Vava´ule ja tagasi
Kõik räägivad, et Vava´u on ilus. Kohutavalt ilus. Kui sa pole näinud Vava´ud, on Samoa ja Tonga kuningriigike oma müriaadi saarega on väike mäng. Aga põhjamaa inimesele pole troopilistel saartel midagi väike mäng. Isegi siis, kui keegi sulle Havaii kombel Sawaiil lillepärga kaela ei riputa ja Tongatapu lennujaam on vana roostes angaar. Aga muidugi, katsu sa sooldunud merevees kuumadel saartel midagi metalset roostetamast hoida. Igatahes toimib lennuliiklus pisikeste saarte vahel nagu sääseparves. Laevadest ma ei räägigi. Kuningriigi asi, mis siin heietada.
Igatahes otsustan minna Tongatapult Vava´ule praamiga, nagu kohalik. Mitte lennukiga, nagu soovitavad sõbrad. Praamid lähevad Tongatapu saarelt Nukua´lofast Vava´ule kaks korda nädalas. Et saabumas on detsember ja tormide aeg, siis üritan kohalikust ilmakeskusest hankida eelnevalt mere ilmaennustust. Inimesed keskuses on sõbralikud, nagu ikka riigis, mille tunnuslauseks on „Friendly Islands“ Aga ilmateade ütleb vaid seda, et saabumas on detsember ja suveperiood ning, üldiselt, siit järeldus: millalgi läheb ilm sandimaks.
Et ma ei kavatse eluks ajaks nendele armsatele saarekestele jääda, tuleb võtta risk ja lihtsalt ühel päeval astuda praamile.
Eelnenud kogemustest tean, et miskipärast sõidavad tihti praamid saarte vahet paaris. Umbes poole-tunniste-tunniste vahedega. Miks? Ma parem ei räägi teile. Aga Tongatapu lähisaare Pangae´motu üks atraktsioonidest on see, kui vaiksel pärastlõunal istuda puudevilus kiiktoolis, kuulata ookeanilainete loksumist, oodata oma lõunasööki, mille valmistavad sulle saareresordi itaallasest peremees oma polüneeslannast naisega ja vaadata põhja vajunud "Blue Lagooni" ikka veel veest välja ulatuvat vööri. Ja Blue Lagoon pole siin lahes ainus kadunuke. Niipalju siis närvikõdijutte, aga peale viimast õnnetust olevat kohalik riigivõim meetmed tarvitusele võtnud laevnike vrakimajandust kontrollima hakanud.
Vava´ule sõidavab kaks praami, Pulupaki ja Olovaha. Sadamas on meeletu rahvamass ja ma paistan ainus europiidse rassi esindaja. Et ma selles inimeste, arbuuside, kodumasinate ja taparullide* tohuvabohus aru ei saa, kust siin pileteid müüakse, pöördun abi saamiseks ühe neiu poole, kes sõbrannadega juttu ajab. Kui tavaliselt tunnen ma ennast oma 1.74 + platvormkingad pikkusega ikka päris pika naisterahvana, siis siin maal olen ma tõeline kääbusnaine, sest tongalannad on ilusad, uhked ja suured. Saan tüdrukutega jutu peale, ning kuulen, et tegu on tulevaste õpetajatega, kes koolist oma kodusaarele puhkusele sõidavad. Uhke polüneeslanna võtab valge mininaise sleppi ja purjetab, hiiglaslik taparull käes, mu läbi nii piletikassast kui lugematutest piletikontrollipunktidest.
Pulupaki just puhtuse poolest ei hiilga ja muidu kaasinimestega arvestavad kohalikud on ennast reisijateruumis pinkidele laiutanud nagu Tallin-Pärnu bussis. Nii tulebki mul tekile tagasi ronida ja seal kohta otsida. Targad kohalikud on kaasa võtnud banaanimatid, mida nad niikuinii peaaegu alati vööle seotuna endaga kannavad. Tark eestlane on kaasa võtnud veekinda jope. Mulle pakub kohta oma matil üks sünnilt tonga naine, kes Californiast peale 16 aastat jälle oma kodusaart on külastamas. Pakutud kookospähklit hoian ma enda käes või juures reisi lõpuni. Viisakus ei luba seda üle parda lennutada, mis siis, et torm üle reelingu lainet laksab ja sunnib pidevalt oma asju kohendama ja kuivemat kohta otsima. Seesama torm ei luba ka läägevõitu pähklipiima lõpuni juua.
Reis peaks kestma üle kümne tunni. Aga aeg on siinkandis voolav nähtus ja kui küsida, millal täpselt me kohale jõuame, siis vaadatakse sind näoga: miks sa ometi tunned nii tähtsusetute asjade vastu huvi? Jõuame, millal jõuame. Küll me ükskord ikka jõuame.
Öö saabudes lähen oma reisiseltskonnaga, kuhu kuulub veel üks vanem naine kuningriigi ühelt suuremalt saarelt Ha´apailt ning Californiast tulnud naise amerikaniseerunud ja merehaigust põdev tütar, ühte siseruumi, kus pole pinke, see-eest on matid laotud põrandale. Veekindel jope on hoidnud kuiva mu kaasavõetud asjad ja palanginaha** ning siin, põrandapinnal tuleb mul ennast kerra tõmmata ja magama jääda. Umbes viis inimest eemal avastan ka praami teise palangi: reiskostüümis šveitslase, kes müts peas, prillid ees käed risti rinnale paneb ja suhteliselt mõnusasti magama nurrub. Seda, et ta šveitslane on, saan ma teada muidugi alles hiljem, saarel, kui mõlemad ühel õhtul ühte ja samasse, sveitsilasest koka söögikohta satume.
Hommikul ärkan, kondid igapidi kanged. Sirutamisega on raskusi, kui ei taha oma varbaid kajutikaaslasele ninna torgata. Kogukond virgub vaikselt, vesteldakse omavahel, jagatakse toitu, kammitakse lastel päid ja pannakse neile paremad riided selga. Kõik tunnevad ennast nagu kodus oma lähedaste seltsis. Ehkki enamus neist on kohtunud sellel reisil esimest korda.
Tekile komberdades näen, kuidas alus manööverdab kitsas väinas palmisaarte vahel. Vava´u ümber on tikitud kümneid väikesi maalilisi rohetavaid palmisaari. Halevalu lahte jõudes haaran fotoaparaadi järel: veepind näeb välja nagu Tallinna Laht olümpia purjeregati ajal. Soojem ja sinisem muidugi. Loen kokku ja saan umbes 80 purjekat: valgeid, siniseid, pruune, moodsalt metalseid ja romantilise lõikega, selliseid, mille psivariandid hästi pudelisse, vanaaegsele kirjutuslauale sobiksid. Laht on vaikne, iga natukese aja tagant tuleb mõne jahi tagant nähtavale kummipaat, mis heaoluühiskonnast vaikelu veetja mööda sooja lainet kuurortsaarele kannab nautima päikest, sõbralikke kohalikest teenindajaid ja euroopalikku kööki suurepärasel saarel. Kui räägin sellest kaunist vaatepildist ühel päeval Dancing Roosteri pubis kohalikule ettekandjale, siis noogutab ta viisakalt: „Ja-jah, praegu on jahte suhteliselt vähe, kõik on jõulude tulekuks koju sõitnud. Märtsis, vat siis on tõesti palju külalisi.“
Saar on väike, puhas, hooldatud, õitsev. Sigu, kes tavaliselt teistel saartel vabalt autodega võidu jooksevad, siin ei näe mujal, kui aedades. Esimest korda kogu reisi jooksul kuulen ma lapsi hõikamas: “I love you, palangi, give me money”. Ema karmitab lapse vait. Sellised kombed pole sõbralikel saartel veel kuigi levinud, kuid polüneeslased on tublid õppurid. Läänemaailm ja sellega seotu imbub vähese immuunsusega kohalike sekka kiiresti. Näiteks on viimane noortemood rebadel hip-hop püksid ja villane müts. Ameerika filmides ju coolid noored käivad nii. Mis siis, et need coolid noored elavad New Yorgis või Colorados, kus villane müts võib täiesti asjaks olla. 30-40 kraadi vahel aga ajab ainult pea sügelema.
Maale astudes tajun, et olen kattunud üleni niiskusega ja vihikud mu kotis on muutunud nätskeks. Iga väikese aja tagant tuleb kaela troopiline soe vihmasabin. Väikesel saarel on valida 16 majutusasutuse vahel. Kuude neist tuleb sõita paadiga. Valin sadamale lähima, hinnalt vastuvõetav ja väga puhas. Esimese hooga majutatakse mind suurde tuppa, kus on umbes neli voodit. Õnneks on mul vaid üks toakaaslane: mees Austraaliast, kes väidab, et ta elab selles majas juba tükimat aega ja on peidus oma suhtlemisaltite sugulaste eest. Palun endale siiski privaatsemat tuba ja olen nõus maksma kaheses toas mõlema voodikoha eest. Antisotsiaalsed põhjamaalased, mis teha. Igatahes paistab rõdult hästi kätte kohalik turg (lademetes täis vastvalminud ananasse, 1 pa´anga (7 krooni) tükk).
Järgmisel päeval alustan tutvumist saarega. On kohaliku printsi sünnipäev ja teoreetiliselt ei tohiks isegi rohi kasvada, õnneks on osa poodidest avatud. Noored suuri patriootilisustundeid üles ei näita, sest kui küsida müüjate käest, miks teised poed kinni on, siis vastavad nad, ei tea või: kellelgi on mingi tähtpäev, mingil kuninga sugulasel vist.
Kui te olete shopinguturist, siis siia saarele teil asja pole. Firmariideid ei müüda ja paari meene ostmiseks läheb vast kümme minutit. Kohaliku eripära – tapa riiet – võite osta igalt saarelt ja selle eripära sõltub pigem tegijast. Lisaks on kuulsust võitnud kuurortsaarel enamus asju umbes topelt kallim kui teistel saartel.
Järgmisel päeval võtan ette jalgsimatka mööda saart. Siinolekuaja jooksul on mul täita muuhulgas kolm eesmärki: näha ära kuninga kohalik residents, telejaam ja saare vaateplatvorm.
Kõik teeotsad on kenasti sildistatud ja kõikjalt saad infot, kus midagi asub. Isegi eramutel on ühte stiili nimesildid aias nähtaval kohal. Muidugi jalgsi matkata on nendel saartel keeruline. Nimelt on kohalikel komme teelise juures peatuda ja küsida, kas küüti on tarvis. Kui meil pead sa enne juhile seitse korda näkku vaatama ja igaks juhuks keelduma, siis siin ei tule keegi selle pealegi, et teelisele midagi halba teha. Legendi järgi on kohalikul vanglal uksel silt, et kui kella kuueks tagasi ei ole, siis sisse ei saa. Mõned päevad tagasi vuras must ühel saarel mööda lahtiste tagaustega vanglakirjadega kongiauto, kust hallides kostüümides mehed noorele palanginaisele lõbusasti lehvitasid. Ahelatega ei paistnud keegi neist auto küljes kinni olevat.
Kui ma olen kahele autojuhile seletanud, et igasugu valgeid on, isegi neid, kes eelistavad vihmas ja päikeselõõsas jala astuda, annan ma lõpuks alla. Satun kohaliku panga revidendi auto peale, kes peab mulle pika loengu siinsetest põllumajandustoetustest ning sellest, kuidas seda kasutatakse. Mees paneb mu järgmise teeotsapeal maha ja vannutab, et ma jumalapärast järgmisse autosse istuksin, sest sellise päikese käes ei tohi kõndida, võib nõrgema isendi maha võtta. Palangi ka veel.
Sellele vaatamata kõmbin ma, päevavari pea kohal, vapralt mäkke läbi vanilje-, arbuusi- ja igasugu muude istanduste, vaatetorni poole. Ma ei pea vist lisama, et ükskõik, mis kõrguselt sa seda saart ja tema ümbrust ka vaatad, hingetuks võtab see ilu põhjamaalase: helesinine vahune ookean niikaugele kui silm ulatub, korallirifid, õitsvad aiad, maalilised majad ja muidugi soojus, mida küll ei näe, ent ilusamaks muudab see pildi ikkagi.
Õhtul ostan öömaja kõrvalt turult kaks suurt ananassi. Magusad ja mahlased, nagu need siin, pole ma kunagi söönud.
Kõikjalt kostab jutusuminat ning ninna lööb kirbet lõkkesuitsu: printsi sünnipäeva auks pühitakse õued puhtaks, põletatakse kuivanud, maha langenud lehed ja peetakse feasti. Feasti kohustuslik osa on küpsetatud põrsas. Sinna lisaks tarot, maniokki, mereande ja muud, mis perenaisel parasjagu pähe on tulnud. Kohalik köök tundub Eurooplasele suhteliselt tavapärane. Kogu reisi vältel sattus mu suhu vaid üks raskestiidentifitseeritav soolane ja libe nähtus, mis, ma kahtlustan, et võis olla merikurk – kuulus ja kallis delikatess. Ent kindel ma selles pole.
Kohalikel naistel olevat olnud komme pidude ajal teha toit valmis ja siis viia osa sellest naabrile. Ning kuna kõik naised nii tegid, siis lõpuks ei teadnud enam keegi, kelle sööki ta sõi. Et mu laevaseltskond kohalikke oli eelmisel päeval tagasi sõitnud, siis peale kahe rootslannast arvutiinimese ning sugulaste eest paos austraallase mul uusi tuttavaid ei olnud, niisama oma ananassidega ma kellegi aia taha vahetust tegema minna ei tihanud. Nii jäigi mul teada saamata, kas see komme veel tänapäevalgi kehtib, või tärkava lääneliku individualismi oludes nosib igaüks oma asja ja omas nurgas.
Vava´ul on palju valgeid. Neid näeb nii hotellides, restoranides, sukeldumisklubides kui lihtsalt tänaval. Sattusin Vava´ule just billfishi püüdmise ajal, kui kohalikud valged kala käisid merest nõutamas. Ühe said kätte ka.
Hommikukohv itaallase kohvikus, lõuna sveitslase maalilise lahevaatega restoranis, itaallasest arst ja Europa Liidu fondide peakorter. Väheke vaesem turist või kohalik saab oma toidupoolise kätte indialaste take-away-dest. Indialased on teine rahvakild, keda siin saarel jagub. Tänu indialastele ongi saare elanikud pisut eri rassi, kui teiste saarte asukad, tumedama naha ja sirge ninaga, vastupidiselt ümberkaudsete saarte tagurpidi s-tähe kujulisele ninale. Suur osa Tonga kuningriigi rahvuslikust uhkusest: ragby?? koondisest on sellelt saarelt pärit.
Ah jaa, et mida ütelda siis teiste eesmärkide: telejaama ja kuninga residentsi kohta? Telejaam oli väike puust ehitis, hiiglasuure sildiga. Kuna seal hingelistki kohal ei olnud, siis ei saanud asutusega lähemat tutvust teha. Kuninga residentsi ees oli peaaegu residentsi suurune valvuriputka. Et väidetavalt olevat prints oma sünnipäevaks Vava´ule tulnud, siis oli majesteedi privaatsust kaitsmas vahtkond.
Minna tasub kindlasti sööma Danceing Roosterisse, kus pakutakse olenevalt ilmast ja õnnest, kas spagette või lobsterit ja suurepärast merevaadet; suurepärast kohvi ja peeneid roogi saate maitsta Putukanaveve (kui olete piisavalt rikas, siis võite seal ka ööbida).
Infot sukeldumise, kalapüügi ja vaalavaatluse kohta annab teile kohalik turismiinfopunkt, mille leidmine on lihtne, kuna see asub ühel vähestest nimega tänavatest: Fatafehi tänav Neifus. Aga Mäetipu (Hilltop) hotelli kohta võin ma ütelda vaid seda, et see asub Mäetipu hotelli juures. Igatahes minna sadamast paremale ja siis mäekülge mööda üles, ka Neifus. Ja Garden Bay motell asub vana sadama juures. Korralikku internetiühendust pakub Friends Cafe peatänava ääres. Head šokolaadikooki samuti.
Enne saarelt planeeritud lahkumist tuleb mul tahtmine siia kauemaks jääda. Kasvõi päevakski. See tähendab, et peaksin tagasi sõitma lennukiga, sest lennukipiletid Tongatapult edasi olid juba välja ostetud. Kuna aeg on siin hajuv nähtus ning Vava´ult Auklandi sõidab rohkem lennukeid, kui Tongatapule, ning lennufirma töötaja ei oska mulle ilma peakorteriga faksi teel suhtlemata midagi asjalikku ütelda (nädalalõpp ka veel), siis otsustan oma meelest kindlama variandi: praami kasuks.
Nii ta on, et see, mida ei tule, on praam. Ookeanil on puhkenud maru, ja millal praam kohale seilab, ei tea keegi. Lõpuks, kui olen juba magama heitnud, tulevad kaks rootsi arvutitüdrukut ja raporteerivad, et laevatuled siiski paistavad, aga need nagu läheks just saarelt eemale. Igaks juhuks suundume ikkagi sadamasse ja oh imet, tuled saabuvad. Ostan pimedas lõunamaa öös piletimüüjalt küünlavalgel pileti ja tagasisõit võib alata. Tee kulgeb täielikus Vaikse Ookeani tormis. Seekord lähen Olovahaga. Praamil on veel kaks Londonist pärit üliõpilast, kes taluvad üle pea käivaid laineid stoilise rahuga ja ma hakkan neid juba budistideks pidama, kes harjutavad meditatsiooni ekstreemtingimustes. Igatahes on kolm palangit need, kes järjekindlalt keelduvad alla reisijateruumi minemast, hoolimata sellest, et tekil püsimiseks tuleb laeva külge kruvitud pinkidest kinni hoida. Kui laine osa lastist merre pühib, siis annavad ka kolm palangit alla ja lähevad alla reisijateruumi. Vaid paar laevameeskonna liiget jääb tekile sööma.
Kahekümne nelja tormitunni pärast, kui mul on tunne, et see veeretamine ei lõppe enam iial (pole mõtet laevameeste käest küsida, kaua see sõit veel kesta võiks) saabume hilisõhtul Nukualofa Queen Salote sadamasse. Aiad on täis väikesi jõuluks valgustatud pühakujusid ja rahumeelne rahvas tuleb kirikust. Laevameeskonna ainus naisliige sõidab minust autoga mööda, peatub, ja küsib, kas ta saab mind kuskile ära viia.
*-tapa – vana tehnoloogia abil valmistatav papüüruse taoline paber-riie, mida kasutatakse tseremooniate ajal ning
**-palangi – nii nimetavad tongalased valgeid inimesi. Otsetõlkes tähendab see „ulatub taevani“
