Väga kihvtid tüdrukud - kaksikõed Bratuhhinad

Iga võrkpallihuviline on märganud, et juba mõnda aega teevad Eesti võrkpalliliigas ilusat mängu kaks äravahetamiseni sarnast noort ja särtsakat tütarlast, kaksikõed Polina ja Natalja Bratuhhina. Palun, siin nad on.

Kahju on neist, kes ei näinud, kuidas Eesti meisterklubi Viimsi Milstrand/EBS esitas möödunud pühapäeval uskumatult südi partii rahvusvaheliselt tuntud mängijatest pungil Hispaania Gran Canaria klubi vastu. Ega näinud sedagi, kuidas teiste meie klubi mängijate hea esituse kõrval särasid ka õed Polina ja Natalja ­Bratuhhina. Ei mingit aukartust vastase ees, kelle ridadesse kuulub näiteks kolmekordne olümpiavõitja.

Narva naiste võrkpallist on muidugi üksjagu kirjutatud. Seda eeskätt seetõttu, et Narvast on pärit 2.03 pikk, kuid alles 16aastane Eesti võrkpalliime Anna Kaljanina.

Bratuhhinad on jäänud pressihuvi mõttes mõnevõrra varju. Aga asjata, sest...

“...nad on ikka väga kihvtid tüdrukud. Ma arvan, et nad võiksid olla integratsiooni musternäiteks,” kiidab Eesti võrkpalliliidu peasekretär Henn Vallimäe. “Tulid kaks vene tüdrukut Narvast Tallinna, kes, mis siin rääkida, olid esialgu nagu mingist teisest riigist. Nüüd vaatad, inimestel silmad säravad, räägivad vabalt eesti keelt, on isiksustena ikka uskumatu arengu läbi teinud.”

“Jah, eesti keele õppisid nad selgeks ikka väga kiiresti. Eestikeelse kooli lõpetasid nelja-viielistena,” räägib piigasid Audenteses treeninud ja nüüd ka riigi rahvuskoondises juhendav treener Peeter Vahtra. “Nad on õpihimulised, head suhtlejad. Et Euroopas mõnes tippliigas läbi lüüa, võiks neil ju pikkust olla pisut rohkem kui praegu (180 cm), aga nad korvavad selle kiiruse ja osavusega.”

Õed on 19aastased. Kogenematule silmale sarnased nagu kaks tilka vett. Vahet saab teha selle järgi, et Polinal on juuksed mõnevõrra lühemad ja kannab ta neid lahtiselt. Nataljal on juuksed patsis. Ning riided erinevad.

“Eks me noorena käisime ikka ühesugustes riietes ja soengud olid sarnased. Aga Narvas pole ju kaksikuid palju, kõik vaatasid järele või hüüdsid – näe, Bratuhhinad!” räägib Polina. Ja Natalja jätkab: “Ja mingil hetkel hakkas see segama. Seepärast enam nii ühtmoodi riides ei tahagi käia.”

Vanemale spordijälgijale, kel meeles ajad, kui ilma tegid purjetajad vennad Tõnisted, tuleb Bratuhhinate sümpaatne rääkimisviis tuttav ette. Sealt, kus õel jääb üks lause pooleli, jätkab sujuvalt teine. 

 

Juhus tõi võrkpalli juurde
Lapsena käisid õed ujumistrennis. “No ei meeldinud väga,” ütleb Polina. “Tahtsid midagi muud teha,” lisab Natalja. 

Tüdrukud võinuksid minna ka sõudmisse, sest nende isa Konstantin oli N Liidu tasemel sõudja ning ala on Narvas vägagi tugeval järjel. Aga tüdrukud tahtsid proovida midagi võistkondlikku. Korvpalli või võrkpalli, mõtlesid nad, kui Energia spordikooli võimlasse läksid. Seal käis parajasti võrkpallitrenn. Tuntud Narva treener, tänaseks siitilmast lahkunud Boriss Alfjorov kutsus tüdrukud kohe trenni. Nii see läks.

2002. aastal tuli Narva Igor Pihlea, Milstrandi võrguklubi omanik. Kutsus Tallinna. Pakkus võimalust mängida Eesti meistriliigas. 

Muidugi ei jätnud selline pakkumine 15aastastele piigadele palju mõtlemisainet. Muidugi tahtsid nad minna. “Tõsi, ega meie senine treener ei olnud selliste asjade käiguga rahul,” ütleb Natalja. “Aga ema ütles, et tehk u me nii, nagu tahame. Pealegi ei jäänud ta ju üksi koju. Just sellel ajal sündis meile väike õeke.”

Tallinna tulek mõjus esialgu siiski kerge šokina. “Me tulime eesti kooli, eesti keelt rääkida ei osanud, kuigi grammatika osas oli meil hea põhi all. Kui Narvas olid meil koolis neljad-viied, siis nüüd tulid sekka ka kolmed. Ma arvan, et paar kuud kulus kohanemiseks,” meenutab Polina. “Pigem ikka pool aastat,” arvab õde. “Aga, et me olime koos, siis polnud ju raske. Ja kooli lõpuks olid meil ikka neljad-viied.”

Keelte peale tublid
Nagu sai märgitud, on paljud imestanud, kui hästi Narva piigad keele selgeks said. Tüdrukud usuvad, et neil on keele peale veidi annet. “Praegu õpime EBSis inglise keeles,” teatab Polina ja Natalja täiendab, et lisaks õpivad nad ka hispaania keelt. “Tegelikult meeldib meile väga Itaalia ja tahtsime õppida itaalia keelt, aga seda ei saanud EBSis õppida.”

Muide, selle hispaania keele oskusega seoses tuleb tüdrukutele meelde veel üks asi. Nimelt ei osanud Milstrandi pühapäevane vastane Gran Canaria naiskond arvata, et Polina ja Natalja hispaania keelt mõistavad. “Tead, sa ei kujuta ette, kuidas nad ropendasid meie aadressil. Ropendasid nii, et vähe ei olnud,” kirjeldab Polina. 

Eks muidugi ajas ropendama, kui kogemuste ja oskuste poolest justkui paremad hispaanlannad meie omade vastu ootamatult päris suurde hätta jäid.

Tulevik? Polina ja Natalja usuvad, et äkki õnnestub neil tulevikus mängida mõnes tugevas välisklubis. Kui nad muidugi jätkavad saalivõrkpalli mängimist. Sest samavõrd tõmbab neid ka rannavõrkpall. Sügisel saavutasid Polina ja Natalja koos omavanuste rannavolle EMil koguni viienda koha.

Siiski on seis selline, et Polinale on praegu rohkem meelt mööda saalimäng. “Ma olen lapsepõlvest saati unistanud, et kunagi mängin Eesti koondises,” ütleb ta. Natalja, kes on koos Mari-Liis Graumanniga rannavolles hästi esinenud, ütleb nüüd, pärast pühapäevast ilusat esitust, et mängiks heal meelel saaliski.

Aga eks aega ju on, suvi on kaugel, sestap jõuavad õed veel juurelda, mismoodi nad oma karjääri jätkavad.

Reedel mängivad nad Kanaaridel korduskohtumist Gran Canaria vastu. Tahavad kuulsatele vastastele vähemalt sama vägeva lahingu anda nagu pühapäeval.