Sellega olla temale tekitatud moraalset,
füüsilist ja isiklikku(!) kahju summas 5000 krooni.
Vangla
vastas kohtule, et muna polnud toores, vaid pehme.
Kohus saatis
kaebuse Nikolaile tagasi. Kuid mees ei jätnud jonni, vaid hages vanglat
uuesti. Vaidlus jätkub.
Teine üheksa korda karistatud,
samuti narkokuriteo eest türmis sitsiv Vladimir B. (28) leidis mullu
veebruaris Tartu vanglas oma tatrapudru seest poolteise sentimeetri
pikkuse tõugu.
Ta nõudis kohe riigilt 3000 krooni.
Vangla tunnistas õnnetust, palus vabandust ja asendas
pudruportsjoni kuivtoidupakiga. Ent saadud närvivapustus ajendas Vladimir
B-d kohtusse pöörduma. Kohus otsustas aga, et intsidendi eest
vastutab vanglat kuivainetega varustav aktsiaselts, kelle vastu Vladimiril
soovitati esitada tsiviilhagi.
Neil päevil on Tallinna
ringkonnakohtus arutamisel mõrvar Oleg Bortniku järjekordne kaebus.
Bortnik on viimase paari aasta jooksul esitanud ligi sada kaebust
ja sellega omamoodi rekordimees. Nüüd protestis mees selle
pärast, et vangla ei võimaldanud tal kolmepäevasel
kokkusaamisel oma külalisele pakkuda maapähkleid, Nussa kreemi,
juustu, puuvilju ja kiirkeedumakarone. Bortnik kaebas, et vanglas valitseb
omavoli süütute vabade inimeste (ehk külastajate) suhtes, keda
sunnitakse sööma halba vanglatoitu. Halduskohus jättis kaebuse
rahuldamata.
Igas kuus vaadatakse Eesti kohtutes läbi mitukümmend vangide
kaebust. Enamik neist on koostatud lihtsalt ajaviiteks. Ent kümned riigi
palgal olevad juristid peavad iga päev välja
mõtlema argumente, et vangid ei unustaks, kus nad viibivad.
Peamiselt vaidlustavad kinnipeetavad distsiplinaarkaristusi, mis
on nii vanglate kui ka justiitsministeeriumi arvates normaalne ja
mõistlik, sest igal inimesel peab olema võimalus kohtulikule
kontrollile.
Muret teevad riigile pigem kaebused, kus probleemi
sisuliselt ei ole – näiteks on hulk kinnipeetavaid, kes ei ole
kuulnudki oma kohustustest, küll aga teavad õigusest olla riigi
ülalpidamisel. Nii kaevatakse põhjusel, et vangla ei korista
kinnipeetava elukambrit, ei vaheta voodipesu, madratsi mõõtmed ei
ole sobivad, püksid on liiga lühikesed, toit või toidujagaja
ei meeldi, ei saanud värsket ajalehte, tualetipott on metallist ja
seetõttu külm.
Kaevatud on ka selle peale, et vangla
arsti vastuvõtule ei pääsenud kohe, vaid tuli kolm-neli
päeva oodata, juuksurisse ei pääsenud tervelt kaks kuud;
kambrikaaslane ei meeldi, konvoeerimisautos oli liiga palav või liiga
külm või oli samas autos ebameeldiv kaaskinnipeetav.
Üks kurioossemaid lugusid on tapja A. S-i valurahanõue selle
eest, et tema pudruportsule oli lisatud moosi. Viru vangla asukas R. J.
aga nõudis riigilt 100 000 krooni selle eest, et vangla
julgeolekutöötaja olevat teda solvanud, nimetades teda homoks.
Tapmise eest karistatud A. P. kaebas põhjusel, et vangla ei
võimaldanud tal osta kreemi Loreal Men Expert Turbo Booster, pakkudes
asemele teist analoogset toodet. Väljapressimise eest karistatud M.
K. nõudis 570 000 krooni selle eest, et ei pääsenud soovitud
ajal hambaarsti juurde, röövimise eest istunud V. O. aga 16 000
krooni selle eest, et pidi kambris ihuhädasid leevendama teiste
kinnipeetavate juuresolekul.
Kohtus
on käidud isegi Playboy tõttu
Tallinna vanglas
hoitav narkokurjategija E. T. tellis aastaks ajakirja Playboy. Viis kuud sai ta
ajakirja takistusteta. Märtsis 2008 võttis vangla aga seni saabunud
ajakirjad ära ja arestis ka edaspidi ilmuvad numbrid,
pannes need lattu E. T. isiklike asjade juurde. Playboy on vanglas
keelatud ese, põhjendasid vangla esindajad.
Vang ei
jätnud jonni, kaebas algul justiitsministeeriumisse ja kui sealt
õigust ei saanud, pöördus kohtusse. Et kust otsast on Playboy
pornograafiline? “Maksimaalselt on tegemist kerge, kunstilise ja
esteetilise erootikaga,” kirjutas E. T.
Riigi
esindaja vaidles vastu: “Justiitsministeeriumis toimunud vangla
direktorite nõupidamisel otsustati, et Playboy kvalifitseerub
pornograafiliseks teoseks. Pornograafia mõju võib olla
individuaalne, kuid üldjuhul on selliste teoste eesmärgiks sugukire
kunstlik ärgitamine ja forsseerimine. Igas numbris leidub pilte, mis on
vangla kontekstis sobimatud, kuna piltidel eksponeerivad naised varjamatult oma
suguelundeid. Pornograafia on vanglas keelatud.”
Kohus ei
rahuldanud E. T. kaebust. Märkis, et igaühel on
põhiseaduslik õigus saada infot, ka omada
ajakirjandusväljaandeid, kuid: “Vanglas viibimisega kaasnevad
paratamatult teatud piirangud ja ebameeldivused. Kohus lähtub vaidluse
lahendamisel üldteadaolevast asjaolust, et ajakirja Playboy
kõikides numbrites sisalduvad stiliseeritud fotod alasti naisekehadest
erinevates poosides, mis võivad ilmselt osade lugejate puhul
assotsieeruda nende seksuaalfantaasiatega. Osadel piltidel on nähtavad
naise genitaalid, samas ei eksponeerita ka alasti keha otseselt sugulises
vahekorras, räigelt või häirivalt labasena vms. Piltide
eesmärgiks pole mitte informeerida lugejat naisekeha anatoomiast, vaid
kujutada naisekeha lugejale meelelises, seksuaalses ja erutavas valguses.
Playboy ei ole kunstiajakiri.”
Ajakirjanduse tarbimisega on seotud ka
topeltmõrvar Aleksandr N-i kaebus. Tema protestis, et ei saanud
Tallinna vangla kambris lugeda värskeid ajalehti.
Vangla
esindajad selgitasid kohtus, et neil ei ole raha, et kõigile 1100
kinnipeetavatele värskeid ajalehti tellida ning jagada. Sestap saab
kasutada raamatukoguteenust, kus päevalehed on nädala kaupa kokku
köidetud. Ent Aleksandr olevat keeldunud avalduse kirjutamisest. Pealegi,
märkis vangla esindaja, ei tulenevat seadusest kohustust tagada v
ä r s k e t e ajalehtede, vaid lihtsalt ajalehtede lugemise
võimalus. Kohus aga leidis, et “päevaleht” kaotab oma
mõtte, kui seda võimaldatakse lugeda alles nädal või
paar hiljem. Seega suutis Aleksandr luua pretsedendi.
Tõepoolest, mitte alati pole vangide kaebused määratud
lõppema kaotusega. Võidukaks osutus ka väljapressija A. A.
kohtutee. Vanglaametnikud otsisid ta türmi saabudes läbi ja leidsid
seitsme sentimeetri pikkuse teraga noa. See võeti A. A-lt
mõistagi ära.
Äravõetud asjadega saab vangla
toimida kolmel viisil: kas tagastada vabanemisel, hävitada või
arvata riigituludesse.
Kuna nuga on vanglas keelatud ja selle
realiseerimiskulud oleksid suuremad eseme hinnast, nuga hävitati.
Otsustavaks sai, et vangla pidas ebaeetiliseks anda vabanemisel A.
A.-le nuga. Kohtud aga asusid seisukohale, et noa hävitamine oli
õigusvastane. Nuga terapikkusega seitse-kaheksa sentimeetrit
on tsiviilkäibes lubatud ja sellise noa tagastamine kinnipeetavale
pärast vabanemist ei ole vastuolus õiguskorraga. Vanglalt
mõistetigi kaebaja kasuks välja
noa maksumus.
Kokku lõpeb vangi võiduga
keskeltläbi iga kümnes vaidlus – seega ei saa kindlasti
öelda, et vangid eranditult tühja-tähja peale kaebaksid.
Kokku vaatasid Tallinna ja Tartu halduskohus möödunud
aastal läbi üle 500 vangi kaebuse (neist rahuldati umbes seitse
protsenti), ent seegi suur arv moodustab vaid murdosa vangide kaebuste
kogumassist.
Möödunud aastast jõustunud korra
kohaselt ei saa vanglas viibiv isik otse kohtusse pöörduda. Tema
kaebuse peab enne läbi vaatama vangla ise, seejärel
justiitsministeerium. Ministeeriumisse laekus mullu kinnipeetavatelt ligi 1300
vaiet. Aga näiteks Tartu Vanglale esitasid
kinnipeetavad pöördumisi, sealhulgas kaebusi 12 000. Viru
Vanglale alates vangla avamisest aprilli lõpus (ehk siis veidi enama
kui kaheksa kuu jooksul) ligi 7500.
Naised ei
virise üldse
Valurahanõude rekordimees on
25aastane Juri Kramskoi, kes palus Tartu halduskohtul tema kasuks välja
mõista neli miljonit krooni kahjutasu Murru vangla tekitatud kahju
eest. Kohus saatis kaebuse Kramskoile tagasi, sest see sisaldas puudusi. Milles
vangla väidetav süütegu seisnes, keeldub kohus avaldamast,
viidates delikaatsetele isikuandmetele – terviseseisundile.
Kramskoi oli alles hiljuti kohtu all üsna kõmulises asjas. Harju
maakohus mõistis ta mullu aprillis õigeks Murru vanglast
põgenemise ettevalmistamises. Vanglasse sattus Kramskoi aga 2002.
aastal, kui ta mõrvas Narvas kööginoaga abielupaari –
lüües mehele 30 ja naisele 26 noahaava. Tasuks 15 aasta pikkune
vangistus.
Lõpetuseks – naised ei virise millegi
üle. Viimase kahe aasta jooksul pole Harku vanglast kohtutesse laekunud
ainsatki kaebust.
Kolmandik kaebustest on täiesti sisutühjad
Justiitsministeeriumi vanglate osakonna õiguse ja arenduse talituse juhataja Aivi Sirp
Kinnipeetavad kipuvad unustama, et vanglas viibimisega kaasnevad paratamatult teatud piirangud – näiteks peab järgima päevakava ja kandma vanglariietust. Selle peale kirjutavad nad aga kaebusi. Paljud näevad kahju hüvitamise nõuetes teenimisvõimalust. Paljud kirjutavad lihtsalt igavusest ja aja sisustamiseks.
Kuna kohtusse kaebamine on kinnipeetavatele riigilõivuvaba, ei lähe selline ajaviide neile midagi maksma. Lisaks võib tekkida võimalus “väljasõiduks” kohtuistungile (mis aga lisaks menetluskuludele tähendab konvoeerimise, transpordi ja muu sellisega seotud lisakulutusi vanglale).
Kaebuste üldist põhjendatust iseloomustab ehk asjaolu, et ministeeriumis saab positiivse lahenduse vähem kui 10 protsenti kinnipeetavate kaebustest (mullu näiteks vaadati kokku läbi peaaegu 1300 kaebust). Ligi kolmandikku kaebustest saab iseloomustada kui täiesti sisutühjasid.
Suurkaebajate edetabel
Edetabel kohtukaebuste arvu põhjal. Kõik kaebajad
kannavad karistust raskete kuritegude eest.
1. Oleg Bortnik – 92 kaebust
Mõrvar Bortniku kuulsaim kaebus on miljoni krooni nõudmine ebasoodsa iseloomustuse eest.
Vanglaametnikud olid justiitsministeeriumile saadetud ametlikes kirjades kasutanud tema kohta sõnu “provokatiivse ja väljakutsuva käitumisega”. Bortnik pidas neid väljendeid alandavaks.
2. Stanislav Issajev – 59 kaebust
Kahe mõrva eest eluks ajaks vangi mõistetud Issajev on kaevanud näiteks selle peale, et vangla ei lubanud kambrisse üle kuue värvipliiatsi; et leiba ja saia antakse viie kuni seitsme viilu asemel vaid neli; et teda ei viida vanglas “õigel ajal” jalutuskäigule, ei võimaldata telefonikõnesid tema soovitud aegadel; et pärast öörahu algust lülitab vangla kambrites elektri välja, mistõttu tema ventilaator ei saa voolu; et saaks rohkem duši all käia jne.
3. Aleksandr Dorožko – 53 kaebust
Mõisteti aastal 2003 üheksaks aastaks vangi röövimise eest. On protestinud kirjaümbrikute konfiskeerimise, duši kasutamise mittevõimaldamise, kambri räpasuse pärast. Möödunud suvel vaidles Tartu vanglaga selle üle, et vangla oli tema kambrist ära võtnud kohvikannu, lõhnakuused, isikliku vooditeki, mänguasju, kellukesi, pesulõksud, auguraua, näokreemi jms asju, mida polnud üheski eeskirjas keelatud esemete seas loetletud.
4. Romeo Kalda – 46 kaebust
Eluaegne vang. Kurikuulus politseinikutapja teenis viimati ära meedia tähelepanu, kui protestis kohustuse vastu kanda kohtuistungil vanglavormi.
Riigikohus jõustas näiteks otsuse, millega Tartu vangla ei andnud politseinikutapjale Romeo Kaldale luba mitmepäevaseks kohtumiseks pruudiga. On käinud vanglatega kohut nii vatijope kandmise kohustuse vastu kui ka viirukiküünalde põletamise õiguse saamiseks.
5. Rene Vainik – 39 kaebust
Eluaegne vang. On nõudnud kohtult õigust võtta oma kambrisse spordi- ja turukotte, juukselõikusmasinat, pikendusjuhet ja toaantenni.
6. Markus Pasi Pönkä – 30 kaebust
Soome vanglasse pikka vanglakaristust kandma saadetud mõrvar ja laibatükeldaja Pönkä jättis Tallinna halduskohtusse arutusele hulga kaebusi. Näiteks seoses duši kasutamise ja juuksuriteenuse võimaldamisega vanglas.
Samuti ei olnud Pönkä rahul, et Tallinna vanglas lülitatakse öötundideks välja kaabeltelevisioon ning ei lubata teha rahaülekandeid.
Kohus vaeb ka Pönkä kaebust, mille järgi tutvusid vanglatöötajad kambri läbiotsimisel ebaseaduslikult tema väidetavalt salajaste dokumentidega.