Veider uus maailm
Läinud aasta jaanuaris avastas inimkond uue maailma. Kakskümmend viis Vaikse ookeani piirkonnas asuvat raadioteleskoopi olid suunatud Saturni suurimale kuule Titaanile, kuhu kohe-kohe oli laskumas NASA ja Euroopa kosmoseagentuuri ühisekspeditsiooni Cassini-Huygens sond Huygens. Projektiga seotud sadadel teadlastel olid mõistagi oma ootused (kuu usuti olevat kaetud ühtlase metaaniookeaniga), kuid vaevalt julges keegi loota pilti, mis avanes arvutiekraanidel pärast sondi esimeste infosaadetiste töötlemist: tiheda pilvkatte all puhkas lausa ehmatavalt maine maastik. Järverand, jõesängid, künkad, orud. Puudusid vaid maalilised metsatukad.
Jäine maailm
Titaan on seni teadaolevalt ainus taevakeha peale Maa, mille pinnal leidub vedelikukogusid. Just nimelt vedelikukogusid, sest miinus 179 kraadise pinnatemperatuuriga Titaani järvedes ei loksu vesi, vaid vedel metaan. Ning ehkki sondi laskumisel tehtud fotod just-nagu-maisest maastikust osutusid hiljem kujutavat pigem metaanisood kui -järve, on nüüd leitud tõendeid ka järvede olemasolust. Oma viimasel möödalennul kuust selle aasta 21. juulil kompas Cassini Titaani pinda radarikiirtega ja tuvastas alad läbimõõduga paar kuni 30 kilomeetrit, kust radarikiir ei peegeldunud tagasi kosmoselaevani.
Just see on iseloomulik vedelale pinnasele, ütles Arizona ülikooli professor Jonathan Lunine ajakirjale Science. Järved asuvad Titaani põhjapoolkeral piirkonnas, kus Titaani seniste ilmastikumudelite kohaselt peaks aeg-ajalt sadama kõva metaanivihma, mis koguneb kuu atmosfääris hulpivatesse metaanipilvedesse. See vihm täidabki jõesängid ning järved vedela metaaniga.
Järgmisel ülelennul kavatsevad teadlased kombata järvi radarikiirtega sellise nurga all, mis võimaldaks tuvastada lainete olemasolu - kui järvedel muidugi juhtub valitsema tuuline ilm.
Tormid Saturni lähistel
Õigupoolest peaks Titaanil esinema ka suisa torme. Just paduvihmade ja tormidega seletatakse Titaani jõesängide teket. Kuid tormise ilma nautimine Titaanil eeldab teadlastelt kannatust: Titaani aasta kestab 29,5 Maa-aastat ning seetõttu on ka aastaaegade vaheldumine, mis torme tekitab, väga aeglane. Pika suve kestel jõed ja järved kuivavad ning kuna Titaanil ookeane pole, koguneb metaan kuu atmosfääri. Metaani on sealses atmosfääris koguni nii palju, et kui see korraga alla sajaks, võiks sellega taevakeha katta nelja meetri paksuse kihina.
Miks aga on Titaani atmosfäär nii metaanirikas? See saladus ootab veel lahendamist. Arizona ja Nantes'i ülikooli teadlased on välja pakkunud idee, mis on veelgi kummastavam kui Titaanil silmaga nähtav maastik. Nad oletavad nimelt, et Titaani metaanivarud võivad pärineda maa-alusest ammoniaagi ja vee ookeanist, mis asub kõigest mõnekümne meetri sügavuses. Ookeani pinnal aga ujub külmunud maakamar, mis moodustabki Titaani jäätunud pinnase. Aeg-ajalt, põhjustatuna senitundmatutest soojusanomaaliatest, jää koor sulab, tekivad "jäävulkaanid" ning metaan paiskubki kuu atmosfääri, oletavad teadlased, kes leiavad, et teisiti ei ole võimalik seletada Titaani õhu metaanirikkust.
Kuna valguse mõjul toimuvate keemiliste reaktsioonide tõttu metaan ajapikku kaob, peab seda mingist allikast pidevalt juurde tulema. Pinnaalused sala-ookeanid näivad suurplaneetide kaaslaste seas olevat üsna levinud. Üht sellist kahtlustatakse loksuvat Jupiteri kuu Europa koore all ning lisaks Titaanile oletatakse sarnast veekogu veel teiselgi Saturni kuul , Enceladusel. Cassini on sellel kuul pildistanud veeaurusambaid, mis mõneti meenutavad maiseid geisreid. Geoloogilise aktiivuse tulemusena purskuv aur võibki pärineda Enceladuse maa-alustest vedela vee kogumitest.
