Jälgin, kuidas väike valge auto liigub millimeetri kaupa mu telefoniekraanil Tallinna Jõe tänavat mööda kesklinna poole. Järsku hüppab auto teega risti. Siis näen oma taksot juba päriselus minu poole veeremas.

Kui ma tahaks, võiksin kogu tee mööda saata nii nagu taksot tellides – vaikides. Autojuht teab äpi kaudu, kuhu sõita tahan, ning raha läheb sõidu lõppedes automaatselt pangakaardilt maha. Aga ma tulin ju tööd tegema.

„Tere!“ ütleme teineteisele. „Kas Paldiski maantee?“ küsib juht kandilises eesti keeles. „Jah, palun.“

Minu Bolti autojuht on itaallane. Nimetame ta Enzoks. Ta on äpitaksot sõitnud viis päeva. Tal on parasjagu paar nädalat aega, enne kui ta alustab oma uuel töökohal. Miks mitte taskuraha teenida, arvab ta. Läheme Enzoga üle inglise keelele. „Natukee-ne“ eesti keelt osata pole ladusaks vestluseks piisav.

See oli ka põhjus, miks Tallinna munitsipaalpolitsei amet (mupo) talle taksosõiduks kohustuslikku teenindajakaarti ei andnud. Ometi sõidab Enzo ju praegu mulle taksot? Ametlikult, äpi kaudu. Nii tema kui paljud teised välismaalased teavad: kui Tallinnast luba ei saa, tuleb pöörduda näiteks Maardusse. 

Avalehele
67 Kommentaari