104 istungist toimus vaid 13. Protsess lõpetati mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Riik tagastas kohtualustele raha ja krundid, sealhulgas kinnisvara Hispaanias.

Jaanuaris 2011 liigahtab maksuameti uurimismasin ning alustab tuure kogudes hekseldamist kriminaalasjas nr 11930000008.

Kahtlus ütleb, et punt Tallinna ärimehi tegeleb ulatusliku maksupettusega. Hiljem lisanduvad süüdistused kuritegelikku ühendusse (rahvakeeli maffiajõuku) kuulumises ning suures rahapesus.

Maksušerlokid kuulavad salaja pealt gängi telefonikõnesid, nende firmade maksudeklaratsioone uuritakse erilise hoolega, pangad ja kinnistusraamat saavad päringuid. Kuna äri haare ületab riigipiire, läheb välja esimene õigusabipalve välismaale – Lätti.

14 kuud hiljem on ringkonnaprokurör Dmitri Teplõhh eneses nii kindel, et vajutab uurimismasinal gaasi põhja.

14. märtsil 2012 peetakse ühekorraga kinni kuus peamist kahtlusalust. Läbiotsimised toimuvad kahe firma kontoris ja kümnes kodus Tallinnas ja Harjumaal, aga ka Riias, kus asjaga tegeleb Läti finantspolitsei. Uurijad viivad ära suure portsu dokumente, arvutid, mälupulgad, pangakaardid, PIN-kalkulaatorid, pitsatid, visiitkaardid ja muu säärase. Isegi kondenspiima ja konservide etiketid, sest firmad tegutsesid toidukaupade (ja metallide) hulgikaubanduse alal.

Eelkõige huvitab uurijaid „must raamatupidamine“. Aga üks ärimeestest – Dmitri R., kunagine KGB 7. osakonna nooremluuraja – ütleb, et pole midagi anda.

Seifist tulevad välja püstol ja padrunid, aga nende omanikul on kehtiv relvaluba.

Järgmisel päeval otsitakse ühe firma kontor täiendavalt läbi. Põhja ringkonnaprokuratuuri taotlusel lubab kohus võtta vahi alla Jevgeni M-i ja Oleg K.

Maksuamet ei paiska toimunut kohe uudisena välja, ent esitleb seda paar kuud hiljem töövõiduna uudises „Amet keskendub suurtele käibemaksupettustele ja salakaubaveole“. Too teade ütleb, et arveveski kogukäive ulatus 34 miljoni euroni ning tema teenuseid kasutas 25 firmat Eestist ja Lätist.

Kahtlusaluste kodudest leitud sularaha ja pangakontodel seisnud summad lähevad aresti alla. Samuti kaks kinnistut Eestis ja veel kaks Kataloonias, Vahemere-äärses päikeselises Tarragonas. Viimaste ostuhind on 790 000 eurot.

Nüüd töötab uurimismasin täiskäigul. Tunnistajate ülekuulamine kestab 2013. aasta lõpuni. Enamik kahtlustavatest käib uurija juures kolm korda.

Mida rohkem uurijad asjasse süvenevad, seda haralisemaks kasvab nende tööpõld. Nad saadavad uued õigus­abitaotlused Lätti, aga ka Leetu, Bulgaariasse, Venemaale, Hispaaniasse, Saksamaale, Prantsusmaale ja Šveitsi.

Lõpuks kujuneb süüdistusakt 278-leheküljeliseks. Selle tarbeks võetakse eraldi kohtutoimik.


Lõpuks kujuneb süüdistusakt 278-leheküljeliseks. Selle tarbeks võetakse eraldi kohtutoimik.

Aga siis vajutab keegi prokuratuurist justkui piduripedaali. Kohtusse esitatud paberid näitavad, et 2014. aastal toimub vaid üks sündmus: juulis läheb õigusabipalve Hispaaniasse ja oktoobris laekub selle vastus. 2015. aasta on sama tühi – prokuratuur lõpetab vaid menetluse ühe asjaga seotud firma suhtes. 2016. aastal läheb õigusabitaotlus Lätti ja prokuratuur tegeleb ühe advokaadi taotlusega. Harju maakohtu kohtunik Anne Rebane leiab, et kohtueelse uurimise viimased 33 kuud on hinnatavad „väheaktiivsetena, sest süüdistusaktist ei nähtu märkimisväärseid tõendeid või toiminguid, mis oleksid kogutud või tehtud pärast 2013. aastat“. Rahvakeeles nimetatakse seda jokutamiseks.

Kohtusse jõuab süüdistusakt alles 30. septembril 2016, viis aastat ja üheksa kuud pärast uurimise algust. Ja seda ei esita mitte Dmitri Teplõhh, sest tema on vahepeal läinud üle advokatuuri ridadesse, vaid Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Martin Tuulik. Õigust hakkab mõistma kohtunik ­V­­elmar Brett.

Kohtuprotsessid algavad eelistungitega. Selles loos toimub neid kaks. Esimesel arutatakse, kas kaitsjatel on taotlusi ja vastuväiteid. Need puuduvad.

Teisel eelistungil, mis toimub 15. veebruaril 2017, tuleb jutuks ajakava. Kõik asjaosalised mõistavad, et ees ootab mammutprotsess. Kohtumaterjal koosneb 51 põhitoimikust ja 37 lisatoimikust. Riiklik süüdistaja ja advokaadid taotlevad 76 tunnistaja ülekuulamist (neist kaks jõuab enne protsessi lõppu looja karja minna).

Prokurör Tuulik teatab, et vajab oma töö tegemiseks 50 päeva ja 5 päeva võiks olla varus. Kaitse poolelt soovib vandeadvokaat Vahur ­Kivistik 30 päeva, vandeadvokaat Madis Mahlapuu 15 päeva ja vandeadvokaat Merle Järvala 2 päeva. Kokku kuluks kohtulikuks uurimiseks 102 päeva. Seejärel veel neli päeva kohtulikeks vaidlusteks.

Aga kohtu mootor ei käivitu kohe, sest asjaosalistel on muudki tööd pooleli. Kohtunik Brett teatab, et reaalne oleks alustada jaanuaris 2018 ehk protsess lükkub kohe 11 kuud edasi. Advokaat Järvala pakub algusajaks välja 22. jaanuari 2018. Selleks ajaks on süüdistusakti kohtusse jõudmisest möödunud 1 aasta ja 4 kuud.

Samuti on selge, et istungid ei toimu katkematult üksteise järel, sest asjaosalistel on juba osa ajast kinni. Mitte ainult töö pärast – Vahur Kivistik räägib, et tema naine ostis 2018. aasta juuni keskpaigaks reisipiletid ning Merle Järvalal on oktoobris kavas perepuhkus.

Kohtunik Brett rehkendab, et protsess saab peetud 17 kuuga.

Mais 2017 avaldab Äripäev protsessi kohta uudisloo. Prokurör Tuulik ütleb seal, et prokuratuuri uuritud skeem toimis pikemat aega ning oli kindlasti hästi läbi mõeldud. Aga näe, osavad maksuterminaatorid said asjale jälile ja enam lahti ei lase!

Mitte miski ei ennusta, et protsessi ootab ees katastroof.

Kohtu mootor hakkab tõrkuma kohe esimesel katsel 22. jaanuaril 2018, kui protsess peaks täiel hool pihta hakkama. Avaistung (ja kolm järgmist) jääb ära, sest kohtualune Igor P. on haige.

Igor ei ilmu ka viiendale ega kuuendale istungile.


Kohtunik Anne Rebast peetakse julgeks otsustajaks. 12. juunil lõpetavad tema ning rahvakohtunikud Kati Miller ja Igor Katškov protsessi.

Seitsmendal katsel on Igor endiselt haige, samuti kaheksandal ja üheksandal.

Kümnendal korral saab protsess lõpuks liikuma, aga üheteistkümnendal jääb haigeks advokaat Kivistik. Seetõttu tühistatakse ka kaheteistkümnes istung.

Kolmeteistkümnes jääb samuti ära, sest Jevgeni M. osaleb samal ajal Lätis toimuval kohtuprotsessil.

21. veebruaril ehk kuu aega pärast protsessi algust toimub teine istung.

Edasi läheb vanaviisi. Viie­teistkümnes istung jääb ära, sest ­Nikita M. usub ekslikult, et ei pea kohale tulema, ning Igor haigestub uuesti. Seetõttu ei toimu ka istungid nr 16 ja 17.

Järgmisele kolmele istungile ei ilmu Jevgeni. Ta väidab, et oli haige, aga kuna tegemist pole tõsise terviserikkega, saab mees mõjuva põhjuseta mitteilmumise eest 1600 eurot trahvi.

21. istungil paneb kohus paika uue ajaplaani.

22. istung jääb ära, sest Jevgeni viibib protsessil Lätis.

23. istung toimub.

24. istungil teatab kohus, et kuna tal ei õnnestunud leida rahvakohtunikke, jäävad ära suvised istungid nr 25–32.

Uus istungivoor 4. septembril 2018 algab loomulikult edasilükkumisega, sest kohtunik Brett peab erakorraliselt eemal viibima.

Seejärel toimub (üllatus-üllatus) jutti lausa kolm istungit. Neljandal peab kohtunik Brett jälle mujal viibima.

Siis õnnestub pidada veel kolm istungit. Neljas jääb jälle ära: seekord haigestub prokurör Tuulik ja kohus teatab, et riigikohtu esimees esitab kohtunik Velmar Bretti riigikohtuniku kohale.

Järgmisel korral on prokurör haige.

Siis peab kohtunik viibima koolitusel.

Järgmisel korral ei ilmu kohale Jevgeni. Ära jäävad ka neli järgmist istungit – seda Jevgeni haiguse ja arstil käimise ning tehniliste probleemide tõttu Saksamaal (protsessil kasutati videosilda). Kuna Jevgenil pole puudumiseks mõjuvat põhjust, saab ta 2000 eurot trahvi.

17. oktoobril 2018 jääb istung ära, sest kohale ei ilmu Lätist oodatud tunnistaja. Kohus teatab, et selleks aastaks on istungitega lõpp. Ehk ära jääb veel 19 istungit.

Tänavu jätkub asi veelgi hullemini. Jaanuaris jääb ära veel kuus istungit. Siis määratakse riigikohtusse suundunud Velmar Bretti asemele Anne Rebane. Uue kohtuniku määramine tähendab ühtlasi, et asja peab uuesti nullist alustama.

Kuna kohtunik Rebane pole asjaga kursis, jääb ära veel 22 istungit.

Asjaosalised mõistavad, et kohtuasi on totaalselt kokku jooksnud, kapoti alt tuleb musta tossu ja kohe-kohe lendab kogu kupatus laiali.
AITAB KÜLL! Kohtunik Anne Rebane (keskel) leidis, et kohtumõismtine on ajaliselt ületanud igasuguse mõistlikkuse piiri.
Foto: Karin Kaljuläte

10. mail 2019 toimub kohtunik Rebase juhtimisel siiski uus nn korraldav istung. Nüüd selgub, et Martin Tuulik on prokuratuurist lahkunud ning tema asemele otsib prokuratuur uue riikliku süüdistaja. Selleks saab Katrin Mikenberg.

22. mail toimub teine korraldav istung. Asjaosalised ütlevad, et kui asjaga uuesti alustada, kulub endiselt sada päeva. Kohtunik Rebane on sellega nõus.

Aga istungi lõpp lükatakse edasi. Kaitsja Kivistik esitab taotluse kogu see jama ära lõpetada (mõistlik menetlusaeg on ammu läbi), kuid säärast taotlust saab arutada vaid rahvakohtunikega. Neid pole paraku kohal.

30. mail korraldav istung jätkub. Kõik kohtualused deklareerivad, et nende meelest võiks asjale punkti panna. Milleks punnitada, kui on selge, et finišisse nagunii ei jõua.

Sellega on nõus ka advokaadid ja prokurör.

Kohtunik Anne Rebast peetakse julgeks otsustajaks. Ta käitub mõistlikult.

12. juunil lõpetavad tema ning rahvakohtunikud Kati Miller ja Igor Katškov protsessi. Nad märgivad otsuses, et kohtueelne menetlus kestis viis aastat ja üheksa kuud ning kohtumenetlus veel kaks aastat ja kaheksa kuud. Kokku seitse aastat ja kaks kuud, mida on selgelt liiga palju.

Protsess saanuks uuesti pihta alata alles veebruaris 2020, sest uus kohtunik ja uus süüdistaja peavad end asjaga kurssi viima. Lisaks on prokuröril kaelas üks maksulugu ning vandeadvokaat Kivistik saaks istungitel osaleda vaid esmaspäeviti ja reedeti, sest teisipäevast neljapäevani tegutseb ta Tallinna Sadama protsessil. Realistliku rehkenduse kohaselt jõudnuks maakohus otsuseni alles kevadel 2022 ehk 5 aastat ja 5 kuud pärast kohtuprotsessi starti. Seegi ei tähendanuks veel protsessi lõppu, sest kohtualused ei tunnistanud end süüdi ja asi võinuks minna edasi järgmisse kohtuastmesse.

Tavaliselt räägitakse kohtuprotsesside venitamise puhul, kuidas seda teevad kohtualused ja nende advokaadid. Kohtunik Rebane loeb kokku, et seekord jäi süüdistatavate tõttu ära 26 istungit. Prokuratuuri kraesse läheb 7 tühistamist. Lõviosa ärajäämistest, lausa 58, toimus aga kohtust tingituna.

„Süüdistatavad ja nende kaitsjad ei ole põhjustanud menetluse venitamist, küll aga on menetlus veninud riigivõimu tegevuse tõttu,“ kõlab kohtu resümee.

Kohtunik Rebane ja rahvakohtunikud toonitavad, et mõistma peab ka kohtualuseid. Nad on juba üle seitsme aasta elanud ebakindlalt: raha ära võetud, kinnistud arestitud, elu ja äritegemine piiratud. Kaua võib inimesi niimoodi piinata? ­Nende vara vabastatakse ning riik plekib kinni advokaadiarved. Määratud kaitsjad Järvala ja Mahlapuu saavad vastavalt 3600 eurot ja 3900 eurot ning palgatud kaitsjad (Kivistiku meeskond) 52 400 eurot, kusjuures kohtu hinnangul on need arved igati mõistlikud ja põhjendatud.

Kuna kohtualuseid ega nende firmasid pole süüdi mõistetud, ei avalda Ekspress ka nende nimesid.

Suurejooneliselt alanud uurimine on piinlikult uperpalli tehes kraavi vajunud. Selle kohta ei ilmu ühtegi pressiteadet ega uudislugu. Riiklikul sunniaparaadil on põhjust sügavalt häbeneda.