Miks peaks Eestis ja Tartus tegelema biosemiootikaga?

Vähemalt Karl Ernst von Baerist saati püsib meil tugev bioloogia teooria traditsioon.

Siinsed baltisakslased Baerist Jakob von Uexküllini. Uexküllist teoreetilise bioloogia seminarideni. Kui aega pidi ja paljusid vahele jättes tänapäeva tulla.

Samuti on meil märgiteadus ehk semiootika peagi juba neli aastakümmet maailmas silmapaistev. Juri Lotmani poolt maailma vanima semiootikaajakirja Sign Systems Studies (Töid märgisüsteemide alalt) asutamisest alates.

Maailmas leidub oletatavasti kolm riiki, kus iga haritlane tunneb sõna “semiootika” – Itaalia, Taani, Eesti.

Ja lõppeks, biosemiootikas on elussüsteemidest arusaamine kõige sügavamale jõudnud. Nii ma oletan.

Kuidas võiks sõnastada Eesti teaduse üldisema eesmärgi?

Teadlane peaks korraga tegema kaht asja: esiteks, oma erialal minema nii sügavuti kui vähegi võimalik ja nii kaugele, kui jõud kannab. Teiseks tuleb selles teaduses olla kodupaigaga seotud.

See oleks ideaalne vahekord. Nagu teaduskirjanduseski. Vaja on tunda maailma parimat ja oma kohalikke kolleege. Ülejäänu võib vabalt lugemata jätta.

Mida mõtleb märkidele tähendust otsiv semiootik, vaadates Eesti elu pealispinda? Õhtused vägivallafilmid, pressipiltnike poole häbelikult selja keeranud lõbutüdrukud, rentslisse pillatud süstlad?

Septembrikuu Vikerkaarest leiab lause: “Iha varjutab imestuse ja juhib meid mälust eemale” (vt Vikerkaar 8/9, 2002, Donald Verne “Mäluteater”). P>

Elamine tehnoloogilises maailmas tähendab elamist ilma mäluta, see maailm juhib meid mälust eemale.

Nõukogudeaegne elu soosis siis enam süvenemist? Ja praegu igast seinastepslist imbuv värviline Euroopa- või Ameerika-udu mälu ülekirjutamist tühja tekstiga?

Halvustamine ei aita kaasa mõistmisele.

Mõtlemine, et progress on meie eesmärk, algas valgustusajastust, kui Voltaire ütles, et maailm pole täiuslik. Pole täiuslik, järelikult saab paremaks teha – evolutsiooniline vaade hakkas kerkima. Ja see ütles, et mitte tasakaal pole põhiloomus, vaid kasv.

Maailma hakati vaatama kasvava puuna. Need oksad, kes kiiremini teisi varjutavad, jäävad püsima. See on ka kapitalismi arenguga seotud ja edu sõna käib sinna juurde.

On ka teine vaade, et maailm on võrk, vastastikune äratundmine ja seotus. Siis ei ole mitte väljatõrjumine suunaks, vaid mitmekesisus ja kooselu.

Öeldakse, et mõistmine on selleks, et asju muuta. Sügavam on see, et asju mitte muuta. Mitte ümber teha. Loodusega üksmeeles elada.

Vaba, hägustuvate kultuuripiiridega maailm võimaldab Eestis kanda kinnitada inimestel, kes on unustanud oma juured. Maailm on neile kõikjal ühesugune nagu tanklast ostetud bensiin või hamburger. Mis saab, kui need rahvakillud võtavad umbrohuna võimust omamaise mõtlemise üle?

Üleilmastumine on nagu ühepajatoit erinevatest kommetest, asjadest, moodidest, muusikatest. Kõige eraldiseisva üheks supiks kokkusegamine, ühtlustamine.

Paigakultuuri unustanud inimene on üks selle põhjustaja. Tema tahab näha oma peatuskohtades ühtmoodi ümbrust. Lõpuks viib see kohaliku joone kadumisele ümbrusekujunduses.

Kõigepealt ühtlustub majade sisekujundus, mööbel, edasi aed ja maastik. Esmalt linnamaastik ja seejärel ülejäänu.

Eestit muutsid ju ka taludepurustaja Stalin, kolhoosidelooja Hruštšov ja tööstuslinnastaja Brežnev?

Jah, ülimalt intensiivne maastiku ümberkujundamine on hävitanud paigamälu. Õigupoolest algas see juba varem, kuid viimane poolsajand tõi piisavalt võimsa tehnika. Jõgede õgvendajad ja kraavisüvendajad. Maaparandus muutis pinnavormid, lükkas tasaseks kohad, mis enne polnud tasased. Kaevandused kergitasid kunstmäed. Teetegijad lükkasid tasaseks suured mäeküljed. Vähe on järel me maastikust ja kodudest, kus elasime sada ja enam aastat tagasi. Juhuslikult siiski rohkem kui paljudel naabritel.

Kogu kultuur on paigaseoseline. Paigaga ühendatus on täiesti selgelt kultuuri ülim taotlus. Just paigakultuur annab eesti rahvale igikestva ja üleilmse väärtuse.

Miks see teile tähtis on? Võiksite ju oma perega Karula talu ussaialt üpris rahulikult külateele vaadata? Ameerika mees, kes tahab Võrumaa poriloigud asfaldiga katta, jõuab sinna ehk alles saja aasta pärast?

Suhtumine oma nahaalusesse ja kõigesse selle ümber on ju ikkagi seotud.

Kus on minu piir? Mitte ilmsesti nahk. Selleks piiriks on kõigil vähemasti oma pere, enamasti veelgi rohkem kui oma pere.

Piir kasvab koos mõistmisega laiemaks, üle talu ja maa.

Sellesse minasse käib ka terve rahvas sisse.

Mina on niisugune organism, kelle tervisest me hoolime. Tahan ju, et see mina oleks üleni terve.

Eesti tarastamine eravaldusteks, müüride ehitamine villade ümber, uste koodlukustamine ja lävepakkudele raudlattide keevitamine viitaks nagu pigem sellele, et Eesti inimene tahab oma koopas kapselduda ja ainult endale mõelda?

Kogeme praegu rahvuse eneseusu kõva tagasilangust, see on iseloomulik kultuuri avanemisperioodidele. Meie ei ole nagu päris meie ise… enese tasandil. Eneseusk võibki nii ära kaduda, siis kaob ka omakultuur. See võib täiesti sulanduda teise.

Mis on rahvuse eneseusk?

Kui teed nõnda, nagu süda ütleb, siis see ongi eneseusk. Kui teed nii nagu teine ütleb, aga oma südamest sellele toetust ei leia, on see alaväärsuskompleks.

Nagu enamikul headel asjadel, on ka eneseusul isetaastumisvõime.

Kust leida rohtu või vitamiini, et eneseusku järele aidata?

Aidata saavad näiteks maastikukujundajad, praegused maastikuarhitektuuri üliõpilased. Pole vaja minna Hollandisse maastikumudeleid otsima, vaid lähtuda põlisest, pärismaisest.

Võtta ehituselemendid, mis siin kujunenud. Nende tegemine ei ole väga kallis. Parim võimalik osutub sageli ka odavamaks.

Palkmajast ei saa midagi paremat igatseda. Ja selle ümber kodumaised taimed - puud, põõsad, hekitaimed. Mahe ja ehe.

Kui võrrelda paigaseoselist ja võõraseoselist, siis on paigaseoseline alati mõistlikum.

Valimiste eel ütles üks Tartu linnapeakandidaat, et palju laheneks ära, kui meil oleks oma Nobeli laureaat. See on alaväärsuskompleks. Oluline pole mitte Nobeli preemia, kuulsusejanu, mis on tobe, vaid mõistmine. Et igas paigas on väärtused samal viisil olemas.

Eesti, kus poole tunniga võib pealinnast jõuda rabaüksindusse, tundub olevat näiteks Saksamaaga võrreldes erakordne maa? Suvel hüüavad kägu ja rukkirääk, talvel katab maad kirgas lumi? Sellist asja näiteks Taanist ei leia...

Eesti asub paigas, kus on kõige rohkem aastaaegu. Siinne loodus on seetõttu mitmekesisem, suurema ruumilise ja ajalise diversiteediga kui põhjas või lõunas.

Meie kultuur on nendesse aastaaegadesse vormunud. Suvel varume vilja ja kütet, talvel käime koolis. On traditsiooniline järgmise aastaaja ootus, selleks valmistumine. Indias näiteks ei pea inimesed kuidagi sellega tegelema.

Kui seda seesmist ootust tähele paned, siis see on juba rahustav ja valgustav.

Et seesuguse rahu ja valgustuseni jõuda, peab oskama ära tunda, millal on õige aeg paat sügisel kaldale tõmmata. Kas siis, kui kured lähevad või siis, kui haned lähevad. Peab oskama kurgi ja hanesid eristada?

Kui taimi ja linde ei tunne, siis neid nagu ei olegi. Oskad ära tunda, kui oled haritud. Sa ei saa seda õppida seal, kus taimi ja linde pole. Ei saa olla oma metsaga ühenduses seal, kus metsa pole. New Yorgis.

Arhitektuur või rohelus, kumb on rikkam või mitmekesisem?

Oleneb puhtalt silmadest, mis vaatavad.

Kalevi Kull

Õppis Tartu 5. keskkooli bioloogiaklassis ja Tartu Ülikoolis, kirjutas diplomitöö geneetika ja darvinismi kateedris.

Korraldab koos sõpradega alates 1973. aastast teoreetilise bioloogia seminare. Sellest ajast ka huvi Jakob von Uexkülli, kohaliku bioloogia ajaloo vastu.

Töötanud TA zooloogia ja botaanika instituudis süsteemökoloogia sektoris (taime kasvu matemaatiline modelleerimine) ja ökofüsioloogia laboris (koosluste mehhanismide, puisniitude ja liigirikaste koosluste uurimine).

Praegu õpetab Tartu Ülikooli semiootikaosakonnas looduse semiootikat.

2002 veebruar, Eesti Vabariigi teaduspreemia.

2002 oktoober, Ameerika semiootikaseltsi Thomas A. Sebeoki nimeline auhind.

Väljatõste

Kalevi Kull istutab oma aeda mitte võõrliigi, vaid kodumaise künnapuu: “Sügavam arusaam on alati vähemuses ja sageli ei lange see ülejäänud arusaamaga kokku.”