Vello Asi heidab pilgu oma rajaleidmistele

Sisearhitekt, kes suure osa oma elust on kateedri alustalana pühendanud järelkasvule, on avalikkuse tähelepanu eest suutnud kõrvale hoida. Ometi on ta teinud suuri töid, mis on omal ajal oluliselt parandanud meie keskkonna kvaliteeti. Legendaarse Viru hotelli sisustus näiteks. Kuid kahjuks interjöörid muutuvad, inimesed õnneks märksa vähem. Nüüd, kaheksakümnenda sünnipäeva paiku, on tal põhjust meilegi rääkida, mis ta elust arvab.

Alustame algusest. Kuidas otsustas Võru poiss Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti sisekujundust õppima minna?
Ühel 1948. aasta suvepäeval jõudsin ­Pihkva rongiga kell 5.30 Balti jaama. Jäin Tornide väljaku purskkaevu juurde aega parajaks tegema. Olin mõelnud arhitektuurile Tallinna Polütehnilises Instituudis ja samas veel ebakindel. Seal juba õppivad Võru poisid hirmutasid mind kõrgema matemaatika, tugevusõpetuse ja muude inseneriainetega, mida seal väga tähtsaks peeti. Kahtlesin, kas mul tarmu jätkub.
Parajasti käisid sisseastumiseksamite ettevalmistuskursused Tallinna Riiklikus Tarbekunsti Instituudis (hilisem ERKI). Läksingi kõigepealt sinna. Vastuvõtusekretär oli sõbralik, kaugelt tulnul lubati esialgu majas välivoodil ööbida. Päeval oli joonistamine ja akvarellimine, õhtul uurisin maja ja tõmbasin sõõrmetesse maali- ja trükivärvide, naha ja kondiliimi ja veel millegi salapärast hõngu. Maja muutus koduseks ja jäin vastuvõtueksamitele. Koos õppeajaga olen selle kooliga seotud tänaseni, kokku 50 aastat.

Aga miks valis kirjandushuviline noormees just sisearhitektuuri?
“Aga miks” küsimusele vastamisel võiks arvesse tulla kasvamine Võrumaal Haanja kuppelmaastiku serval. Võib-olla ongi nii, et vaheldusrikka maastiku neli aastaaega jätavad oma jälje koha- ja ruumitajusse, kinnistuvad ja tekitavad vorminälga ja mängulusti.
Sisearhitektuurile hakkasin mõtlema pärast ajalehes loetud artiklit Tarbekunsti Instituudist. Juures oli kaks fotot üliõpilastöödest.
Sisseastumiseksamitel näisid kõik teised minust paremate ja targematena. Kuna vastu võtta kavatseti ainult kaks, oli lootust vähe. Sõitsin Võrru tagasi ja hakkasin mõtlema, kuidas raha teenida. Siis tuli Leila Pärtelpoja kiri hea uudisega, et oleme koos Ülo Sirbiga vastu võetud. Meie kateedri õppetöö toimus kahekordses puumajas, mis asus praeguse raamatukogu kohal. Mahtusime kolmekesi kunagise korteri kööki.

Kui palju loomingulist vabadust oli Stalini eluajal Velbri ja Kuusiku aegses ruumikujunduse kateedris?
Instituudi direktoriks oli Adamson-Eric – ettenägelik juht, kes rajas paljude erialadega ning ajakohase õppeprogrammiga tarbekunsti­kooli, kus sisearhitektuuri kateedrit hakkas juhatama Edgar Johan Kuusik, mõlemad sõltumatud ja iseteadlikud isiksused. Kui kompartei alustas 50ndatel intelligentsi kanna alla surumise kampaaniat, olid mõlemad esimeste vallandatute seas. Direktoriks toodi Moskvast venestunud eestlane F. Leht ja meie kateedri juhatajaks O. Ljalin Leningradist, kes pidas vastu kolm aastat.
Kui esimestel sõjajärgsetel aastatel võis õppetöö jätkuda nii sisuliselt kui metoodiliselt sõjaeelses vaimus, siis edasised jõuvõtted sundisid kogu kooli teesklema lojaalsust võimule. Avastati parteilise kunsti piinlikult primitiivne printsiip. Töödes pidi leiduma nähtavaid ja loetavaid võimusümboleid. Piisas, kui oli viisnurki, sirpe ja vasaraid, neil tüüpkujunditel polnud tudengi jaoks ei vaimset ega emotsionaalset väärtust. Kreedoks oli “mitte mis, vaid kuidas”.
Loomingulistes vormiküsimustes aga jäid juhendajad lõpuni nõudlikuks. Õppetööle pühendunud Kuusik ja Edgar Velbri oskasid keerulisel ja ajuti ängistaval ajal anda meile hea hariduse.

Mis sai pärast kooli lõpetamist? Kas sisearhitektil oli kerge tööd leida?
Soovisin, et mind suunataks töö le projekteerimisinstituuti ESTONPROJEKT, suurde ja soliidsesse projekteerimisbüroosse, lootes, et seal leidub head ja huvitavat tööd. Kuid NSVLis oli parajasti ehitustegevuse ümberkorralduste aeg, tellimusi polnud ja projekteerijad istusid kuival. Siiski leiti mulle koht Mart Pordi juhitud II töökojas, kus projekteeriti tüüpmaju. Aga tööd mulle veel ei leitud, saadeti hoopis koos teiste töötajatega kuuks ajaks Punase tähe kolhoosi viljakoristustöödele. Olime vist viiekesi, sügis oli soe ja kuiv. Tegime mõõdukalt tööd, kedagi ei seganud ja meidki ei segatud asjata.
Hiljem hakkasin Pordi juures tegema väikesi juhutöid, nagu perspektiivvaadete akvarellimine ja ehitamisel olevate hoonete lisadetailide tööjooniseid. Ma ei talunud sealset kroonulikkust, tööle tuleku kontrolli, majast lahkumise ja tagasituleku kontrolli jms. Pidasin seal vastu ainult ühe aasta.

Teie huvisfäär on väga lai. Eesti Projektist läksite edasi Kunstitoodete Kombinaati, kus tegite näitusekujundusi ning samal ajal alustasite ka raamatukujundustega.
Jah, pärast ESTONPROJEKTi kutsuti mind ­Kunsti­toodete Kombinaati, kus tegelesin peamiselt näituste kujundamisega. See töö andis võimaluse liikumiseks Eestist kaugemale. KK ülesandeks oli Moskva näituseväljakul ENSV paviljoni iga-aastane uuendamine. Tollal püüdis Moskva ennast näidata rahvusvahelise suurlinnana, kutsudes kohale muusika- ja teatrikuulsusi, võttes vastu suuri näitusi ja atraktsioone. Moskva mõjus tollal harivalt ja värskendavalt. Näituste kujundamine oli muidugi vahelduseks kapitaalsemate kujunduste seas või kõrval.
Keskkoolis plakatikirja tegema hakanud, aitas see keskpärane oskus mul ERKIs õppides toime tulla. Hiljem leidsin ennast kunstikirjastuse Kunst ja Kodu juures.

Tihti kipute tagantjärele oma töödega mitte väga rahul olema. Kas mõne ruumi kujundusega võis siiski lõpuni rahule jääda?
Jah, ega ma oma laialivalguvat tegevust ei imetle. Eks uut tööd alustada ole ikka meeldivam kui vana lõpetada...
Mingil määral olin rahul Kirjanike Maja saaliga, kui see tervikuna valmis sai. Akende kardinad valmisid Kunstitoodete Kombinaadis autor Ellen Hanseni käe all. Need moodustasid laega terviku. Ja põrandal olid punased toolid. Tänane saal on kindlasti praktilisem ja polegi paha, aga originaal oli siiski parem.
Sama lugu on Kurtna saaliga. See oli koosolekute või kontserdisaal. Kuid tänaseks on pingid, terviku mõjuvaim osa, asendatud restoranisisustusega. See on elu. Aga mille üle ma rõõmustaksin? Ma olen harva endaga rahul.

Kuidas te ERKIsse tööle sattusite?
1959. aastal ruumikujunduse kateedri juhiks tõusnud Edgar Velbri kutsus mind koos ­Leila Pärtelpojaga 1963. aastal õppejõududeks. Ees ootasid seal meid Bruno Tomberg ja Väino Tamm. Alguses andsin ma poole kohaga projektigraafikat. Mulle oli pool kohta väga sobiv, sain vabalt ringi sõita ja näitusekujundusi teha, kuid ministeerium keelas selle ära. Peagi hakkasin neile andma ka kursusetöid, “onni-” ja saaliprojekti.
Mulle meeldis koolis töötada. Näed õpilast kooli astumas, ning on huvitav jälgida, mis temast kolme-nelja aasta pärast saab, või selleks ajaks, kui juba tuleb tema diplomitööd juhendada.

Olite ka üks Eesti Sisearhitektide Liidu asutajaid 1990ndate alguses.
Jah, 1990ndatel korrastasid loomingulised liidud oma struktuure. Osa sisearhitekte ja disainereid kuulus Kunstnike Liitu kujundajate sektsiooni ja osa Arhitektide Liitu. Sise&s hy;arhitektide koolitajana tajusin meie osakonna lõpetajate arvu kiiret kasvu ja tööleasumisel tekkivat kutseorganisatsiooni vajadust. 20. novembril 1990. aastal kokku tulnud Asutav Kogu kuulutas Eesti Sisearhitektide Liidu asutatuks ja võeti vastu põhikiri. Liit ühendab umbes 160 liiget ja on viimastel aastatel oma tegevust aktiveerinud sisearhitektuuri taseme tõstmisel ja mõju laiendamisel. Liidu peakorter töötab EKA sisearhitektuuri osakonna katuse all.

Põhjamaiselt minimalistlik laad tundub teile hingelähedane olevat. Kuidas reageerisite popkunsti ja postmodernismi värvikatele hoovustele?
Minimalism on võluv. Kuigi meie endi katsed ei õnnestunud täielikult. Puudus minimalistliku lihtsuse saavutamiseks vajalik kõrgetasemeline tehnoloogia. Popkunst ja postmodernism? Ainult pealiskaudne huvi. Mõned tudengid olid küll nendest nähtustest huvitatud.

Millises ruumis te end hästi tunnete?
See ruum ei tohiks ilmselt väga erutada ja ärritada, tasakaalu ja harmooniat peaks olema. Meeldiv ruum peaks paiknema esimesel korrusel ja olema pigem madal kui kõrge, valgustatud põrandalt tõusvate akendega kahe või kolme ilmakaare suunas. Töölaud võiks paikneda madala laega nišis, mida valgustab katuseaken. Maja ruume võiks ühendada piki­teljelise asendiga koridor, mille otsaseinad on avatud (aken või uks). Põrandad olgu tumedamad, seinad ja lagi heledamad.

Kas tänases Tallinnas eksisteerib selline avalik ruum?
Olen avalikes ruumides vähe liikunud ja ajakirjandusfotod ei edasta tervikut ega atmosfääri. Laias laastus olen väga rahul, kui meie õpilastel on tööd ja võimalusi edukalt esineda. Rahul olen ka nüüdse tähelepanuga minimalismile.
Pärsia turgu meenutava sisustuskaupade ja mööblilaada kõrval on vaja ka neid, kes jätavad kõrvale pinnapealse, seega ebavajaliku, ei toretse ja riskivad teha ajatuid asju.
Panen tähele, et Pille Lausmäe, Väino Tamme tütar, ei tee ju mingit imet, kuid ta leiab terviku loomiseks ja häälestamiseks lihtsaid loogilisi vorme ja võtteid. Seda ei tee järele, ei saa õpetada ja on raske ka analüüsida.

Mis teil praegu, 80. juubeli eel käsil on?
Remondin praegu oma maja. Krundi sain 1957. aastal. Projekteerisin ettekirjutuste kohaselt kõrge viilkatusega hoone ja panin selle projekti kõrvale. Paremad ajad tulid 60ndatel, siis võis projekteerida ka madala viilkatusega hooneid ja seda ma ka tegin. Naljakas või mitte, kuid loodan remondi käigus ka ehitusega ühele poole saada.
Tallinnas, 24. septembril
 

Vello Asi kolleegid pajatavad

Katrin Kask,
sisearhitekt
Sel suvel Arhitektuurimuuseumi näitusel sain lõplikult aru, et 70. aastateks valminud Tallinna sisustuse parima näo olid loonud tegelikult minu oma õppejõud Tamm, Asi ja Pärtelpoeg. “Horoskoobi” laulusaate taustaks olnud Pegasuse interjöör oli kuulus juba 60ndatel, Viru hotell oli aga südamega tehtud ja stiilselt lahendatud tervik. Väga kahju, et neid sisustusi ei suudetud hoida ja säilitada. Tegelikult võivad inimesed igas ajas teha häid tegusid ja seda mäletatakse. Vello Asi rääkis meile omal ajal, et ka hea interjöör võib inimesi paremaks muuta. Minu meelest on Vello Asi õnnelik inimene ja osanud väärikalt vastu võtta aastad, milles tuli elada.

Maile Grünberg,
sisearhitekt
No tema oli äärmiselt põhjalik inimene. Tore oli see, et ta oli alati nii rahulik, laskis uuesti proovida, viitsis tudengitega tegeleda. Ta andis meile kompositsiooni ja eriti tugev oli ta konstruktsiooni alal. Eriti oluline on mööblikujundajale tunda tooli, selle elulisi mõõtmeid, nende omavahelisi suhteid ning loomulikult materjali ja konstrukt­siooni. Vello Asi juhendamisel saime väga tugeva aluspõhja.

Mati Veermets,
sisearhitekt
Puutusin Vello Asiga kokku kohe I kursusel, ta andis meile projektigraafika eriala, mis tol ajal oli puhas käsitöö. Ta oli väga tervikliku imagoga mees, äärmiselt vaoshoitud ja väljapeetud nii riietuses, käitumises kui ka suhtumisese töösse ja töövahenditesse. Väga täpselt väljendas ta end ka sõnades. Algul mõjus distsiplineerivalt, aukartust äratavalt, lausa pedantselt, kuid töö käigus oli tema peamine sõnum loovus. Mis teed, olgu parem kui enne. Iga töö puhul on süsteem tegelikult sama. Juba esimeses joones võib peituda tulevane tervik, see tuleb ainult üles leida ja puhastada ebaolulisest.
Alati nägi ta joonise taustal võrku, modulatsiooni, ning selle abil õpetas mõistma kujundite omavahelisi pingeid ja suhteid.
Poole millimeetri kaupa tudengi tööd analüüsides suutis ta tekitada loomingulise ja emotsionaalse pinge, nii et ruumis tekkis absoluutne vaikus. Ta näitas, et igasse töösse tuleb suhtuda põhjalikkuse ja süvenemisega ning et see on nauditav. Samas juhtis ta tähelepanu sellele, et iga kahemõõtmelise visandi taga tuleb katsuda näha kolmemõõtmelist kindlas materjalis eset.
Igas iseendale esitatud küsimuses sisaldugu juba ka vastus.

Mari Kurismaa,
sisearhitekt
Vello Asi on õpetajana erakordne isiksus, kõik me peame end tema õpilasteks. Teda iseloomustab äärmine põhjalikkus ja delikaatsus kõikide teemade käsitlemisel. Aastate tagant meenub tema juhendatud nn onniprojekt, üsna õpiaja algusest. Iga tudeng mõtles endale sobivasse maastikku sobiva minimaalse elupaiga, ja igaühel kukkus see täiesti erinevalt välja. See ei olnud ainult onn, see oli lausa elu ja arhitektuuri suhe, võime luua kooskõla inimisiksuse ja loodusega.
Vello Asi aitas genereerida ideid ja neid n-ö välja puhastada. Mõista, mis on selles oluline ja kuidas arhitektuur üldse tekib. Et lahendada interjööri, pead tundma maja struktuuri ja loogikat. Mõisteid nagu kandvus ja tugevus. Ning tajuma materjalide loomust.