Vanade jalgrataste defitsiit
Kahe suve eest otsisin omale linnas sõitmiseks jalgratast. Mitte mingit ebamugavat maastikuratast, vaid vana ja kulunud naisteratast. Et poleks ahvatlev varastele, et oleks odav ja et oleks mugav sõita.
Pika otsimise peale leidsin ühe internetikuulutuse, kus pakuti 50 krooni eest “kokukat”. Mähe eramu puukuurist sain ma kaasa aga koguni kaks roostetanud ratast. Vanapapi andis mulle need 100 krooni eest. Rõõm oli suur, et endale ja sõbrale sain nii hea hinnaga sõiduriistad ja papi oli rahul, et sai vanast risust lahti.
Kui mulle jäänud 50kroonine kokukas ikkagi ära varastati, sain Soomest ema tuttavatelt asemele kuuris seisnud, roostes “uue” vana naisteratta – Tunturi Popi.
Mis, nagu välja tuleb, on Eestis täielik hittratas ja kuldaväärt velo!
Oliver Merivee, kes peab Telliskivi loomelinnakus rattatöökoda Velonaut, hindab selle turuväärtuseks üle 1000 krooni. “Eriti hinnas ongi praegu kõvera raamiga vanemad retronaisterattad. Kui neid sisse tuleb, on nad paari päevaga läinud. Vahel on isegi nii, et jalgrattal on rattad küljest ära ja pidureid pole, aga makstakse raha ette ära, et “tahan seda ratast! Ära kellelegi teisele müü!” jutustab musta ninaneediga mustajuukseline Oliver kõrbekuumal päeval töökoja ees järjest voorivate klientide vastuvõtmise vahel.
Oliver on rattatöökoda pidanud juba ligi aasta. Kui siiani sai seal rattaparandus ja -ehitustöödega hakkama üks inimene, siis nüüd tuleb teine töömees juurde võtta. Järjekorrad on veninud juba liiga pikaks.
Et vanade rataste suurele nõudlusele vastu tulla, käib Oliver aeg-ajalt mööda Eestit kaubikuga vanu rattaid kogumas. Paneb kuulutuse kohalikku lehte ja käib neil kodudes järel. “Väga paljudel vanainimestel on jäänud katkised ja poolikud rattad vedelema ja neil pole nendega midagi teha. Rattaid on viidud ka vanametalliks, millest on kahju. Kui nad jupid meile tooksid, suunaksime need taaskasutusse ja inimesed saaksid nendega uuesti sõita,” arutleb Oliver.
Ja asubki juba hoovile kruiisinud soliidse vanahärra auto järelkärust maha laadima tema üheksa lapselapse ribadeks sõidetud jalgrattaid, et neilegi uus elu anda.
Poolteist aastat tegutsenud Uue Maailma Velokuuris on lume minemisest saati ka Hannes Metsal ja Tarmo Kübardil käed tööd täis olnud. “Velokuuris käib praegu üsna palju rattahuvilisi. Soovitakse rattahooldust, osta vanale rattale juppe ja teha ise käed õliseks ning õppida ratast parandama,” kirjutab Tarmo mulle meilitsi. Hääle on ta kevadtuulte käes lihtsalt olematuks külmetanud. “Ostuhuvilisi on samuti palju, kuid kahjuks pole meil nii palju rattaid, mida müüa,” tõdeb ta.
Velokuuris on kõige nõutumad 30ndate ja 40ndate stiilis naisterattad ja meeste hulgas 70ndate ja 80ndate maanteerattad. “Kuna neid on Eestis vähe saada, lepitakse olemasolevate alternatiividega, milleks on näiteks nõukoguaegsed klassikud: Turist, Ukraina, Start Šosse, Salut ning põhjamaadest pärit Tunturi, Nopsa, Helkama jt.”
Kui korras vene rataste hinnad jäävad suurusjärku 500–1500 krooni, siis põhjamaade vanade rataste eest ollakse nõus maksma juba 1000–3000 krooni. Teadlikumad ja entusiastlikumad rattahuvilised toovad oma rattad ise välismaalt või tellivad eBayst.
Eriti-eriti disainitundlikel velohuvilistel on aga võimalik osta praegu näiteks rattafanatt Indrek Aasa kuudepikkuse nokitsemise järel täielikult restaureeritud 1956. aasta ratas Riga-26. Selle hind küündib juba 7000 kroonini!
Rattakultuuri propageerijad Tarmo ja Oliver, kes õpetavad inimesi ka ise oma rattaid korda tegema, ütlevad, et nende töökodades käivad vanu rattaid otsimas eelkõige üliõpilased ja boheemid. “Enamikul juhtudel on need trendikad noored, kes otsivad midagi omapärast ja soodsat,” kinnitab Tarmo. Palju tahetakse aga ka väga lihtsat ratast, mille peamine eesmärk on veereda punktist A punkti B ja millest poleks kahju, kui see ka kaduma läheks.
“Aga võib-olla on retrorattad popid ka tänu inimeste rohelisele mõtlemisele: miks osta uus ja kallis jalgratas, kui saab soetada odava, stiilse ja täiesti sõidukõlbliku kasutatud velo!” arvab Tarmo vanade rataste hitiks muutumisest.
Ja vähemalt mina, Oliver, Karel, Mari, Margit, Kati ja Marianne oleme Tarmoga täiesti nõus!
Margiti piduriteta ratta seiklused:
“Elasin kunagi Võrus ja mul oli vaja kasutatud jalgratast. Ema kuskilt sõbra kaudu sai. Tal oli isegi Lübecki kell küljes. Tükk aega ei saanud ma sellega sõita, sest laenasin selle õele, kes käis rattaga üle pea ja pidurid enam ei töötanud. Viisin selle Uue Maailma Velokuuri, aga kuna nad kolisid, läks see kaduma. Siis ma mõnda aega otsisin oma ratast. Ühel hetkel ütles üks sealkandis elav tüdruk, et ratas on tema kuuris ja et ta on sellega vahepeal ringi sõitnud. Ta tõi selle mulle ära ja ma hakkasin temaga jälle sõitma, ilma piduriteta. Siis sõitis rattaga minu poiss-sõber ja pani selleks ajaks paksu tallaga jalanõud jalga, et õigel hetkel jalaga pidurdada. Nüüd, kui algab jälle uus rattahooaeg, olen korralik rattaomanik ja ei riski enam oma eluga,” jutustab EKA lõpetanud Margit, kes oma piduriteta ratta lõpuks Velonauti parandada tõi.
Kareli ja Mari jalgrattad on edasi antud põlvest põlve
Umbes üheksa aasta eest läks Karel ehituspoodi rattale värvi ostma ja kohtas seal oma tulevast elukaaslast. “Mari astus sealtsamast väravast välja ja me jäime juttu puhuma. Need rattad, millega me praegu sõidame, seisid juba siin maja hoovis kuuris, kui me leivad ühte kappi panime. Lasime neile ketid ja uued jooksud panna,” pajatab Eesti Instituudis töötav Karel, kes oli õnnega koos, et nii vägeva ajalooga retrorattad eest leidis. Muinsuskaitses ametis olev Mari teab rääkida, et naisteratta ostis tema vanavanaema Valeria juba 20. aastatel. “See oli musta värvi, lenkstangid olid puust ja punased. Ratta nimi on Le France. Mu isa pani omal ajal ratastele gaasimaskide hingamisvoolikud lenkstangidele, et oleks mugavam kinni hoida,” jutustab Mari. “Meestekas on Brennabor, mille tootja oli enne sõda üks Saksamaa suurimaid ratta- ning mingil ajal ka mootorratta- ja autotootjaid. Brennaboride koha käis salmike: “Ein Stückchen Belch, ein Bisschen Rohr – fertig ist der Brennabor” ehk “tükike plekki, jupike toru – valmis ongi Brennabor”. Ratas tuli perre nii, et alguses ostis minu vanaema omale auto. Aga 44. aastal tekkis paanika, et kui sul on kodus auto, vaadatakse, et rikkurid! Vanaisa töötas Volta tehases ja viis auto sinna n-ö peitu, aga auto ikkagi konfiskeeriti. Vanaema oli väga pahane ja vaatas, et tehases seisab üks sakslaste jalgratas. Ja ta sõitis sellega lihtsalt koju! Ütles, et vähemalt mingid rattad peavad tal olema!”
Otsin vana ratast!
“Ma otsin sellist vanemat ratast, mis oleks tudengile sobilik. Ehk siis piisavalt odav ja piisavalt kiire, et Tartu linnas ühest loengust teise, koju, peole või kuhu iganes sõita. Saab kiiremini kui jala käies. Arvan, et retroratas on just tudengile sobilik. Sellel võiks veel korv ka olla, et saaks kotti kuhugi panna. Nüüdseks olen otsinud umbes kaks kuud seda ratast, aga pole ikka veel leidnud. Selline retroratas justkui õhkaks seda hõngu, mis iseloomustab Tartut ja tudengeid!”
Kirjanduse ja kultuuriteaduste tudeng Marianne, 19
“Soovin leida kõvera raamiga või siis cruiser-tüüpi ratta. Ei meeldi mulle need uued naisterattad, millel raam tavaline ja igav. Pealegi, linnas pole mul 21 käiguga midagi teha. Meeldiks taoline ratas nagu näiteks Panther Sophy. Ma pole aastaid rattaga sõitnud, aga tahaks ennast liigutada ja rattasõit mulle sobib hästi! Kunagi ikka sai sõidetud. Kasutatult tahan ratast sellepärast, et uue jaoks pole raha ja pole väga mõtet kulutada ka siis, kui seda oleks. Mulle meeldib idee sellest, et ühel asjal on mitu omanikku, mitte et keegi viskaks kasutuskõlbuliku asja lihtsalt minema. Mu mehel on käed otsas ja nupp nokib, ta saaks ratta ka korda teha, kui ratas seda vajaks.”
Lasteaiaõpetaja Kati, 27
