trenditeadlike tallinlaste istumiskohta peab OÜ Nova Holding, mis kuulub sajaprotsendiliselt OÜle Thuleland. OÜ Thuleland (mis omab ka ööklubi Prive) kuulub omakorda viiendiku ulatuses eksmiss Helen Mahmastoli mehele Kuno Tehvale ja ülejäänu OÜ UrbanCorp´ile. UrbanCorp OÜ osakuhoidjad on kümnendiku ulatuses Helen Mahmastol, 40 protsendi ulatuses Kuno Tehva ja 50 protsendi ulatuses OÜ Estonia Capital.
Kõiki kolme osaühingut ühendab tõsiasi, et nad on sõbralikus üksmeeles oma aadressiks märkinud mitte just eriti meelelahutusliku kõlaga Kalmistu 26, kuid jätkame tähtsama küsimusega ja vaatame, kes omab Estonia Capitali. Mitte Saarepera! Omanik on hoopis OÜ Stentor, selle ainuomanik aga ärimees Urmas Kärdi, Saarepera äripartner ja jurist. Niisiis on omandistruktuur üles ehitatud nagu matrjoška, kus suurema nuku seest tuleb välja väiksem ja selle seest veel pisem – ainult et erinevalt matrjoškast ei ilmu lõpuks lagedale see, mida tegelikult otsid, vaid tühjus. Kõige väiksem matrjoška on kuhugi ära peidetud.
Ehkki Saarepera pole ametlikult ühegi ettevõtte omanik, on ta 70miljonilise osakapitaliga OÜ Estonia Capital juhataja ning see oleks ka osaluseta piisavalt tähtis ametikoht. Firma tunamulluses majandusaasta aruandes, mida kaunistab Saarepera hoogne, lainetest välja viskuvat vaala meenutav signatuur, räägitakse ettevõttest mitmel korral kui kontsernist. ”Täiendavalt võib tähelepanu pöörata kontserni rahateenimise võimele, mida iseloomustab kasum enne kulumit ja intresse,” kirjutab Saarepera näiteks maksuametnikele. ”Kui antud näitaja oli 2002. a 10,8 miljonit krooni, siis 2003 oli see 14,2 milj krooni e 3,4 milj krooni võrra suurem. 2004. a peaks tulemus olema juba üle 20,0 milj krooni ja jätkama kiiret kasvamist ka 2005. a. See tähendab, et kontsern on võimeline teenima piisavalt vahendeid, et teenindada investeeringutega seotud laenumakseid ning tagada edasine kiire areng.”
Tulised, auahned ja ambitsioonikad sõnad, justkui omaenda raha kasvamisest vaimustunud omaniku kirjutatud. Väärib märkimist, et töötasu sel aastal OÜ Estonia Capital juhatuse ainuliikmele ei makstud, see-eest oli firma aga ühe oma laenu tagatiseks lasknud seada registripandi ”korterile Vene tn 25”. Aadressil Vene 25 asuv 164ruutmeetrine viietoaline apartement on Ekspressile teadaolevalt Teet Saarepera kodu.
Tunnustus presidendilt
Millega OÜ Estonia Capital raha teenib? Ilmselt mitte ööklubiga Prive, millel on olnud kombeks kõigi ponnistuste kiuste väikesesse miinusse jääda. Sisse toovad investeeringute haldamine, kinnisvara arendamine ja vara üürimine. ”Olulisemaks konsolideeritavaks üksuseks on 100protsendiline osalus OÜs Riigiressursside Keskus, mille peamiseks tegevusalaks on lao- ja tööstuskinnisvara arendus ning nendega seotud pindade üürimine,” seisab aasta 2003. a aruandes. See toob meid aga omakorda tagasi Kalmistu teel asuvate suurte laohoonete juurde.
Ehkki Riigiresursside Keskuses on aegade jooksul ilmselt tuldud mitmetele äriideele (muud selgitust on raske leida faktile, et taotletud ja saadud on näiteks eriluba ”psühhotroopsete ja narkootiliste ravimite” maaletoomiseks), muneb kuldseid mune kõige lihtsam hani – osaühing leiab vanu laohooneid ja tootmishooneid, mille käsi parasjagu kõige paremini ei käi, ostab need siis kokku ja rendib soovijaile välja kaupade ladustamiseks. Keskuse ladudes ja logistikaparkides, mida firmal Liival, Tapal ja Maardus tervelt 0,15 ruutkilomeetri ulatuses, hoitakse lisaks meie kõigi näljahädakonservidele erafirmade alkoholi, ehitusmaterjale, puuvilla ja paberit. Arendamisel on pindasid täiendava 35 000 ruutmeetri ulatuses ja sellega tegeleb Saarepera isiklikult. RRK on nii tegus, et võitis mullu Ettevõtluse Arendamise sihtasutuselt tiitli ”konkurentsivõimelisim väike teenindusettevõte”. Tunnustust ja tänusõnu jagasid tublidele ärimeestele peaminister Juhan Parts ja konkursi patroon, Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel.
Pole teada, kas ka Saarepera pidulikul galaõhtul osales ja Arnold Rüütliga isiklikult kohtus (fotodele ta igatahes ei jäänud), kuid eelmise presidendiga oli Saareperal kokkupuuteid kindlasti - nimelt kohtu kaudu.
Pahandused seadusega
Taas aasta 1996. Istuv president Lennart Meri on märganud oma Paslepa residentsi lähedal kena kõrkjast maanina koos kolme laiuga. Ta ristib meeldima hakanud paiga Meresääreks ja kavatseb selle erastada. Paraku jõuab keegi ette – maa eelisostusõigust kasutades omandab krundi 10 674 EVP-krooni eest keegi Teet Saarepera, esindades kohaliku sanatooriumi massööri Anu Krasmuse huve. President otsustab minna kohtusse, sest just oksjoni toimumise eel oli Krasmusele eelisostuõiguse andnud seadus kaotanud kehtivuse.
Mõistagi oleks lihtne läänemaalanna Kadriorule ebavõrdne partner, kuid õnneks ei pea massöör Krasmus vedama vägikaigast üksi. Juriidikat hästi tundev Saarepera tulistab kõigist torudest ja annab Õhtulehele lehekülje suuruse intervjuu ”Mängu käigus ju reegleid ei muudeta”, süüdistades presidenti muuhulgas ebaeetilises ”magusate kinnisvaradega” kaubitsemises. Tuliselt Krasmust kaitsev Saarepera annab intervjuu ka Eesti Ekspressile, kuid see ei kuku välja nii nagu peab.
Ajakirjanikud Pekka Erelt ja Tarmo Vahter on ”Nokia märkmikmobiili kasutava” ärimehe suhtes selgelt skeptilised. ”Kas pole Krasmus lihtsalt variisik ja maa tegelik omanik Saarepera ise? On ju tegemist tehinguga, mis õnnestumise korral võib tuua väga priske kasumi,” kahlustavad nad. Ja toovad välja fakti, millest varem pole juttu tulnud - Saarepera kriminaalse mineviku: ”1990 mõistis Tallinna rahvakohus Saareperale kaheaastase vabadusekaotuse koos karistuse edasilükkamisega. Noormees ja tema vend olid murdnud sisse mitmesse autosse. 1992 leidis Saarepera end uuesti kohtupingis, seekord koos ühe sõbraga. Jällegi oli talle esitatud süüdistus, nõukogudeaja poolluksauto Lada 07 ärandamises. Kaitsja oli Monika Mägi ja kohus tunnistas Saarepera õigeks meheks. Must minevik BMWga liikuvat ärimeest ei vaeva. ”Kustund,” heidab ta üleolevalt käega.”
”Otstarbekuse kaalutlusel”
Rikkaks saanud Saarepera enam võõraste autode ümber ei tiirle. Nüüd on tal endal põhjust karta sissemurdjaid – ja liikluspolitseid. Aastal 2002 soetas Saarepera endale nimelt ”vaese mehe Ferrari”, öö värvi sportauto Maserati 3200 GT, mille hind uuest peast 1,3 miljoni krooni ringis. Maserati tippkiirus (nagu kirjutas tähtsündmust kajastanud SL Õhtuleht) on 280 kilomeetrit tunnis ning probleemid ei lase end kaua oodata.
13. aprillil 2004 toimub Tallinna linnakohtus istung, millel arutatakse Teet Saarepera kaebust ”Tallinna Politseiprefektuuri Liiklusjärelvalve osakonna avariitalituse politseijuhtivinspektor Riho Tänaki poolt 05.12.2003 väärteoasjas nr 2310,03,077339 tehtud otsusele”. Nagu nähtub kohtupaberitest, oli Tänak otsustanud Saareperat karistada 1200 krooni suuruse trahviga Liiklusseaduse paragrahv 74 lõige 17 rikkumise eest ja 6000kroonise rahatrahviga lõike 31 rikkumise eest, mis lahti seletatult tähendab, et Saarepera oli – vähemasti politseiinspektori meelest - tekitanud liiklusõnnetuse, mille tulemuseks ”varaline kahju või tervisekahjustus” ning jätnud i-na täpi all intsidendist võimudele teatamata.
Saarepera pole paraku rahul ja palub kohut otsus tühistada ning väärteomenetlus lõpetada. Nagu selgub, piisab ilusasti palumisest vahel täielikult, sest just seda kohtunik Auliki Salo ka teeb. Ebatavaliselt lühikese kohtuotsusega, milles puudub igasugune motiveeriv osa, tühistab Salo väärteomenetluse Teet Saarepera suhtes ”otstarbekuse kaalutlusel” (väärteomenetluse seadustik näeb sellise võimaluse tõepoolest ette) ning käsib juhiloa EE 553098 omanikule tagasi anda. Kahjuks ei kesta õnn isegi kolme kuud, sest 27. jaanuaril 2005 on Saarepera sunnitud taas kohtukulli poole pöörduma, taodeldes ”Autoregistrikeskuse 1. juulil 2004 langetatud otsuse nr 5776” tühistamist. Ilmselt tekkisid sel korral kohtupidamisega mingid komplikatsioonid, sest tehtud otsus pole kohtulahendite andmekogus siiani avalikustunud - võib arvata, et emb-kumb osapooltest on esimese astme otsuse edasi kaevanud.
Aasta 2004 kohtuistungil esindas Saareperat muide juristiharidusega Urmas Kärdi – mees, kellele kuuluvas firmas Saarepera juhatajana tööl on.
Madal profiil
Hoolimata asjaolust, et pidutseda armastav Teet Saarepera naudib ööelu harilikult fotokaamerate pikaajalise lemmiku Anu Saagimi seltsis, on ta ise osanud hoida silmatorkavalt madalat profiili. Ilmunud pole ei pihtimusi, paljastusi ega ka hubaseid kodulugusid. Kroonika kodulehelt oli mullustel andmetel Teet Saarepera nime otsitud vaid üheksal korral (sama populaarsed olid teemad ”suured rinnad” ja ”Sulo pulm”).
Erandit ei tee Saarepera ka Ekspressile. Helistan talle mitmel korral ja alati on ”järele mõelda lubav” Saarepera kas koosolekul, lõunalauas või lihtsalt kohutavalt hõivatud. Telefonikõnesid lõpetatakse nii osavalt, justkui oleks äraütlejal selles magistrikraad.
Ka tema sõbrad ja äripartnerid ei räägi. Ehkki paljud paluvad algul saata küsimused e-posti teel, teevad nad pärast kiiret konsulteerimist eitava otsuse: ”Kuna Teet ei taha avalikku tähelepanu, ei saa ma kahjuks teie küsimustele vastata.”
Ainult ajakirja Just peatoimetaja Anu Saagim avaldab, et armastab Teet Saareperat väga: ”Ta on minu elu suur armastus!”
Ja üks teine tuttav, kes Saareperalt selleks luba küsima ei hakka, ütleb, et Teet on lihtsalt tore inimene. Sõpradele olevat tal tähtpäevade puhul kombeks villaseid sokke kinkida.
Ratsionaalse taibuga
Olime Teeduga pinginaabriteks keskkooliaastatel 1986-89. Meelelaadilt erinevate tüüpidena moodustasime huvitaval kombel ometi teineteist täiendava koosluse. Teet oli juba siis ratsionaalse taibuga, mina aga humanitaarne boheem. Muu hulgas sain Teedu käest teada, et pintsak maksab üldjuhul rohkem kui püksid. Pärast koolipäeva me eriti ei suhelnud - mina tegin tasapisi kooliteatrit ja Teet sõitis mu mäletamist mööda motokrossi. Aga koolis sai üheskoos nalja kõvasti. Ajaviiteks mõtlesime igasuguseid elukaid välja ja joonistasime neid. Teet joonistas olendi nimega Vaakum Tilps-Tölps. Klassiekskursioonil Leedus Trakai kindluses esitas Teet võrreldes kaasõpilastega giidile kõige rohkem asjalikke küsimusi. Tundub, et ta hindab ja naudib parimat võimalikku kvaliteeti kõikides eluvaldkondades.
Marko Mägi, Saarepera klassivend 32. keskkoolist
