Valitsuskriis oli tegelikult suhtluskriis
Riigikogu liige Olari Taal on üks Res Publica mõjukamaid ja kogenumaid poliitikuid Ta on olnud valitsuse juhtpartei rahastamise peamisi korraldajaid. Taali meelest on väga ettevaatamatu uskuda, nagu moodustaks tulumaksukärpe edasilükkamise saavutanud Rahvaliidus enamuse sotsialistid.
Võimu küll säilitasite, aga purunes usk, et Partsi valitsus on püsiv. Kas olete nõus, et Res Publica kaotas valitsuskriisis poliitilise süütuse?
Mis elukas see poliitiline süütus on? Mina ei ole seda meelt, et Res Publica oli kaotaja. Ja miks see valitsus ei või püsida? Partnerid on nüüd ühe kogemuse võrra rikkamad. Nad teavad, millega arvestada.
Hetkel on justkui mingi kokkulepe. Aga mille järgi me teame, et see püsib?
Ei teagi. Ainuke asi on see, et kevadel, siis kui anti allkirju, siis räägiti, et valitsus peaks püsima neli aastat. Ja kas ta ei ole praegu püsinud? Ehk püsib ka edasi.
Proovige aru saada, et see ei olnud klassikalises mõttes valitsuskriis. See oli suhtlemiskriis. Juurde tuli veel üks ettearvamatu tegur. Või ettearvatud tegur. See oli Jaak Alliku intriig. Kui me teame, et see oli suhtlemiskriis, siis järelikult, parandades omavahelist suhtlemist, võime seda edaspidi ära hoida.
Allik usub, et see valitsus püsib kevadeni, mitte kauem.
Ma arvan, et Allik uskus kunagi ka inimkonna helgesse tulevikku – kommunismi.
Neid, kes uskusid, on Riigikogus ilmselt rohkemgi. Teie peate olema nendega ühes valitsuses?
Kes ütleb, et minagi pole seda uskunud?
Aga kuskohal on need teised inimesed? Need ongi inimesed, kellega tuleb teha riiki. Nemad on saanud rahva käest mandaadi. Poliitikud ei saagi võtta kohustust, et ainult siis saab valitsust teha, kui on roosamanna.
Kas parempoolsusega on nüüd Eestis lõpp ja seni allasurutud sotsialism tungib võimsalt pinnale?
Väga meelevaldne on arvata, et Rahvaliidus on enamuses sotsialistid. Üldse minu meelest on äärmiselt vanamoodne mõelda, et on olemas vasak- ja parempoolsus. Aeg on nii palju edasi läinud. Teiseks kui eeldada, et on olemas vasak- ja parempoolsus, siis mina küll ei saanud aru, et on toimunud õudne pööre vasakule.
Maksude kärpimine on parempoolne samm. Loobuda varem kokkulepitud vähendamisest on samm tagasi vasakule.
Probleem ei ole ju selles, nagu arvaks enamik parempoolse mõttelaadiga inimestest, et Eestis on tulumaks liiga kõrge. Enamik neist ilmselt arvab, et tulumaks on paras või isegi natuke liiga väike. Küsimus on tööjõu maksustamises.
Eesti põhiprobleem on oluliselt Euroopa keskmisest kõrgem sotsiaalmaks. Aga seda maksu me ei saa kärpida, sest Eestis on probleeme nii tervishoiu kui pensionidega. Samas tööjõu maksustamist tuleb kuidagi vähendada.
Koos Euroopa Liiduga hakkavad Eestis palgad kiiresti tõusma. Meile on hakanud tulema ka n.ö valget kapitali, investeeringuid, mille puhul tasuvusaeg võib olla ka 10-15 aastat.
Ent kui palgad lähevad üles, siis tööjõu kõrge maksustamine tõstab toote omahinda juba liiga palju. Ei teadlaste tarkus ega jumala tahe tee ühtki riiki rikkaks. Riigi teeb rikkaks tema rikas kodanik. Kodaniku teeb rikkaks kõrgepalgaline töökoht. Töökohti on võimeline looma vaid kapital.
Mida ütleksite Rein Taageperale, kes hoiatas Res Publicat tsentrist ära paremale nihkumast?
Taagepera räägib ehk paremtsentrismist. See, mida läänes mõistetakse poliitilise skaala tsentrina, on meie oludes "noor" äärmusparempoolsus. Võib olla eksin.
Muidugi, palju on selliseid hääli, et kuulge, me oleme juba piisavalt rikkaks saanud, nüüd peab hakkama kiiresti ümber jagama.
Just nimelt, enam ei jaksa kauem oodata.
Siis peab küsima nii, et kas neil riikidel on keskmised palgad ja pensionid kõrgemad, kes alustasid ümberjagamisega varem? Vaadake kas või Lätit ja Leedut. Meil on keskmine palk ja pension suuremad. Ma ei hakka üldse rääkima Moldovast või Valgevenest. Räägime naabritest.
Mina ei ole seda meelt, et juba on piisavalt. Tundub, et Eesti poliitika on olnud õigem, sest tegelikult on ju jagatud absoluutväärtuses rohkem. Ega me ometi arva, et naabrid on meist laisemad ja lollimad? Ei, hoopiski meie rahvas on andnud mandaadi valitsejatele, kes lasi kosuda lüpsilehmal (maksumaksjal) ja piima (ümberjagatavat) on saadud rohkem.
Ühiskonnas on tekkinud märgatav sotsialismisõbralikkus. Jaan Kaplinski ja Iivi Masso, üldse vasakpoolsed intellektuaalid on kõvad tegijad. Nad räägivad sotsiaalsest õiglusest.
Ütleme otse välja, et seda räägivad enamasti inimesed, kes elus ei ole ise ühtki krooni tootnud. Eestis on alla 200 000 inimese, kes maksavad "primaarset" maksu. Ülejäänud maksavad makse juba maksumaksjate taskust saadava sissetuleku pealt. Loomulikult, nad lihtsalt vaatavad seda kõike teisest seisukohast.
Mina ei ole mingi parempoolne. Ma lihtsalt üritan elus tegutseda arukalt. Alati pole õnnestunud, aga olen püüdnud.
Kas sotsialistid võtavad Eestis võimu?
Ma ei tea. Seda otsustavad järgmised valimised, kellele rahvas mandaadi annab. Praegu on valijad andnud enamuse – teie mõistes – parempoolsete jõudude kätte.
Ning vahepealse aja kestab täielik rahu? 2005. aasta riigieelarve kohal lehvib kokkuleppimise vaim?
Iga eelarve ongi kompromiss. Miks ka mitte? Mina ei usu seda Alliku juttu, et kevadel läheme kindlasti lõhki. See tähendab, et me peaksime Alliku tegevust täpselt jälgima, sest ta on võtnud eesmärgiks meid lõhki ajada. Muidu lähevad tema sõnad täide.
Kunagi oli meil KMÜ (Koonderakonna ja Maarahva Ühendus – toim). Allik oli selles K-s kõva tegija ning suutis K ära hävitada. Ja nüüd laseb ta MÜd ka allavett.
Ilmselt ei jää 3R koalitsioonil eriti aega Eesti valitsemiseks, kui kogu aeg peab tegelema Jaak Alliku personaalküsimuse ja tema valvamisega.
Ega ma ei rääkinudki, et peaks tegelema tema valvamisega. Sellega peab lihtsalt arvestama, et üks mees väga püüab. Ma ei tea, kui hea teatrilavastaja ta on, poliitiline lavastaja on ta kindlasti hea.
Olles kõrge IQga inimene, on Allik saavutanud suure mõju Rahvaliidu fraktsioonis. Seda on seal teadvustatud, ning ilmselt tekib füüsikaseaduste järgi ka vastumõju.
Tähendab, ikkagi peab igal hommikul üle vaatama, kas olete siin Toompeal veel alles või ei ole?
Ärge olge naiivne. Ei siit Toompealt lähe keegi ära. Enamik inimesi mõtleb väga täpselt, et üle kolme aasta on veel ees. Miks peaks ära minema? Äkki ei saa tagasi?
Mis segab valitsusel läbisaamist parandada?
Mäletan oma noorusaega, kui olin paar korda valitsuses. Valitsuse istungid kestsid kolm-neli tundi. Tehti vaheaegu, inimesed said omavahel rääkida ja suhelda.
Praeguse e-valitsusega on valitsuse istungi pikkus tunni aja ringis. Kõik toimub väga automaatselt. Sellisele tavasuhtlusele ei jää aega.
Probleem on tegelikult selles, et valitsus pole piisavalt koos pidu pidanud?
Kindlasti, kindlasti ka selles. Midagi ei ole teha! Valitsuses on erinevas eas inimesed. Neil on erinevad väärtushinnangud, erinev elukogemus. Neid asju saab ühtlustada ainult suhtlemise teel.
Enamasti ei ole ühel suurel probleemil ainult üht suurt põhjust, on palju väikesi. Ministri töö on väga närvesööv. Ajakirjanduse käest saad peksa, Riigikogu ees mõnitatakse, haldusalas jamad 24 tundi ööpäevas ja seitse päeva nädalas. Need pinged kogunevad ja ajavad mõnikord üle ääre.
Mida teha 4,3 miljardiga, mis on stabiliseerimisreservis?
Alati peab vaatama signaale,mida anname välja. Ühelt poolt peaks küsima, kui suur on stabiliseerimisreservi mõistlik suurus. Näiteks 10 protsenti riigieelarvest? Aga võibolla 15, aga võibolla viis protsenti?
Kui võtta raha kasutusele, siis ainult olulisteks ühekordseteks projektideks – näiteks koolimajad korda või teed korda. Sellised asjad, mis ei too meile pärast uusi suuri kulusid kaela, vaid mis nagunii tuleb kunagi ära teha.
Inimesed ei pööra kahjuks tähelepanu sellele, et meil on praegu intressid väga madalad. Euroopa Liidus on majanduslik seisak, baasintressid on madalad. Niipea, kui seal majandus käima läheb, tõusevad baasintressid. Siis tõusevad laenuintressid ka Eestis. Paari aasta jooksul nad võivad tõusta mitu protsendipunkti.
Kui anname signaali, et me pole enam konservatiivsed, sest kasutame ära reservi ja võtame juurde välislaenu, siis see võib kukutada meie riigireitingut. See tõstab intresse veelgi. Kolme-neljaprotsendiline intresside kogutõus maksab laenuvõtjatele paar miljardit krooni aastas. Ja oh seda õnnetut Eesti rahvast siis, kes on end kõriauguni täis laenanud. See võib palju inimesi lihtsalt allavett viia.
Veel üks oluline asi – ega intresside tõus ei jäta raha Eestisse. See raha läheb suures osas välja.
Kuidas siis käituda?
Me ei tea, kus see õige tasakaalupunkt on. Võtame näiteks liftitrossid. Keegi ei mõtle, et nende kandejõud peaks olema täpselt sama palju, kui nad peavad üles tõstma. Varu peab olema neljakordne, mis siis, et tavalises olukorras piisaks ka 1,1 korda. Aga siis ühel hetkel läheb lifti korraga liiga palju inimesi sisse. Selliste asjade puhul, kus me ei tea täpselt, kus on tasakaalupunkt, olgu pigem juba veidi üle kui alla.
Mis saab Eestis valdade liitmisest?
Ma arvan, et see jääb järgmiste valimiste taguseks asjaks. Põhjus on lihtne. Ühelgi erakonnal ei ole selleks selget valijate mandaati. Mitte ainult erakondade vahel, vaid ka erakondade sees on eriarvamused. Ei olda selleks veel küps.
1998. aastal lõigati kõrisid läbi politseiprefektuuride liitmise asjus. Idee oli ju õige, aga aeg ei olnud küps. Nüüd tehti see ilma mingi probleemita ära. Inimesed harjuvad mõttega. Kõigile saab selgeks, et on probleem ja tuleb ka lahendus. Täna on kohalikel valitsejatel juba hakanud tekkima mõte, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Aga see on lõputu õudus, mis käib ümber haldusreformi.
Kes saab Euroopa Liidu volinikuks Eestist?
Ma ei tea.
Me peame juba varsti seda teadma.
Minu käest on vale küsida. Meie erakond ei ole seda arutanud.
Kas see koht on üks osa kokkulepete skeemist, mis sündis valitsuse päästmise nimel?
Ei, minu teada küll mitte. Seda ma ei usu tõesti. Siis peab küll olema tõeline Molotov-Ribbentropi pakt, kui ma seda ei teaks.
