Valitsuses toimuv on vägivaldse suhte õpikunäide
Mustrid, mis iseloomustavad praeguse valitsuse käitumist, hoiakuid ja esinemisi, on otsekui üks ühele maha kirjutatud lähisuhtevägivalda analüüsivatest uuringutest. Lugege ja veenduge ise.
1. Probleemi pisendamine
Lähisuhtevägivalla ohver tavaliselt vähendab vägivalda: „Ega ta väga tugevalt ei löönudki“, „eks ma andsin ise ka põhjust“ jne. Valitsuses lahendatakse pidevalt nn juhtimisprobleeme, kuigi tegelikult on probleemid oluliselt sügavamad. Sidusa ja hooliva ühiskonna loomise sildi all lõhestatakse ühiskonda, solvates valimatult erinevaid inimgruppe, kuni selleni välja, et lõhutakse meie rahvusvahelisi liitlassuhteid. Peaminister tõmbab neile lihtsalt „joone alla“.
2. Usk, et vägivallatseja muutub
Lähisuhtevägivalla ohver reeglina usub, et vägivallatseja muutub: „See oli erandjuhtum“, „tegelikult ta ei ole vägivaldne“, „ta on väga hea isa“. Ka Keskerakonna juhtfiguurid kinnitavad väsimatult avalikkusele, et nende koalitsioonipartner muutub. Käimas on lõputu „kohanemisperiood“.
3. Avalikkuses hea näo tegemine
Lähisuhtevägivalla ohver kardab kaotada lapsed ja sissetuleku, valitsusjuht kardab lausa paranoiliselt kaotada peaministritooli.
Lähisuhtevägivalla ohver katab paksu puudriga sinised silmaalused, puudub töölt ootamatu viiruse või peavalu tõttu. Luud murduvad trepilt kukkudes, mitte lähedase löökide tõttu. Valitsusjuht taastab töörahu, mitte ei lahenda valitsuskriise. Pärast „töörahu“ saabumist lüüakse kaamerate ees laialt naeratades šampanjaklaase kokku.
4. Vägivald läheb ajaga aina hullemaks
Uuringud näitavad, et kui vägivallale lõppu ei tehta, läheb see vaid hullemaks. Nii on juhtunud ka valitsuses. Kaheksa kuud tagasi nimetati naistearste mõrvariteks, teadlasi punaprofessoriteks. Praegu on Riigikogu liikmed siseministri sõnul ajusurnud seltskond ning Soome peaminister harimatu „poemüüja“. Solvangud ületavad juba riigipiire.
5. Elu jääb elamata
Lähisuhtevägivalla ohver pole suuteline panustama ühiskonda oma võimete ja oskuste vääriliselt. Ohvritel on sageli depressioon, enesetapu mõtted. Uuringute järgi läheb lähisuhtevägivald Eestis ühiskonnale maksma 116 miljonit eurot aastas. Kaheksa kuud ametis olnud valitsus tammub ühest kriisist teise. Vahetunud on kolm ministrit. Lõputu omavaheliste suhete klattimine võtab valitsuselt aja ja energia tegeleda sisuliste probleemidega.
6. Vägivallatseja ähvardused
Lähisuhtevägivallas on tüüpiline ohvri pidev ähvardamine: „Kui lähed kaebama, siis sa enam lapsi ei näe“, „nagu suu avad, jääd rahast ilma“. Ka valitsuses kõlavad sarnased ähvardused: „kui läheb Järvik, laguneb ka valitsus“, „väga tõenäoline on, et valitsus laguneb, mina ei vabanda kellegi ees“. Lähisuhtevägivalla ohver kardab kaotada lapsed ja sissetuleku, valitsusjuht kardab lausa paranoiliselt kaotada peaministritooli.
7. Vägivallatseja esitab ennast ohvrina
Vägivallatseja pöörab toimunu pahupidi – tegelikult on ohver ise süüdi ja hoopis tema on ohver. „Ta pidevalt näägutab“, „ta karjub lapse peale“, „ma olen nii pikalt kannatanud“ jne. Sama kuuleme ka valitsusest: „ma ei ole kedagi solvanud, ma hoopis tunnustasin“, „ma ei ole lihtsa töö tegijaid halvustanud, siin saalis pole teist nii palju lihtsat tööd teinud inimest“, „te süüdistate mind naiste halvustamises – vastupidi, ma väga hoian oma naist ja tütreid“. Alati on süüdi keegi teine, enamasti kiuslik opositsioon või skandaali kiskuv ajakirjandus.
8. Süü- ja kahetsustunde puudumine
Vägivallatseja ei väljenda süü- ega kahetsustunnet. Vastupidi – tal on alati õigus ja ta ei kahetse midagi. Kui vägivallatseja on sunnitud kahetsust väljendama, siis harilikult ei ole see kahetsus siiras. Nurka surutuna muutub ta veelgi jõulisemaks, sest ükski vägivallatseja ei talu enese nõrgana näimist ja naeruvääristamist. Sama näeme valitsuses. Kui isegi vabandatakse, siis alati lisatingimustega.
9. Vägivallatseja ettearvamate käitumine
Vägivallatseja soovib hoida perekonnas pidevat pinget. Täna on nii, homme on naa. Ühel päeval vallandab vägivalla pesemata taldrik kraanikausis, teisel päeval võib ta ise rahumeelselt nõusid pesta. Perekonnaliikmete seas valitseb teadmatus, mis täpselt vägivalda esile kutsub. Seda on raske taluda. Sama seis on ka valitsuses. Pärast igat järgnevat skandaali tundub, et enam hullemaks minna ei saa. Aga saab! Vägivallatseja suudab alati üllatada.
10. Ohver usub, et tema vastutab perekonna kooshoidmise eest
Vägivallatseja on oma ohvrile sisendanud, et just viimane vastutab perekonna kooshoidmise eest. Kui perekond laguneb, on see ohvri süü. Peaminister kinnitab samuti, kuidas tema ülesanne on hoida valitsuses töörahu, et koalitsioon püsiks. Tegelikult vastutab ka vägivallatsev vanem lapse/laste vaimse tervise ja turvalisuse eest. Samamoodi peaks peaminister vastutama eelkõige Eesti riigi arengu ja tugevate liitlassuhete eest.
Nagu teame, on vägivallast väljapääs #växit. Esiteks, peab ohver endale tunnistama, et ta on ohver ja vajab abi. Teiseks on vaja häid nõuandjaid, et koostada ohutu lahkumisplaan. Kolmandaks vajab ohver süsteemset tuge vägivaldsest suhtest saadud traumadega tegelemiseks. Ohvrit toetav süsteem on olemas, aga see eeldab esimese, kõige raskema sammu tegemist. Ilma selleta ei saa kedagi aidata.
