Veeber küttis end miljonäriks

Aastaid haltuuraehitaja ja katlakütjana töötanud Tiit Veeberi vara ulatub ligi 40 miljoni kroonini.

Tiit Veeber (53) tõestab enda näitel, et mitte ainult teise, vaid isegi lausa kolmanda või neljanda Eesti tegelane võib kõva töö, kavaluse ja nahhaalsusega riigi koorekihi sekka tõusta.
Veeber pärineb vaesest perest, kes elas Tartus Supilinnas – napsuvendade, üliõpilaste ja kultuuriinimeste linnajaos. Tema ema oli majahoidja, isa kingsepp. Kuuest lapsest surid noorelt kaks. Kaks venda jõid end põhja.
Kaklemine, nädalaks metsa pagemine ja koolist väljaviskamine käisid Tootsi hingega noormehe elustiili juurde.
Lõpuks õppis Veeber müürsepaks. Keskhariduse omandas õhtukoolist, kusjuures sisseastumiskomisjon soovitas eelnevalt õppimist tõsiselt kaaluda, sest töölisnoor saab müüri ladumisega hakkama ka oma ajusid krussi keeramata.
Noor Veeber jumaldas kiirust ja motikaid. Inglise päritolu kiiver päästis korduvalt tema elu. “Vanem vend lõikas sinisest isoleerpaelast kummalegi poolele surnuristid ja selle all oli inglisekeelne tekst: “Hüvasti elu!”,” kirjutab Veeber oma mälestusteraamatus “Tiidu suits”.

Seitse töökohta ühekorraga
Pärast perekonna loomist töötas Veeber öösiti katlakütjana. Päeval rabas ehitajana. Õhtuti tegi haltuurat.
“1976. aasta suveks olin endale soetanud kõik ehitustööde ettevõtmiseks vajaliku. Mul oli kasti ja kolme rattaga kaubaveo motoroller, mootorsaag, elektritrell, segumasin, tonnise tõstejõuga kraana ja oma tutvusringkond, kust tööd hankida,” meenutab Veeber. “Tänaste arusaamade järgi olin juba siis väikeettevõtja.”
Jõukaks tegi Veeberi aga soojamajandus, kuhu mees sukeldus 70ndate alguses katlakütjana. “Mul oli müürsepatööle lisaks veel kaks majahoidja kohta ümber botaanikaaia ning hommikuti läks palju aega tühjalt kaduma.”
Kütja oli vene ajal põlatud amet, millega tegelesid pahatihti napsuvõtjad, retsidivistid, psühhopaadid. Veeber imestas peagi, et pole inimsööjatest kolleege kohanud, sest tuhka ja sütt söövaid kütjaid oli näinud küll.
Veeber tõusis linna avariiteenistuse juhiks. Tundis linna katlamaju ja soojatorustikke nagu oma kümmet sõrme. Gorbatšovi sula ajal hakkas ta neid teadmisi kullaks konverteerima.

Äri algas aia äärest ja prügimäelt
Suvel 1988 kohtas Tiit Veeber Tartu Maja peadirektorit Olari Taali ja küsis luba teha tema alluvusse väikeettevõte. “Vastus oli lühike: kui teete Tartu Majale head reklaami, võite ettevõtte teha, kui olete lorud, saate jalaga tagumikku.”
Uue firma Giga esimesed ostud olid kaks labidat hinnaga 2 rubla ja 65 kopikat tükk. Üks labidas Veeberile ja teine tema heale sõbrale Andrus Eskole.
Kuna Giga ei pääsenud ligi riiklikele fondidele, otsis Veeber materjale suurte tehaste ümbrusest ja prügimägedelt. Üleliigset kola vedeles kõikjal.
Veeberist sai Riia mäel asuva toidupoe omanik. Postimehe maja remontija. Uue trükimasina käivitaja. Talle pakuti osalust Kauhkava meiereis. “Mõne nädala pärast olin Soomes lepingut kirjutamas, kusjuures ühel poolel oli kõrgkooli rektor ja teiselt poolt mina, kes ei teadnud piimatöötlemisest muud, kui et piim tuleb välja valada ja ära juua. Rektor küsis minu hariduse kohta, millele vastasin ausameelselt, et käisin koolis palju, aga vähe jõudsin edasi.”
Töö algas veeberlikult – ilma ehitusloa, maaeralduse ja projektita. Need hankis ta alles mõned aastad hiljem.
Kuid miljonäriks tegi mehe siiski katlamajandus.

Kasumiallikas: turbaküte!
Vabadus saabus Eestisse külmade korteritega. Maagaasi ja masuudi hinnad hüppasid lakke. Tartus levis idee kasutada odavaid kohalikke kütuseid – hakkepuitu ja turvast.
Veeber kuulis asjast 1992. aastal ühelt avalikult loengult. “Seal lausutud numbrid sundisid arvutama, sest gaasisooja MWh-s maksis kütus 135 krooni, freesturba puhul aga vaid 8-9 krooni. Kui veel selgus, et Põhjamaades on põletustehnoloogiad olemas, hakkasid peas keerlema kõikvõimalikud variandid.”
Veeber lubas Tartu odavalt soojaks kütta. Teda toetas linnapea Ants Veetõusme. Samuti volikogu esinaine Aino-Eevi Luuka s, kellele Veeber jättis suurepärase turbaspetsialisti mulje, kuigi tegelikult oli mees turvast näinud ainult naabri kuuris.
Tartu linn laenas välispankadelt 190 miljonit krooni, et katlamajad kohalikule kütusele ümber seadistada. Lisaks nägi programm ette soojasõlmede rekonstrueerimist, akende tihendamist jms.

Trikid tartlaste rahakoti arvelt
1994. aastal alustati Veeberi juhtimisel ümberehitustöid. Kuid neid tehti eelkõige tootja, mitte tarbija huvides. Isegi linna energiasäästuprogrammi eesmärk oli saavutada 1997. aastaks imporditava kütuse vajaduse vähendamine 35 protsendi võrra.
Veeberi firma Giga võitis järjepanu konkursse. Konkurentide arvates ei olnud see puhas mäng. Nad osutasid Veeberi muutumisele turbamonopolistiks. Luunja katlamaja turbaga varustamise ainuõiguse sai endale AS Tartu Jõujaam, mille lõid 1993. aastal linn (esindas linnapea Veetõusme) ja Veeberi firma Giga. Lisaks taotles Tartu Jõujaam luba kaevandada turvast mitmest Tartu-lähedasest soost.
Vaid Isamaaliidu linnavolinik Viktor Korrovits hoiatas tartlasi, et jutt sooja odavnemisest on bluff. Kuid Veeber tembeldas Korrovitsi jutu jamaks.
Toasoojuse hind tõusis aga tõepoolest.

Narri politseid, ta narrib vastu
Äri kõrval lõi Veeber läbi poliitikas. 1993. aastal rahastas ta valimisliitu Tartu, mis võitis volikogu valimised.
Veeber ise kandideeris loosungiga "kui pool politseist vallandada, väheneb kuritegevus samuti 50 protsenti". Ajanud politseinikud püstinärvi, võttis ta tagatipuks endale linna korrakaitsekomisjoni juhi koha. Püüdis vallandada Tartu politseiprefekti Aleks Uibot.
Kui linnapea Väino Kull oli prefekti lahtilaskmise vastu, üritas Veeber kohalt kangutada ka linnapead.
Selline lahmimine ajas poliitikud tigedaks. Lisaks avaldasid survet masuudimüüjad ja Eesti Gaas, kelle tulud Veeberi tegevuse tõttu kahanesid.
Võim vahetus. Soojamajandust hakkas uurima abilinnapea Robert Närska, kelle tütar oli abielus Veeberi pojaga. Kuid veresidemeid ei lugenud. Närska leidis kiiresti, et Veeber koorib linna. Müüb turvast katlamajadele jube kallilt. Turba vedu korraldas Veeberi poja firma. Isa firma varustas aga Ropka katlamaja hakkepuiduga. Lisaks leidis maksuamet rea fiktiivseid arveid.
Närska väitis avalikult, et linn saab soojatootmisest kahju. 190 miljoni krooni asemel piisanuks linnale kolmandiku võrra väiksema laenu võtmisest.
Veeberi tegevust hakkas paljastama Postimees, keda mees pidas seni oma liitlaseks. Veeber peab lehe käitumist siiani reetmiseks.

Veeber istub vangitornis
Sügisel 1995 otsis politsei Veeberi kontori läbi. Uurijad viisid minema kaustade kaupa eri firmade pabereid. Nende hulgas ei olnud aga ühtki paberilehte Tartu soojamajanduse laenude võtmise kohta.        
Rünnak tipnes Veeberi arreteerimisega järgmisel kevadel. Eriti tigedaks ajas mehe tõik, et 90ndate alguses remontis Giga kingitusena sellelesama politsei küttesüsteemi. Sama raha eest võinuks osta kümmekond Žigulid.
Türmis plaaniti põgenemist, kuid Veeber loobus kaasa löömast. “Väga kaunis olnuks lahendus, kui Postimees saanuks avadada pildid, kus kurjategijast linnavolinik lastakse maha hetkel, kui ta roomab välja vangla müüri sisse kraabitud avast. Eest, tagant, pealt tehtud piltide allkirjaks: “Kurjategijast linnavolinik on jõudnud loomulikku finišisse.””
Veeberit süüdistati maksude varjamises, kelmuses ja dokumentide võltsimises. Ta istus 13 päeva türmis ning mõisteti süüdi linnakohtus, ringkonnakohtus ja riigikohtus.
Kuid Veeber ei jäta jonni. Kaebas asja edasi Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Veeber väidab, et politsei võttis temalt ära kõik dokumendid, millest osa kadusid ja tal puudus seega võimalus end kaitsta.
Pole võimatu, et temast saab esimene eestlane, kes Euroopa kohtus võidab. Aastal 2000 soovitas Strasbourg Eesti valitsusele otsida Veebriga vabatahtlikku kokkulepet. Kinnisel istungil ütles valitsus ag a enam kui miljoni krooni suuruse valuraha maksmisest ära.

Vaba ja jõukas mees
Täna vaadatakse Veeberi tegevusele hoopis teise pilguga kui viis aastat tagasi. Sest kui Veeber lahkus, ei läinud olukord soojamajanduses sugugi paremaks. Katlamajad töötasid edasi kahjumiga. Keskkatlamaja juhtkonnaga seotud firmad paigaldasid torustikke üle mõistuse kallilt.
Uus linnapea Andrus Ansip pani lõpuks soojafirma müüki. Linn sai 230 miljonit krooni ja maksis Maailmapanga laenu tagasi.
Kuigi müüja oli linn, valis ostja tegelikult välja Veeber. Tema firmad varustasid katlamaju, tema teadis soojamajanduse siseinfot paremini kui keegi teine.
Prantsuse Dalkia pakkus kõrgeimat hinda. Kuid konkursi võitis Kotkan Energia, sest soomlased lubasid Veeberile suurema osaluse. Täna kuulub Veeberile Tartu Soojuse aktsiatest viiendik.
Soomes algasid hiljem süüdistused, et Tartus maksti aktsiate eest liiga palju. Mispeale Veeber võttis Kotka firma endise juhi oma palgale.

Mehed, Tallinn pole kaugel!
Mullu tegi Veeber Tallinna linnapeale Tõnis Paltsule ettepaneku kaaluda turba kasutamist ka pealinnas. Tallinna ümbruses leidub 300 miljonit tonni turvast.
Kuna Tallinn müüs parajasti oma soojamajanduse prantslastele, heideti see idee esialgu kõrvale. Kuid mõte pole kuhugi kadunud.
Veeber rabeleb pidevalt nagu vanasti. Tema mobiiltelefon piniseb vahetpidamata. Kuid tema olekust õhkub rahulolu. Aastatepikkune rabelemine on end ära tasunud. Katlamajad töötavad kasumiga. Tema isiklik osalus Tartu Energias maksab üle 20 miljoni krooni.
Veeberi tere on aga jätkuvalt remondimehe oma: tervitatavale tundub, et tema käsi võetakse lausa tangide vahele.

Tiit Veeber
·        53aastane
·        Tartu Energia nõukogu esimees ja 20 protsendi aktsiate omanik
·        seotud ka firmadega Telver, Võrukivi, Giga, Tartu Jõujaam, Tartu Keskkatlamaja, Anne Soojus
·        keskharidus, lõpetanud Tartu 4. Töölisnoorte Keskkooli
·        abielus, kaks poega ja tütar
·        elab oma majas Tartus Tammelinnas
·        hobideks ja puhkamiseks aega ei jätku