KUNSTNIK JA TEMA VAIBAD: Peeter Kuutma poseerimas Lühikese jala galeriis. Annika Haas

Marianne Mikkole ja Siim Kallasele, sookvootide apologeetidele, tänavune aasta tekstiilikunstnik kindlasti meeldiks – ülekantud tähenduses. Sest – Peeter Kuutma (68) on eesti geomeetrilise vaibakunsti kõige tuntumaid tegijaid, ja oma naiskolleegide hulgas peaaegu et ainus meesterahvas. Juba ligemale nelikümmend aastat liigub Kuutma missioonitundlikult sellise kunstiala radadel, kuhu tänapäeval eksib meeskunstniku looming üliharva. Et suurimad eesti vaibad ongi meeste kujundatud, näiteks Tallinna linnahalli eesriie (kavandas Enn Põldroos), on muidugi võimsad märgilised erandid, kuid tehtud siiski kujutava kunstniku kavandi alusel.

Kuutma pole oma sõnul "kunagi põdenud "kujutava kunstniku haigust"". "Ma olen tahtnud omalt poolt midagi ruumile anda. Kuigi ka minu vaibad on teostanud alati teised. Olen elus kudunud ainult kaks vaipa. Diplomitööks tegin ühe väikese gobelääni, mis praegugi kunstiakadeemias. Mina olin seda kuduva tädi lemmik, aga ta murdis käe ja ma olin sunnitud vaiba valmis tegema. Teine kord oli meil Arsi vaibastuudios vaip pooleli, kui üks kahest kudujast kukkus akent pestes käeluu katki. Käisime siis naise ja tütrega kordamööda seal abis."

Geomeetriliste kujunditega abstraktsed vaibad, suursugused ja dekoratiivsed ühtaegu, sobivad nii riiklikesse esindusruumidesse kui kodusesse elutuppa, on iseloomustanud Kuutma käekirja mitu aastakümmet. Nõukogude ajal kuulus ta looming eesti tekstiili avangardi, kandes modernistlikke tähendusi ja väärtusi. Nüüd mõjub Kuutma looming kõrgprofessionaalse traditsioonihoidja eneseväljendusena, ta ei lase ennast segada vahelduvatest trendidest, moodsatest materjalidest ega tehnoloogilistest muudatustest. Põimevaip jääb ikka põimevaibaks, ütleb kunstnik. 

Viimaste abstraktses laadis vaipade komplekt on mõjutatud aastaaegade meeleolust. Lüürilise meeleoluga vaibad kannavad ilmekaid nimetusi: "September. Küpsemine" (taamal paistab justkui rohekas mägi), "Detsember. Lumi" (justkui oleks just sadanud), "November. Grafiti" (mustaga, pragunev jääkirmetis).

Endine Arsi vaibastuudio, millega Kuutma on praegu seotud, on välja kasvanud nõukaaegsest Arsi dekoratiivkudumise ateljeest. Peamiselt tehakse vaipu näituste tarbeks ning tellimustöid. Ühe seda sorti gobelääntehnikas Tallinna piltvaiba sai endale Eestit väisanud Taani kuninganna Margrethe ja hiljemgi on Kuutma teinud töid, mida on kingitustena riigivisiitidele kaasa võetud.  Lisaks töötab ta nüüdseks juba 12 aastat Tallinna Kunstikoolis (Kevade tänaval) joonistusõpetajana ja on seal ühtlasi ka osakonnajuhataja: "Mul on väga hea meel, kui endised õpilased tulevad säravate silmadega kunstiakadeemias vastu."

Ta on alati osanud sujuvalt ühendada administratiiv- ja loometöö, oli siis töökohaks Kunstnike Liit või kultuuriministeerium. Oma käitumis- ja riietumisstiililt vastabki Peeter Kuutma pigem inglaslikult elegantsele ametnikule kui boheemlasele. Ikka pintsakus ja viigipükstes, efektse mustriga lips triiksärki ilmestamas, assotsieerub Kuutma kaunishingse dändiga. Kuid see dändi pole papist poiss: 1980. aastate Tallinna tarbekunstitriennaale ei saa ette kujutada ilma Kuutma organiseerimistööta. Ning kui poleks olnud Kuutma viisakat, aga samas resoluutset ärarääkimisoskust, oleks loomult apaatsete kriitikute poolt jäänud ajakirjanduses kajastamata nii mõnedki omaaegsed olulised tarbekunstinäitused.

Kuutma on teinud koostööd mitme sisearhitektiga: "Minu kõige suurem juht ja õpetaja on olnud Leila Pärtelpoeg." Viimase juhendamisel valmisid 20 põrandavaipa Pärtelpoja poolt renoveeritud Riigikogu hoonele, lisaks tegi Kuutma veel kavandid hiiglaslikele koridori- ning trepivaipadele, mis valmisid Türgis. Juta Lember valis jällegi Kuutma välja Kadrioru presidendilossi uute teoste ning kahe eestiaegse vaiba – Arne Mõttuse vapivaiba ja Adamson-Ericu 1937. aasta maailmanäitusel käinud taiese koopia teostajaks.

Mida eesti inimesed ostavad? "Seda, mida sisekujundaja soovitab," arvab Peeter. "Vaatasin just üht ajakirja, kus minimalistliku mööbli ees põllesuurune kaltsuvaip. Tavaliselt on aga uued moodsad kodud vaipadest tühjad. Ma ei saa aru, kuidas inimestele meeldib, et külmad põrandad jala all kõlisevad. Eesti kodudes on traditsiooniliselt ikka vaibad maas olnud." Kuidas on lood aga seinavaipadega? "Nende müük on napp. Galeriid veidi müüvad."

Oma loome peamisteks mõjutajateks peab Kuutma kaht omavahel rivaalitsevat õppejõudu Mari Adamsoni ja Leesi Ermi. "Mari Adamson mõjutas mind kui kunstnik, mulle on lähedane tema jõuline käekiri ja abstraktsed vormid. Leesi oli aga väga veetlev inimene."

Kas klassikul mõnd hobi ka on, võiks lõpetuseks küsida. "Mulle meeldib autosõit," vastab ta. "See lõdvestab. Muusika meeldib. Just käisin kunstikooli lastega Saksamaal ja tõin endale palju kuulamist. Kinokunst läheb ka korda. Olen suur ekspert 1930ndate, 1940ndate filmide alal," muheleb Kuutma.

Kuutma osaleb aktiivselt põimevaibale keskendunud rühmitises "Vaba tahe". "Praegu on avatud Haapsalu linnagaleriis näitus ""Vaba tahe" ja sõbrad". Kolmandat aastat teeme seda koos keraamikutega." Suvel peaks tulema näitus Jõhvis ning detsembris Viinistus.

Värske aasta tekstiilikunstniku vaibad on Lühikese jala galeriis üleval veel kaks nädalat.

Selle aasta tekstiiliauhinnad

Mõeldes 2005. aasta tekstiilipreemiate laureaatidest on paratamatult valdav imestus, kuivõrd rikkalik ja vastandlik võib olla kunstnike lähenemine ja kui palju võimalusi võib pakkuda seesama vana hea tekstiilikunst.

Aasta tekstiilikunstnik Peeter Kuutma on aastaid tegelenud ruumiga, loonud vaipu ruumile ja ruumi. Siit ka pisut vaoshoitum koloriit ja tasakaalustatud kompositsioon. Ruumitekstiil ei soleeri, vaid dirigeerib ansamblit, viib terviku kokku peetri tekstiilidele omasel, väärikal viisil. Materjalina traditsiooniline villane põime linasel või puuvillasel lõimel.

Vahetevahel lubab vanameister endale siiski kelmikaid ekskursse roosa-türkiissesse maastikku ja nagu just-just täisrohelusse puhkevasse hiirekõrva-kevadesse.

Juba järgmisel hetkel vahetub dekoratsioon ja me oleme jälle surmtõsisel, hea maitsega komponeeritud põhjamaisel maastikul, linnas, abstraktse pinnajaotusega olematus avaruses. Nagu polekski midagi juhtunud. Kord tekkis mul isegi ketserlik tahtmine Peetrilt kõik sinised, pruunid, hallid ja valged värvid ateljeest röövida. Teades, kui põhjalik ta on kavandamisel, oleks selline eksperiment intrigeeriv. Ei kahtle hetkegi, et sel teel sündinud, Peetri puhul harjumatud värvikooslused oleks etteaimamatud, kuid nauditavad.

Aasta noore tekstiilikunstniku preemia pälvinud Annike Laigo loob iga teosega mõtestatud objekti, millel on programm, arendus, ja tundub, et ainuvõimalik lahendus.

Tulemus on kadedaks tegevalt lakooniline, täpne. Mängleva, särava lahenduse taga terendab mitmeid mõttekäike, mis läbi mängitud ja ebatäiuslikena kõrvale heidetud, materiaalsesse maailma ellu kutsumata, seda asjatult risustamata.

Ning kolmas looja – Aune Taamal. Aasta tekstiili preemia tekstiilikunstnike hallatavalt Lühikese jala galeriilt. Aune on loonud oma tehnika, kuid sellest hulga tähenduslikumad on need maailmad, kus tähelepanelikul vaatajal lubatakse kulgeda. Siin viibitakse hiirvaikselt, lärmamata, ekstsesse tekitamata, peaaegu liikumata, kuid kuulja ja nägija jaoks on imedemaa avali. Ainult mõned grammid tekstiili-siidiniiti, õhkõrna tikandit udupeenel või kogunisti sulaval kangal. Ja terve maailmatäis kunstnikuhinge.

Katrin Pere