Vali kord Euroopale
Belgia ajaloolane Henri Pirenne väidab, et islamisõdalaste tungimine Vahemere läänepoolsesse otsa 1300 aastat tagasi andis Euroopale kindlasuunalise arengutõuke. Islami dominant muutis Vahemere lääneosa Araabia “sisemereks”: džihaadisõdalased käisid oma retkedel kuni Lyoni ja Bordeaux'ni välja, ning seitsmendal sajandil ei kahelnud langobardide kuningas, et varsti langeb araablaste kätte kogu Itaalia. Pirenne väitis, et islami pealetungita oleks Lääne-Euroopa aeglaselt, aga kindlalt langenud Bütsantsi mõju alla.
See on kuulsa ajaloolase üks vaieldavamaid teooriaid, kuid ühes punktis tundub asi olevat usutav – välisoht on Euroopa saamisloos mänginud suurt rolli. Frangi suurriigi piiridele rajati erilised territoriaalsed üksused – margid, mis pidid sisemaad kaitsma mauride, avaaride, ungarlaste ja paganlike slaavlaste rünnakute eest. Austria, Sloveenia, Kataloonia, Ida-Saksamaa said alguse markidest. Ka Euroopa läänisüsteem sündis kaitsevajadusest, kus tööjaotuses oli selline, et kutseline sõdalaste klass kaitses maad ning talupojad tegid tööd iseenda ning sõdalaste ülalpidamiseks.
Vanad ohud on tagasi
Hirm islami äärmusluse ees kujundab Euroopat jõuliselt ka praegu. 11. septembri rünnak New Yorgile vallandas NATO ittalaienemise laine (kõik see mees Osamat jahtima!), tuues Eesti lõpuks ometi kindlasse kantsi. 11. märtsi rünnak Madridile… Selle mõjusid analüüsivate raamatute kirjutamisega on alustatud, ent üht võib juba öelda: džihaadisõdalaste pommirünnaku esimeseks tulemuseks on tõdemus, et “kindla kantsi” müürid on auklikud ning linnavahid võimetud omavaheliseks koostööks.
Nädal tagasi Brüsselis toimunud ELi riigipeade kohtumisel võeti vastu terrorismivastase võitluse programm, mille taustal Eesti vabariigi justiitsministri Ken-Marti Vaheri ideed karistuste karmistamisest ning koputamistelefoni sisseseadmisest – nagu ka Res Publica valju korra loosung üldse – ei tundugi enam kohatud (vaadake www.statewach.org).
Üleeuroopalise julgeolekuasutise loomisest räägitakse pigem teoreetiliselt, sest Euroopa Liidus põhjustaks see rahvuslike julgeolekuteenistuste vahel paksu verd. Hollandlane Gijs de Vries, keda mõnedes ingliskeelsetes tekstides nimetatakse counter-terrorism czar ja teistes veelgi naeruväärsemalt “Mister Terror”, saab olema samasugune šõumees nagu meil kunagine koordinatsioonibüroo direktor. USA kogemus näitab, et on peaaegu võimatu sundida isegi CIAd ja FBId ametkondlikku infot vahetama. Loota infovahetusele Euroopa riikide salateenistuste vahel on naiivne. Eriti rumal on loota, et info hakkab voolama “tsaariks” tituleeritud hollandlase kontori kaudu.
Teisalt on infovahetuse järele karjuv vajadus ning see on andnud ühe ootamatu tulemuse: kui ELi taas liikuma lükatud põhiseadusest rääkides välditakse Euroopa jagamist “kiirete” ja “aeglaste” riikide rühmaks, siis eriteenistuste koostöö osas kasutatakse “avangardi” mõistet küll. Luure – ja vastuluuretöö vennalik liit peaks koosnema Hispaania, Itaalia, Prantsuse, Saksa ja Suurbritannia ilmetutest džentelmenidest. 22. märtsil toimus neil Madridis töine kohtumine. Milliste tulemustega, pole veel teada.
Madridis kasutati enesetapjate asemel kaugjuhtimist
Üleeuroopalise terroristidevastase programmi reaalsemad punktid puudutavad kodanike isikupuutumatust ning andmekaitset.
Euroopa riigipeade nädalatagusel Brüsseli kohtumisel pandi lauale 57 punktist koosnev kava, mis sisaldab muu hulgas abinõusid, mille elluviimisel täituvad avatud ühiskonna põlised kartused Suure Venna kõikejälgiva silma ees.
Suurele Vennale alternatiiv kardetavasti puudub, sest globaliseerunud ei ole ainuüksi “head inimesed”, vaid ka “halvad”. Viimased isegi enam. Terroristlike organisatsioonide sisenemine postmodernsesse ajastusse tähendab seda, et maailm on täis terroristlikke rakukesi, keda enam ei kammitse vertikaalne hierarhia. Organisatsiooniline mudel on horisontaalne, omavaheline suhtlemine käib interneti vahendusel, koostöö ja tegevuse koordineermine toimub ad hoc. Kasutatakse kõiki legaalseid võimalusi, ollakse paindlik ning džihaadi ei sõnastata enam fundamentalistlikest dogmadest lähtudes.
Mis aga eriti murettekitav: islamiterroristid on hakanud oma aktsioone kavandama Šveitsi täpsuse ning Saksa ratsionaalusega. Madridi pommide järel jäid Euroopa eriteenitused sügavalt mõttesse selle üle, et rünnakul ei kasutatud enesetapjaid. Terroristid ei kõhkleks seda tegemast, seda enam, et enesetapjate kasutamine on lihtsam. Kuid mingitel mõistuspärastel kaalutlustel (“võitlejate” säästmine edasisteks aktsioonideks?) suudavad nad seda teha ka keerulisemalt.
Rassismi vältimiseks piirakem kõigi vabadust!
Terroristid kasutavad avatud ühiskonna hüvesid oskuslikult oma eesmärkidel, järelikult tuleb kruvisid kinni keerata. Kuna isikupuutumatuse pühadus loob soodsad tingimused terroritegevuseks (kas süütuse presumptsioon laieneb ka džihaadisõdalasele?), siis järelikult tuleb Lääne kultuuri seda saavutust piirata. Ja see ongi kavas. Euroliidus liikuvaid inimesi tuleb edaspidi kindlalt identifitseerida, miska luuakse piiriületajate DNA ja sõrmejälgede pank.
Terroristid kasutavad sidepidamiseks internetti ja satelliittelefone – järelikult tuleb neid kanaleid jälgida. Kuna terroristide rahastamine käib kõiksugu MTÜde ja heategevusfondide kaudu, siis lakkab pangasaladus olemast saladus. Ja veel – isikuvabadust puudutavaid abinõusid ei saa piirata inimestega, kes on loomult krässusjuukselised, pruunisilmsed ja araabiakeelsed (see oleks puhas rassisim ja meenutaks aegasid, kui ühte Euroopa rahvusrühma sunniti kandma kollast kuusnurka), niisiis tuleb kasutusele võtta piirangud kõikide suhtes. Piirates vabadust, säilib võrdsus.
Koputamine on ajastu nõue. Briti saartel või Prantsusmaal elavatesse muslimikogukondadesse ei suuda eriteenistused oma inimesi infiltreerida. Järelikult tuleb leida informaatorid muslimite endi seast.
Võibolla tuleb kunagi nii harjumuspärane maailm veel tagasi (ma ei räägi meie 20aastastele harjumuspärasest). ELi välispoliitika juht Javier Solana hoiatas möödunud nädalal terrorismiohule üle reageerimast. Euroopalikud väärtused peavad säilima, pani Solana südamele. Ootame järgmiste plahvatusteni.
