Vangis ilma süüdistusteta: Briti kodanik Moazzam Begg oli mitmes Ameerika vangilaagris kolm aastat. Pildil koos isaga Londonis pärast vabanemist. ALL OVER PRESS

Südaööl heliseb uksekell. Ei koputust, ei tigedat hoopi sõdurisaapaga. Lihtsalt harjumuspärane pling. Nii saab 2002. aasta viimasel veebruaripäeval alguse Briti kodaniku Moazzam Beggi küüt moodsa aja Gulagi – Kandahari, Bagrami, Guantanamosse.

Begg on 33aastane Birminghami elanik. Veendunud moslem, raamatukaupmees ja abikoguja, äsja pagenud koos perega USA pommirünnakute eest Afganistanist Pakistani. Peres on kolm väikest last, neljas põtkib naise kõhus.

See uksekella helin heidab Beggi meie aja ühte kõige vaieldavamasse vangide seltskonda – teeb temast ühe neist sadadest, kelle ameeriklased on terrorismivastase võitluse käigus sulgenud ilma kohtuotsuseta vangilaagritesse. Tema ongi üks neist peidetud näoga kogudest, keda telereportaažides näidatakse oranžides ürpides ringi komberdamas. USA nimetab neid mehi "vaenlase võitlejateks". Washingtoni väitel asuvad nad väljaspool seadust.

Beggi rännak selles õiguse mustas augus vältab kolm aastat. Kui see 2005. aasta kevadtalvel viimaks lõpeb, otsustab ta kirjutada oma õudusunenäost raamatu.

Moazzam Beggi raamat "Enemy Combatant"("Vaenlase võitleja", kirjastus Free Press) ilmus tänavu kevadel. See on esimene Guantanamo vangi kirjutatud raamat, milles üksikasjalikult paljastatakse tolle kurikuulsa vangilaagri argipäev.

Algus on karm. Pärast arreteerimist annavad pakistanlased Beggi üle ameeriklastele, kes transpordivad ta koos viie teise mehega Afganistani. Peakott peas, käed raudus, jalad ahelatega transpordilennuki põranda külge kinnitatud.

Esimene vangilaager on Kandaharis. "Millal sa viimati kohtusid Osama bin Ladeni või Mulla Omariga?" pinnivad FBI agendid sõrmejälgi ja süljeproovi võttes.

Bin Laden on maailma kõige tagaotsitavam terroristide juht, keda ameeriklased süüdistavad 11. septembri terroriaktide korraldamises. Omar on USA pommirünnakutest pääsenud Afganistani äärmusislamistliku liikumise Taliban juht. Begg pole neist kumbagi elu sees näinud.

Väikesekasvulisest Beggist saab vang nr 558 – ehk "inglane", nagu USA sõjaväepolitseinikest vangivalvurid ta tema inglise keele pärast isekeskis ristivad. Nr 558 saab pleekinud sinised tunked ja vanad kingad, tema juuksed ja habe aetakse maha. Ta topitakse okastraadiga piiratud "kongi" laineplekist kaarhallis. Kongis on muldpõrand, ihuhädad õiendatakse pange. Häbeliku loomuga mees on sellest äärmiselt kohkunud.

Jõhkra olemisega valvurid nimetavad vange Bobideks (Bad Odor Boys – haisvad poisid). Pesema ei lubata Beggi nädalate kaupa. Alles Bagramis antakse kord nädalas selle tarbeks pangetäis külma vett.

Kahtlemata moodustavad vangid üsna veidra seltskonna. Ühel hetkel istuvad samas kongis tadžikist arst, iraanlasest tudeng, kaks taksojuhti Afganistanist ja Begg.

Söömine on alandav protseduur. Eine – USA armee toidupakk – visatakse kongi üle okastraadi. Sõdurid on kõrvaldanud sellest kõik oletatavad relvad: lusikad, soojendusseadme, pipra. Maiuspalad, nagu šokolaadi söövad valvurid ise. Begg rebib toidupakke lahti hammastega ja kasutab lusikana papitükki. "Olin šokis. Ma ei suutnud uskuda, et see kõik toimub minuga," kirjutab ta "Vaenlase võitlejas".

Seda hämmeldust pole raske mõista. Pakistanist Ühendkuningriiki elama asunud pankuri perest pärit poiss oli õppinud Birminghamis ja tulnud eluga igatpidi edukalt toime. Vahel ehk küll immigrantidest noortekampades kohalike rassistijõukudega kakeldes. Pere ema suri vähki, kui Moazzam oli kuueaastane.

Pärast kooli lõpetamist töötas Begg isale kuuluvas kinnisvarabüroos ja india restoranis. Oli kelner, pesi nõusid ja lõikus karri-köögivilju. Endised kambakaaslased abiellusid, sattusid vanglasse või narkoravile. Mõni suri üledoosi kätte, mõni huvitus islamist.

Kui isa pensionile jäi ja restorani maha müüs, leidis Begg töökoha sotsiaalhoolekandes ja astus ülikooli kaugõppesse õigusteadust õppima. Mošeesse ei sattunud ta aastaid – imaamid, need umbkeelsed habemikud, äratasid temas hirmu. Milleks kuulata kihutuskõnelejaid, kui on olemas UB40, Gloria Estefan ja Simply Red?

Ent siis puhkes sõda Pärsia lahe ääres ja Bosnias ning Venemaa ründas Tšetšeeniat. Uudised muutsid Beggi maailmapilti hoopis tugevamini kui islamiradikaalide mis tahes jutud pühast sõjast džihaadist. Talle hakkas tunduma, et islamit rünnatakse, ning ta astus radikaalse sammu: ostis endale palestiina pearäti.

Suurbritannia ning USA luureasutused aga ei hakanud Beggi vastu huvi tundma sugugi pearäti pärast. 1993. aasta jõulupuhkuse ajal sõitis Begg sõpradega esimest korda Pakistani sugulasi külastama. Seal tutvus ta riigi suurima islamiorganisatsiooni Jamaat-I-Islam liikmetega, kes kutsusid teda mudžahiidi võitlejate treeninglaagrisse Afganistanis.

Paar askeetlikus laagris veedetud päeva jätsid linnanoormehele unustamatu mulje. Beggi silmis olid võitlejad sangarid, Nõukogude Liidu purustajad, ja külaskäik omamoodi vaimne äratus. Ta saatis neile paarsada naelsterlingit.

Kodus kuulis ta organisatsioonist, kes toimetas abi Bosnia moslemitele. Begg otsustas nendega liituda – nüüd tahtis ta astuda Bosnia moslemite armeesse. Kolmest sõjaturistina veedetud nädalast välismaa vabatahtlike laagris aga piisas. Begg naasis koju, ent külastas hiljem veel mõned korrad bosniat abikonvoide koosseisus.

Mis inimene Moazzam Begg siis õieti oli? Mees, kes proovis kätt ühes ja teises vallas, seikles meeleldi ja kogus raha mitmesuguste islamiprojektide tarbeks. Näiteks kaevude puurimiseks Afganistanis. Mõistagi äratas selline tüüp tähelepanu. Eriti veel siis, kui ta otsustas kolida oma perega islamiriiki ja sõitis peaaegu pooleks aastaks Pakistani Peshawari.

Sellele järgnesid raamatupoe avamine Birminghamis, araabia keele õpingud, mõned tõlked araabia keelest, raha kogumine tšetšeeni võitlejate toetuseks. Begg tutvus pidevalt uute inimestega. Neid tuli ja läks. Ühel hetkel tegi ta katset sõita Tšetšeeniasse.

1998. aasta talvel võttis ühendust Briti luure MI5. Politsei otsis raamatupoe läbi. Begg vahistati. Ta kuulati üle, küsiti terroristlike sidemete kohta, ent lasti samal päeval vabaks.2001. aasta suvel kolis Begg ühes perega Afganistani pealinna Kabuli. Üks palestiinlasest tuttav kavatses asutada seal kooli. Riigis valitses islamiäärmuslik Taliban. Begg polnud Talibani toetaja, ent samas ei paistnud äärmuslaste valitsus teda ka häirivat.

11. septembrist algas Ühendriikide võitlus terrorismiga. Begg oli üks, kelle ameeriklased vahistasid. Nüüd algasid ülekuulamised. Kõik tahtsid Beggiga tegelda – USA sõjaväeluure, CIA, föderaalpolitsei FBI, kaitseministeeriumi ülisalajane luureamet NSA. Ja muidugi ka MI5.

Kandaharis kutsuti inimesi ülekuulamisele ükskõik mis kellaajal, vahel kolm korda päevas. Üks ülekuulamine võis kesta kolmest minutist kümne tunnini.

Begg jättis oma piinajate nimed meelde. Andrew MI5st oskas araabia keelt, Nathan sõjaväeluurest oli kõigest kahekümne ringis. Mark CIAst püüdis teda agentuuri tööle värvata. Marki kolleeg Martin aga tundis hästi Lähis-Ida ja islamit. Martinit kartis Begg paaniliselt. Tema kõrval tundusid teised ameeriklased lihtsalt klounid.

Kuigi süstemaatilised need ülekuulamised ei olnud, pigem hüpati teemalt teemale. Küsitlejaid tundusid huvitavat inimeste isiklikud suhted – ja küsimus, miks Beggi mikrolaineahjust leiti paavsti pilt.

Osa ülekuulajatest tundus niisama lollikestena. Ent kasutati ka räigemaid meetodeid. "Kas sa ikka tahad veel oma lapsi näha?" karjus FBI mees Bagramis, näidates vangile tema väikese tütre fotot. Sama mees ähvardas Beggi üleviimisega Kairosse, seal "hakkad nagunii rääkima".

Pärast seda ülekuulamist paigutati Begg üksikkongi, käed raudadega pahkluude külge aheldatud ja kott peas. Teda peksti pähe ja selga. Seina tagant oli kuulda naisterahva kohutavaid karjeid. Begg kartis, et see on tema naine Zaynab. Tema küsimustele perekonna kohta ei vastatud. Üksikkongis veetis Begg umbes kuu. Ta ei saanud aru, kas on päev või öö. Ühel juhul ei lasknud valvurid tal 48 tundi järjest magada.

Järgnesid uued ülekuulamised – teemaks treeninglaagrid, Beggi roll mudžahiidide väljaõpetamises, al-Qaidas, terroriaktide rahastamises. Samad küsimused. Ikka ja jälle.

Esimese kirja omastelt sai Begg alles pool aastat pärast vahistamist.

Camp X-Ray. Camp Delta. Camp Echo. Meie aja Gulag. Nii on Guantanamo vangilaagrit nimetanud inimõigusorganisatsioon Amnesty International. Pärast aastapikkust kinnipidamist Afganistanis viidi Begg üle USA sõjaväebaasi Guantanamos. Uuel kongil – või pigem puuril – Camp Echos oli põrandapinda umbes 2,5 korda 1,8 meetrit. Tekk oli valmistatud erilisest plastist, et sellest ei saaks punuda poomisnööri.

Kaasvange aga polnud kusagil näha. Begg veetis poolteist aastat Guantanamo üksikkongis, kus ööpäev läbi põles valgus. Puuri kõrval istus valvur, kes kirjutas üles iga tema liigutuse. Noortest koolihariduseta valvuritest said vangile vestluskaaslased, kellega Begg sai rääkida kõigest, millest hing ihaldas – filmidest, raamatutest, elust. Kohtlemine erines vägagi Afganistanis kogetust, kus Begg nägi kahe vangi surnuks peksmist valvurite poolt.

Ülekuulamised jätkusid:

"Noh, Moazzam, mida sa arvad enesetapupommitajatest?"

Mõnikord oli toon ähvardav:

"Miks sa ei räägi? Sul on ju pere, nendega võib midagi juhtuda."

Mõnikord aga kiuslik:

"Me ei lase su kirju läbi, kui sa meie küsimustele ei vasta."

Pärast seda, kui Begg järjekordselt palus end teiste vangide juurde viia, saadeti tema juurde psühhiaater. "Ma arvan, et kunagi tulevikus on selle laagri eksponaadid Smithsoni muuseumis nagu praegu jaapanlaste koonduslaagrite omad, et ajalugu ei ununeks," ütles naine.

Pikkamööda kodunes Moazzam Begg Guantanamoga, niipalju kui üldse on võimalik kohaneda vangilaagriga. Briti välisministeeriumi esindaja tõi talle tsensuurikärbetega kirju kodust, laste fotosid, ristsõnu ja ükskord ajakirja National Geographic ja Twixi šokolaadi. Ta tegi kätekõverdusi, luges kõike, mida kätte sai, ja kavandas raamatut, mille ta ehk kunagi tulevikus kirjutab.

Märtsis 2003 vabastas USA Guantanamo laagrist viis Briti kodanikku. Laagrisse jäid Begg ja veel kolm Briti vangi.

2004. aasta kevadel otsustas Ühendriikide ülemkohus, et välismaalastest vangidel on õigus lasta USA föderaalkohtul üle vaadata oma vangistuse õiguspärasus. Beggile saabus kiri: tema perekond oli pöördunud Washingtoni föderaalkohtu poole, juristiks sai Gitanjali Gutierrez, kes hiljem on esindanud paljusid Guantanamo vange.

2004. aasta augustis kohtus Gutierrez Beggiga Guantanamos. See oli ajalooline hetk. Gutierrez oli esimene vangilaagrisse lubatud tsiviiljurist.

Viimased vangistusnädalad veetis Begg Camp Delta nn Papa-osakonnas. Seal hoiti vange vabaõhupuurides, kus oli võimalik üksteisega suhelda. Oranži vangiürbi asemel anti beež; ülekuulamised jätkusid.

Kõige muljetavaldavam oli kümnete vangide ühine palvus. Vahel kõlasid Kuuba õhtutaeva all ühekorraga kutse palvele ja USA hümn. Siis jäi kõik vaikseks. Ühed avaldasid lugupidamist jumalale, teised oma tähelipule.

Otsustava sõnumi tõi Beggile keegi tundmatu major: "USA armee on otsustanud loovutada sind Briti võimudele ja loobuda kõigist süüdistustest." Neid "süüdistusi" polnud Beggile kunagi esitatudki. Kodus Suurbritannias ei leidnud võimud ühtki tõendit, mille alusel teda oleks võidud süüdistada.

Väljaspool seadust

  •  2002. aastal loodud Guantanamo vangilaagris viibib praegu pisut alla 500 vangi. Vaid kahele protsendile kinnipeetavatest on esitatud mingeid süüdistusi.
  •  Umbes 270 vangi on saadetud tagasi oma kodumaale; osa neist on seal vabastatud. Osale on esitatud päritoluriigis süüdistus. USA on teatanud, et kavatseb tänavu viia osa vangidest Afganistani.
  •  Ühendriigid on endiselt seisukohal, et Guantanamo asub väljaspool USA ja rahvusvahelist jurisdiktsiooni. President George W. Bushi valitsuse määratluse järgi pole kinnipeetavate puhul tegu sõjavangide ega tavakurjategijate, vaid "vaenlase võitlejatega".
  • Rahvusvaheline õigus sellist märksõna ei tunne. Juristide hinnangul on Afganistani sõjas 2001–2002 vangistatute kujul tegu sõjavangidega. Ka ülemkohtu otsus lubada vangidel taotleda tsiviilprotsessi USAs pole muutnud Bushi valitsuse seisukohta.
  • Inimõigusorganisatsioonide kinnitusel on vange – eriti laagri algusaegadel – piinatud. Või vähemasti oli nende kohtlemine "samastatav piinamisega", nagu selle sõnastas Punane Rist.
  • Märtsi alguses tuli Ühendriikide kaitseministeeriumil loovutada uudisteagentuurile AP üle viie tuhande lehekülje mitmesuguseid Guantanamo-teemalisi raporteid. Pentagonil tuli paberid üle anda avaliku teabe seaduse alusel.
  • Need on esimesed ametlikud dokumendid selle kohta, keda on vangilaagris juba üle nelja aasta ilma kohtuotsuseta kinni peetud. Paarisaja vangi nime pole seni avalikustatud.
  • Raportitest selgub, et kinnipeetavate hulgas oli ka täiesti süütuid inimesi – neid, kes sattusid ameeriklaste kätte pearaha ihaldavate kaasmaalaste valekaebuste alusel.