Vana hea Juurikas

Mart Juur (43) andis välja esimese luulekogu ja mõtestas eestlastele lahti Eurovisiooni lauluvõistluse olemuse.

“Mart Juur on nähtus,” ütleb Eesti Ekspressi peatoimetaja Priit Hõbemägi.

Kuidas kirjeldada nähtust? Nähtus on ju enam kui lihtsalt inimene.

Meie, seltskonna- ja muude lehtede lugejad, teame Juurest ju juba niigi kõike, eks? Et ta oli viieaastaselt kooli läinud imelaps. Et ta töötas nõukaaja lõpus Pikri toimetuses koos Eesti huumori suurkujudega. Et ta armastab kodustöötamist, lõunauinakuid, ujulas käimist, head sööki ja jooki, lapsepõlvelinna Otepääd, suurmeeste elulugusid, rattasõitu, kepikõndi, vägagi mitmesugust rock-muusikat. Et ta on olnud Eesti kõige naljakama ajalehe Nelli Teataja peatoimetaja. Et ta toimetas Ekspressi Kranaati selle hiilgeajal. Ja Kranaadi tegijate helesinine unistus on ikka veel, et ühel hetkel astub vana hea Mart tuppa, istub arvuti taha, palub naiskolleegil kaelasooni masseerida ja pritsib seejärel lehte loo Uno Prostamooli, Villi Fritsu või Anne Memedova uutest seiklustest. Et jõulu ajal tuleb kõigile idee, et just nende firmapeol peaks Juur plaate mängima. Ja nii edasi.

Möödunud nädalal oli Juur tavalisest enam tähelepanu keskmes. Tema ja Andrus Kivirähki Eurovisiooni-kommentaarid jagasid kuulajad kaheks: ühed, kes leidsid, et need olid parimad võimalikest, ja teised, kes nägid seal seksismi, rassismi ja joobnute seosetut lalinat. Postimehe meediaküljel ironiseeris Margus Kiis kommentaaride üle, kasutades väljendeid, mida ilmselt paljud täiesti tõsiselt võtsid.

Juure naljamõistmine ja huumorimeetod on vaatamata Pikri koolile võõras osale vanemast publikust; ja noor, pealekasvav põlvkond näib jällegi irooniat mitte enam mõistvat. Igatahes ei saaks sellist nalja “täiskasvanud” Euroopa riikides nii lihtsalt teha! Või saab, aga mis hinnaga, mõtlen Sascha Baron Cohenit näitena pruukides.

““Ärapanija” ja “Rahva Oma Kaitse” võiksid oma sisult olla siuksed eluaegsed asjad,” seletab Mart, kui temalt saadete tuleviku kohta küsin. “Ma teen neid oma sõpradega ja see on lõbus ja kerge. Eurovisioonikommmentaar kisub ka juba traditsiooniks kätte. Televisioon planeerib ennast hooaja kaupa, paeguse seisuga läheb “Ärapanija” järgmine aasta mürinal edasi.

“Rahva Oma Kaitset”, ma usun, teeme Andrusega niikaua, kui tervist jätkub.”

Juur, vana individualist ja vahel tundub, et üksiklane, on teatud ­hetkedel meeskonnamängija.

Ta võib kirjutada rahulikult kodus lebotades, kuid meediakangelasena – ja meediastaari roll täidab ta elust üha rohkem ning näib talle meeldivat –, tundub mulle, vajab ta mängukaaslasi, kellest “Rahva Oma Kaitse” Andrus Kivirähk ja “Ärapanija” Peeter Oja on harjumuspäraseimad.

Rohkem või vähem vaimukast lobisemisest on Juure meeskonnad teinud omaette žanri. Sõbrad kütavad üksteist üles, televaatajad ja raadiokuulajad viibiks nagu kellegi köögis või sauna eesruumis. Kui näiteks raadio hommikuprogrammidel on vaatamata loba tihti pöörasele hulgale alati ka mingi uudis­lik sisu, siis “Ärapanija” ja “Rahva Oma Kaitse” sugulasteks on pigem Kuku “Keskpäevatund” ja R2 “Olukorrast riigis” ehk arvamussaated, kus samuti hoogsalt päevateemal jutustatakse, siiski reeglina tõsiseks jäädes.

Kuidas TV-tuntus kirjamehena alustanule mõjub?

Juur liigse tähelepanu üle ei kurda, vahel vaid kipub mõni joobnu hüüdma “Härra Juur!”. “Ega seegi paha pole, kui sind härraks kutsutakse,” on Mart leebe.

Juures on asju, mida võib vaadata kui mõistatuslikke. “Miks tegeleb sellise silmaringi ja hiiglasliku lugemusega inimene ärapanemisega?” küsib tundmatuks jääv kolleeg. Ei tea. On siin päriselt vastuolu?

Olen ise mõelnud, et mida teeksin, kui oleksin sama andekas kui Juur. No palju rohkem teeksin, tundub mulle siis, Juur on ju mõnusalt laisk ja samas tööasjus ülipedantne inimene.

Kuskil on ka üks teine, varjatud ja privaatne Juur. Ärapanija, kes on samas endasse puutuva puhul ülitundlik ja solvuv, meenutagem kas või tema eraelu puudutanud aastatetaguseid “meditsiiniajakirja” Kroonika lugusid. Ega me ei tea, mis humoristi sees tegelikult toimub, isegi kui ta on argielus lakkamatult lõbus ja kilduviskav, mitte nagu kaasaegsete sõnul Oskar ­Lutsu esindatud teine, virilalt muigav ja vaikiv naljamehetüüp.

Eurovisiooni varju jäi teine hiljutine sündmus: Mart Juure esimese luulekogu “Pane Eesti peale tagasi. Valitud luulet” ilmumine.

See on tema esimene raamat, mille tekstid pole enamikus varem ilmunud. Kirjastaja Wimbergi ettepanekule sarja “Haige raamat” midagi kirjutada vastas Juur paari õhtuga põhiosas valmis tehtud luulekoguga inimestele, kes muidu luulet ei loe.

Eeskujudena nimetab ta Andres Vanapat ja elavat saksa klassikut Hans Magnus Enzensbergerit. Need on lühikesed luuletused, tihti vihjelised või otse paroodiad, mida võimendavad ­Allan Hmelnitski lööva absurdimeeleoluga pildikesed. Raamat, mida lugedes on lihtne jätta hullumeelse muljet; või kukkuda naerust laua alla. Samas “Ärapanija” tavapublik ei pruugi kõigist siinsetest vihjetest iialgi aru saada.

MSNi-vestlus Juurega lõpeb tavaliselt teatega, et ta läheb ujuma. Spordiveteranide pajatused Kalevi ujula saunas on Mardile umbes sama, mis ­Tammsaarele Estonia kõrval turul kuuldu.

Juure värsked luuletused

Skandaal Heliloojate
Liidus
Veljo Tormis oli lubanud
Arvo Pärdile Kapid peale saata

* * *
Eetris on Erki Berends
Suht-koht,
nibin-nabin.
Suht-koht,
nibin-nabin.

Mõttepaus.

* * *
Romantiline õhtu kahele
Kaks pudelit Saaremaa viina,
karp Järlepa sülti, purk Bulgaaria kurke ja
Joe Cockeri plaat.

* * *
Ilmateade Kadriorus
Ilves
selginemistega.