Prostituudid Foto: Sigit Pamungkas , Reuters/Scanpix


Käesolev artikkel ilmus esmakordselt 17. novembril 2004. aastal.


Kunstiakadeemia ainuke krediitkaart on selle rektori ja Tallinna linnavolikogu liikme Ando Keskküla (Res Publica) käsutuses.

2002. aasta augusti viimastel ööpäevadel maksti selle krediitkaardiga seitse Kätki Maja OÜ arvet kokku 18 630 krooni eest. Tallinnas Rocca al Mares Kätki tänav 6 asuvas eramajas tegutses tollal Elite Clubi nimeline lõbumaja.

Ekspress avastas tšekid, kui uuris bordellipidamise eest süüdi mõistetud Aimar Roolaiu kohtutoimikut. Kriminaalasja uurija on teinud kaardiga makstud arvetest kinnitatud koopiad ning lisanud need toimikusse.

Osale arvetest on käsitsi alla kirjutatud Ando Keskküla nimi ning "Eesti Kunstiakadeemia". Kõige suurem arve on makstud 31. augusti südaööl 00:04 - koguni 14 300 krooni.

Helistan esmaspäeval Ando Keskkülale ja küsin kummaliste arvete kohta.

Keskküla vastus on lihtne. Talle meenub, et mõni aeg tagasi varastati või kadus tema krediitkaart, mispeale lasi ta kaardi kinni panna. Loomulik käitumine. Ainult et avaldust politseisse ametikaardi vargusest või kadumisest Keskküla ei teinud.

Miks? "Ma panin kaardi kohe kinni, sellepärast." Ometi tunnistab Keskküla, et "võis olla nii, et vahepeal jõudis keegi sellega maksta".

Küsimuse peale, kuidas sai lõbumaja tšekkide alla Keskküla nimi, vastab rektor mõningase pausi järel, et "tavaliselt on seal all ka teised andmed". Tõsi, ühel arvel on tõesti all ka juhiloa number, kontrollime. Kuni kolmanda numbrini läheb kõik täppi, siis on neljas ja kuues vahetuses, ülejäänu on sama. Seega juhiloa number erineb kahe numbri võrra.

Keskküla meenutab, ja tõdeb siis, et "kui majas võis olla baar, siis ta võis seal käia, koos kahe väliskülalisega, aga seda kindlalt kinnitada ei saa".

"Et kui me käisime, siis olid need väliskülalised, istusime baaris ja me käisime siis paljudest kohtadest läbi." Kunas kaart täpselt ära kadus ning millal kinni pandi, Keskküla peast öelda ei oska, sest see juhtus tükk aega tagasi.

Lepime kokku, et saadan Keskkülale meiliga lõbumaja pildi. Veel enne potsatab e-kirjakasti tema kiri:

"- Vaatasin linnaplaani ja võin kinnitada, et kõnealune tänav jääb minu liikumisteedest ja lemmikkohtade asukohtadest kaugele. Ei ole sinna sattunud.

- Kaart oli sellel ajal kadunud ja hiljem ka suletud.

- Juhiloa nr. on küll sarnane, kuid siiski erinev."

Küsimus jääb endiselt õhku. Juhul kui Keskküla kaart oli varastatud ja sellega tehti vahepeal lõbumajas 18 000kroonine arve, siis kes selle kinni maksis? Pole võimalik, et nii suurt summat ülikooli arvepidamises ei märgata.

Kunstiakadeemia raamatupidaja Marek Jaansoo ütleb, et 2002. aastal ei ole akadeemia maksnud ühtki Kätki Maja OÜ arvet. Ja kui rektor kasutab krediitkaarti, tuleb tal hiljem esitada tšekid, mida aga raamatupidamises pole.

Proovime uurija kaudu. Kuidas sai arvetele Ando Keskküla nimi? Bordelliga tegeles keskkriminaalpolitseis vaneminspektor Ats Kübarsepp: "Kooskõlastatult Tallinna prokuratuuriga ei olnud antud kriminaalasjas vajalik kõikide prostituute tellinud isikute välja selgitamine ning nende ülekuulamine. Pisteliselt seda küll tehti ja selle kohta on ka tõendid kriminaaltoimikus. Kes kirjutas konkreetsele tšekile Ando Keskküla nime, ei ole teada, politsei seda ei teinud."

Seega küsimus jääb. Kes maksis kaardiga? Ning kuidas teadis tšeki/arve vastuvõtja - isegi kui see oli varas - kirjutada sinna peale nii Keskküla kui ka akadeemia nime?

Teisipäeval helistan uuesti Keskkülale. Nüüd tunnistab ta, et politsei on talle Kätki maja tšekke näidanud. Kunstiakadeemia krediitkaartiga on tõesti keegi OÜ Kätki Maja arved maksnud.

Miks politseis ei ole sellest jälge? Uurija Kübarsepa sõnade kohaselt pidanuks toimikus olema selle kohta tõendid, nagu on kõigi teiste tunnistusi andnutega.

"Tegemist oli konsultatsiooniga," ütleb Keskküla. Politseiniku nimi rektorile ei meenu.

Et loosse selgust saada, palume Keskkülal pangast uurida, kunas täpselt tema kaart kinni pandi. "Kuna praegu on kasutusel uus kaart, ei ole võimalik tagantjärele vana kaardi kohta infot saada, see on konfidentsiaalne info."

Seega, akadeemia krediitkaardilt on maha läinud suur summa. Kas Keskküla maksis 18 000kroonise arve tagantjärele ise kinni? Tegemist oli ikkagi riigi rahaga.

"Oma lohakuse maksin kinni," vastab Keskküla. Kui tšekke krediitkaardi kulutuste katteks ei tooda või arvet kinni ei maksta, peetakse raha töötasust kinni.

Keskküla kinnitab endiselt, et ta ei ole Kätki majas käinud: "Ja põhimõtteliselt ei saaks seda lugeda mingiks imelikuks sündmuseks, kui ma ka oleksin seal käinud ja baaris istunud. Tegemist on seadusliku teenindusettevõttega."

Kolmapäeval saadab rektori abi Reelika Rahu meili Ando Keskküla vastuväidetega.

"Tänastel andmetel suleti kõnesolev krediitkaart minu korraldusel 9.sept. 2002.a. Märkasin kaardi kuritarvitamist märksa hiljem ning siis

tundus, et politsei teavitamine on juba lootusetu," sedastab e-kiri. "Tšekkidele ei kirjutata allkirjaga kunagi koos asutuse nime, samas on igal kaardil asutuse nimi, kasutaja nimi ja isegi allkirja näidis olemas. Vargal pole vaja mingisugust fantaasiat, vaid need andmed olid tal varastatud kaardil olemas."

Ning kinnitab: "Kõnesolevat krediitkaarti on kuritarvitatud. Kõik sellega seotud kulud olen tasunud mina, Akadeemia pole nende eest maksnud ning seega pole Akadeemia huvisid kahjustatud."

*

Siin tuleb aga loosse veel üks nüanss, üsna ootamatu.

Selle toob kohtumine tüdrukuga, kes töötas 2002. aasta juunist kuni 2003. aasta veebruarini Kätki majas prostituudina. Helen (nimi muudetud, Ekspressile on tüdruku täisnimi teada) tunneb Ando Keskküla fotolt ära. Ta mäletab, et on Keskkülat majas näinud.

Tüdruk, kes tundis ära Ando Keskküla

Suveks tasuvat tööd otsinud tüdruk läks koos alaealise õega tööle lõbumajja. Bordellist lahkumine tõi kaasa trahvid ja ähvardused.

2002. aasta suve alguses märkasid Helen ja tema õde Airi* SL Õhtulehes kuulutust, milles pakuti tüdrukutele tasuvat tööd. Nad helistasid lehes avaldatud mobiiltelefoni numbrile. Varem olid nad suveks tööd otsinud, ent kuna Airi oli siis alaealine, ei õnnestunud tüdrukutel midagi leida. Telefonivestlusest said nad aru, et tegemist võib olla intiimteenustega (tööd pakuti klienditeenindajatele, topless-ettekandjatele ja striptiisitaridele).

Airi endine klassiõde oli ("hea tüdruk, aga tal polnud kodus raha") lõbutüdrukuna töötanud ning nad otsustasid, et proovivad suvel. Lühikest aega.

Õed on pärit korralikust perest. Tööle tahtsid nad minna samuti "raha pärast". Vanemad teadsid, et tütred töötavad toitlustusettevõttes.

Kohtumisel kuulutuse peale vastanud "lühikese ja prillidega" mehega veendusid tüdrukud, et maja on puhas ja korralik. Juunis asusid nad tööle.

Esimestel kuudel käisid Airi ja Helen bordellipidaja "äripartneriga" väljas baarides, tutvusid välismaalastega, "äripartner" ostis neile jooke ning andis korduvalt raha. Vahel osutasid nad intiimteenuseid.

"Klientidele oma telefoninumbrit avaldada ei tohtinud. Konkurendi heaks tasuta või tasuga töö eest oli ette nähtud leppetrahv 15 000 krooni. Majast lahkumiseks on vaja sõlmida uus leping, milles lubatakse mitte töötada aasta aega kellegi teise heaks. Üldlevinud tava pidi olema, et töötada tuleb ühes majas vähemalt aasta aega."

Tüdrukute töö seisnes selles, et nad pidid õhtul majas olema ning kliendi saabumiseks valmis olema.

"Riietusime tavaliselt, ei pidanud olema värvitud, vanematel naistel olid küll õhtukleidid. Majas oli ka üks alaealine, 14aastane tüdruk, üks tüdruk töötas ka rasedana." Kohtutoimiku järgi võis korraga õhtul majas olla kolm-neli tüdrukut pluss kolm tantsijat. Mõlemad õed töötasid majas prostituudina.

Ühe nädalavahetuse jooksul teenisid nad paar-kolm tuhat krooni (7-10 klienti, üks tund 300 krooni). Ühe õhtuga 700-800 krooni. Hommikul said nad raha baarist kätte.

Majas valvurina töötanud mees tunnistas uurijale, et massaž maksis 600 krooni, privaatsaun 500 krooni, saun 300 kr/h.

"Tihti võeti meid kahekesi. Üks advokaat võttis meid mõlemaid terveks ööks. Pärast tööd käis palju pereisasid. Üks mees tahtis alati, et me tantsiks ja laulaks.

Enne olime alati ka ise natuke "võtnud". Kogu aeg jõime, sest teisiti ei saaks seda tööd teha."

Osa tüdrukute teenistusest tuli ka kliendi baaris ostetud jookidest. Joogid olid kallid, näiteks üks Pisang apelsinimahlaga maksis 100-150 krooni, sellest said tüdrukud endale peaaegu poole. "See oli ka meile kasulik, et nad rohkem jooksid."

Samal suvel vahendati Helenit ja Airit ka Soome. Kolm päeva töötasid nad Lahtis ühes korteris, kus nendega tegeles Maria-nimeline naisterahvas.

2003. aasta alguses soovisid tüdrukud bordellitöölt lahkuda. Majja tööle asudes olid nad sõlminud bordellipidajaga koostöölepingu, "selleks, et tagada neile turvalisus". Lepingu ainuke eksemplar jäi Kätki majja.

Kui nad tööle ei ilmunud, hakati neid otsima ning mobiilile sõnumeid saatma - neis sooviti tungivalt kohtuda. Tööle ilmumata jätmise eest said tüdrukud trahvi (kumbki 15 000 krooni), mille pidid tööga tasa teenima.

Trahvi mittemaksmisel ähvardati neid kiilakaks ajamisega. Samuti pidid nad maksma viivist, kui trahv (või "laen") ei saa makstud "õigeks ajaks".

Kui trahvid olid tasa teenitud, üritasid tüdrukud uuesti majast lahkuda. Nad konsulteerisid juristiga, kellega nad olid kohtunud Kätki majas töötades. Jurist koostas koostöölepingust äraütleva avalduse, mis saadeti bordellipidaja Aimar Roolaiule nii tähitud kui ka tavalise kirjana. Seepeale kästi neil "ametlik asjaajamine" ära lõpetada, vastasel korral ei lähe neil hästi. Kuna neid ähvardati, olid nad sunnitud vahetama telefoninumbrit. Koju käisid tüdrukud kilomeetrise ringiga.

Kuna nende klientide seas oli "mõjuvõimsaid inimesi", õnnestus lepingu ainuke eksemplar Roolaiu käest välja nõuda.

Alates 1. veebruarist 2003 tüdrukud Kätki majas käinud ei ole. Prostitutsiooniga nad enam ei tegele. Bussiga nad sõita ei julge, kartes, et see ei ole piisavalt turvaline.

Nii Helen kui Airi õpivad kõrgkoolis. Mõlemad töötavad samuti kooli kõrvalt. Airi sõber, kellega ta kohtus hiljem, tema tööst Kätki majas ei tea. Mõne endise kliendiga suhtleb Helen siiamaani.

*

12. augustil 2003 mõistis Tallinna linnakohus bordellipidaja Aimar Roolaiu süüdi kuue naise prostitutsiooni vahendamises. Karistuseks rahatrahv 12 500 krooni.

*Tüdrukute nimed on muudetud, need on Ekspressile teada.

*

Venelannad ülekaalus

Kätki majas 2003. aasta alguses töötanud tüdrukud

Diana (20)*:

Pärit Tartumaalt, väiksest alevikust, 8 klassi haridust. 2002. aasta septembris tutvus Tallinnas tüdrukuga, kes rääkis talle Kätki majast. Asus tööle topless-ettekandjana, sest vajas raha. Töötas esimesel korrusel asuvas baaris, tema ülesanne oli klientidele joogi viimine ja laudade korrashoid. Päevane teenistus 200 krooni.

Kerli (27):

Pärit Tallinnast, põhiharidusega. 2001. aasta augustis üüris linnas toa, kus pakkus ise intiimteenust. Töötanud ka Soomes Oulus. Kätki majas asus tööle 2002. aastal.

Teenistus 2000-3000 krooni päevas (sõltuvalt klientide arvust, ühe kliendi pealt sai tüdruk 300 krooni). Tavaliselt helistasid kliendid talle otse mobiilile. Üüris maja kolmandal korrusel tuba, igal hommikul jättis üüri baariletile ümbrikusse. Praegu elab koos elukaaslasega, kolme lapse ema.

Tiina (22):

Pärit Viljandist, keskharidusega. 2003. aasta jaanuaris tutvus tallinlanna Kerstiga. Pärast seda asus tööle Kätki majas esimesel korrusel tantsija ja striptiisitarina.

Kuna tal oli väike kuuekuune laps, siis otsustas, et kauaks majja tööle ei jää. Tööpäev kestis õhtul seitsmest hommikul seitsmeni.

Marina (20):

Pärit Kohtla-Järvelt, põhiharidusega. 2002 asus tööle tantsijana (varem töötanud striptiisitarina) esimesel korrusel. Kätki maja soovitas talle juhututtav. Teenis 200 krooni päevas (päevane garantiiraha). Lisaks sai endale klientide antud raha. Kui kliente jäi vähemaks, vähendati garantiiraha 100 kroonile. Kuna teadis, et majast lahkumine võib osutuda raskeks, töötas varjunime all. Ülekuulamiseni töötas majas, sest polnud kuhugile minna.

Ehkki ta võeti tööle stripparina, töötas ka prostituudina.

Katja (üle 20):

Töötas majas prostituudi ja tantsijana. Teenis majapidajatele tasa "trahvi", mille sai seetõttu, et tema asjade seast majast leiti amfetamiini.

Teiste tüdrukute sõnul olid "katused" selle eest ta metsa viinud ja vägistanud.

Katerina (u 40):

Tallinna venelanna. Töötas majas prostituudina. Üüris neljandal korrusel ka tuba, mille üür oli 300 krooni päevas.

*Tüdrukute nimed on muudetud.