Vend Alessandro
Aasta 1957 kirjanduslik suursündmus oli kahtlemata Giovanni Boccaccio “Dekameroni” ilmumine eesti keeles. Kõigest kolm aastat varem oli naasnud Siberist mees, kelle nime leiame raamatu järelsõna alt – Aleksander Kurtna. Vaiksest ja tagasihoidlikust Kurtnast sai järgnevatel kümnenditel üks maailmaklassika hinnatumaid eestindajaid. Ent ligi kümme aastat Norilskis veetnud Kurtna polnud represseeritud. Ta istus asja eest.
Salapärased signaalid
Kevadel 1942 oli Itaalia sõjaväeluure (SIM) kinni püüdnud kummalisi raadiosignaale, mis näisid tulevat Vatikanist. Mis aga muret valmistas, oli nende tundmatu kood, mis erines täiesti Vatikani tavapärasest. Sõjaväeluure kahtlustas, et Vatikan on hakanud liitlasvägedele saatma sõjalist ja poliitilist infot. Lõpuks õnnestus itaallastel välja peilida saatja asukoht. Selgus, et signaalid ei tulnudki Vatikanist, vaid selle külje alt, tänavalt nimega Via delle Fornaci.
Ühel maikuu varahommikul 1942 tungisid Itaalia luureametnikud Via delle Fornacil asuvasse korterisse, mille omanikuks oli keegi Soome ärimees Holger Tavornen. Tema korterist leitigi raadiosaatja, mis oli radiaatori taha peidetud. Tavornen aga polnudki soomlane ega ärimees, vaid Saksa kodanik Ernst Hann – Nõukogude luurevõrgu radist, kes tegutses juba alates 1940. aastast.
Hann andis üles noore itaallanna, kes oli luurevõrgu juhi armuke. Ja tema omakorda andis üles oma kallima, kelleks oli Schneideri varjunime all tegutsev Herman Marley. Itaalia sõjaväeluure andis radistile valida, kas koostöö nendega või surm. Hann valis elu ja hakkas Moskvasse saatma itaallaste koostatud sõnumeid. Kõige muu kõrval huvitas Itaalia luuret väga ka teiste Roomasse jäetud Vene agentide paljastamine. Nii alustatigi Moskvaga keerukat raadiomängu.
Ühel päeval tuli Moskvast sõnum, mis algas fraasiga “Me oleme põhjast”. Selles paluti viia teade ühte korterisse vaiksel Via Chereni tänaval. Sõnumis avaldati lootust, et ehk on adressaadil Moskva jaoks huvitavat informatsiooni. Samuti pidi adressaat hankima endale raadiosaatja, kuid kõigepealt tuli tal kirjutada salatindiga kiri Istanbuli. Moskva lõpetas raadioside hoiatusega radistile, et ta ei ehmuks oma uut kontakti kohates. Nimelt kannab too vaimulikurüüd.
Juunikuu viimasel nädalal 1942 võtsid itaallased Via Cherenil märkamatult positsioonid sisse ja ründasid. Korterist avastati vaid noor blond naine, kelle nimi oli Alma Hablitz. Tema abikaasa oli nädalaks välismaale sõitnud. Too müstiline vaimulikurüüs Vene agent, kelle naasmist itaallased nüüd ootama jäid, polnud ei keegi muu kui Aleksander Kurtna.
Kolm tilka verd
Räpinast pärit Aleksander Kurtna saatus näis olevat justkui ette määratud. Aastatel 1932–33 Eesti sõjaväes aega teeninud nooruk omandas seal üllataval kombel just morse ja oskuse töötada raadiosaatjaga. Seejärel õppis ta paar aastat Petseris õigeusu seminaris sooviga saada preestriks, ent 1935. aastal sai Kurtnast hoopis katoliiklane. Veel samal aastal astus ta Poolas Dubnos asunud Paavstlikku Idaseminari. Aasta hiljem aga kutsus jesuiitide ordu noormehe Rooma ja võimaldas talle stipendiumi õppimaks Paavstlikus Kolleegiumis Russicum.
Juunis 1938 sõitis Aleksander suveks koju, kus ta polnud käinud mitu aastat. Ikka soovides saada vaimulikuks, naasis ta vahepeatustega Riias ja Dubnos oktoobrikuus Rooma. Peagi sai Aleksander aga uue ülesande, hakata Vatikani arhiivist otsima Eestit käsitlevaid dokumente. Selleks sai ta 1939. aastal stipendiumi Eesti Vabariigi presidendilt Konstantin Pätsilt isiklikult. Kahtlemata mängis selles olulist rolli tema isa Viktori, Kadrioru pargi juhataja hea läbisaamine president Pätsiga. Isa pöörduski presidendi poole palvega, et kas tema pojale poleks võimalik leida stipendiumi. Pätsil polnud tubli noormehe toetamise vastu midagi.
Novembris 1939 sõitis Aleksander taas Eestisse, mis oli küll vormiliselt veel vaba, ent kus tegelikult juba otsustasid Vene sõjaväebaasid. Teda võttis vastu ka president Päts. Päts küsis, mida Vatikanis baaside lepingust arvatakse. Kurtna vastas otsekoheselt, et Eesti on okupeeritud. Sellepeale näitas Päts noormehele Stalini fotot ja ütles: “Ma usaldan teda.”
Pärast paarikuist Eestis viibimist sõitis Kurtna tagasi Rooma. Ta täiendas end Perugia ülikoolis kirjanduse alal. Kevadel 1940 sai Aleksander halva teate – Jesuiitide Ordu oli otsustanud teda mitte vastu võtta, kuna noormehel puuduvat sisemine tahe saada preestriks. Kurtna lahkus Russicumist, kuid ta sai jätkata oma uurimistööd Vatikani arhiivis – Püha Tooli ja Baltimaade suhted 13. ja 14. sajandil. Selleks sai ta Pätsilt igakuist stipendiumi 1500, hiljem 2000 liiri.
Suvel 1940 kukkus Kurtna hea ja turvaline maailm kokku. Ühes Eesti Vabariigi kadumisega ajalukku kadus ka Pätsi stipendium. Septembris võttis Kurtna taas kodutee jalge alla, et otsida raha oma uurimistöö jätkamiseks. Kõik läks üllatavalt libedalt. Veel samal kuul sõitis ta Tallinnast Moskvasse, kus Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia võttis noormehe oma tiiva alla ja kindlustas talle stipendiumi. Juba novembris oli Aleksander tagasi Roomas. Ta tuli maalt, kust hiirgi enam naljalt välja ei pääsenud. Vend Alessandro oli sõlminud lepingu saatanaga…
Uued leivaisad
Kevadel 1941 ilmus Kurtna Roomas ühtäkki Saksa Ajalooinstituudi juhataja professor Ferdinand Bocki jutule. Ta soovis saada toetust oma uurimistööle Vatikani arhiivis. Bock nõustus ning Aleksander hakkas juulis saama sakslastelt stipendiumi 2000 liiri kuus. Siinkohal olgu öeldud, et instituut oli Saksa luure käepikendus Roomas.
Vahepeal aga oli puhkenud sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Kurtna, kel olid sidemed mõlema vaenupoolega, sattus keerulisse olukorda. Ta läks oma olukorda selgitama Nõukogude saatkonda Roomas. Saatkonna sekretär ütles Aleksandrile, et teaduste akadeemia stipendiumiga on nüüd kahjuks lõpp, aga kui ta suudab ise hakkama saada, võib ta jääda edasi Rooma. Kurtna otsustaski jätkata oma tööd Roomas, oli tal ju lootust saada ülalpidamine Saksa Ajalooinstituudist. Mõistagi polnud venelaste lahkus siiras, Kurtna pidi olema valmis täitma vajaduse korral ülesandeid – näiteks tegema ettekandeid Vatikanis ja Roomas toimuva kohta.
Kõik sujus kenasti kuni veebruarini 1942, kui professor kutsus Aleksandri enda jutule. Ta teatas, et Saksa saatkonna otsusel ei tohi instituut enam rahastada mittesakslasi. Aga ta püüab siiski noormeest aidata. Bock viis Kurtna kokku oma väga hea sõbra Herbert Kappleriga – ehk tema mõtleb midagi välja.
Obersturmbannführer Kappler oli Saksa saatkonna politseiatašee ja ühtlasi Gestapo esindaja. Juhtumisi oli Kappleril vaja kedagi, kes koostaks talle ajakirjanduse põhjal iga kuu resümee Vatikani ja Saksamaa suhete kohta. Muidugi oli Kurtna nõus. See töö kindlustas talle 2000-liirise kuusissetuleku jätkumise.
Kas Nõukogude luurel tõesti õnnestus oma agent Gestapo esindaja külje alla sokutada? Sinna, kus liikus hulganisti tundlikku luureinfot? Ei, Kappler oli kõike muud kui naiivne. Ta teadis algusest peale, et Kurtna on Nõukogude agent. Näib, et ta mängis algul keerulist mängu, kasutades Kurtnat ühelt poolt info saamiseks Vatikanist ja teisalt tilgutades tema kaudu valeinfot venelastele.
Kuigi Kurtna kinnitas hiljem ülekuulamistel korduvalt, et tema töö piirdus vaid pressikokkuvõtetega, oli tõde muu. Nimelt muutusid Kappleri ettekanded Berliini 1942. aasta kevadel väga rikkalikuks ja põhjalikuks Ida-Euroopat hõlmava info poolest. Kappleri allikaist võis vaid Kurtnal olla ligipääs sellisel tasemel infole – teenis ta ju sügisest 1940 lisaraha Idakirikute Kongregatsioonis. Paljusid keeli valdav Kurtna tõlkis Vatikani Venemaa-suunalist dokumentatsiooni ning sai tuttavaks mõjukate isikute nagu näiteks tulevase paavsti Paul VI isikliku assistendi, Vatikani Vene eksperdi monsignore Mario Briniga.
Sissekukkumine
Juunis 1942 otsustas Kurtna sõita Tallinna otsima lisaraha oma uurimistööks. Tal polnud mingeid raskusi saada soovitusi Bockilt ja Saksa raamatukogult Roomas. Rääkimata reisidokumendist. Kõik sujus üllatavalt hästi.
18. juunil, viis päeva enne ärasõitu abiellus Aleksander Roomas Alma Hablitziga, Peterburis sündinud andeka eestlannast lauljannaga. Pärast pulmi asus Aleksander teele. Taskus Saksa pass, läbis ta raskusteta piirikontrolli Tilsitis ning jõudis varsti Tallinna.
Kodumaal ootasid Kurtnat ees ehmatavad uudised. Tema punaarmeesse läinud vend Nikolas oli 1941. aastal langenud sakslaste kätte ja veel samal aastal maha lastud. Teine vend Georg, punaarmee vabatahtlik, oli sakslaste poolt mõistetud kaheks aastaks vangi. Ja tagatipuks otsisid kohalikud Saksa võimud ka teda kui kahtlast isikut taga. Aleksander kuulis sedagi, et Nikolase surmaotsusele kirjutas alla keegi obersturmbannführer Georg Elling.
Kinni Kurtnat Eestis ei võetud, aga stipendiumi ta ka ei saanud. Ta kohtus Tallinnas ajalooprofessor Juhan Vasaraga, tänu kellele kaeti Aleksandri reisikulud ning anti veel 8000 liiri keskaegsete dokumentide pildistamiseks Vatikanis.
Tagasiteel Rooma otsustas Kurtna korraks põigata ka Berliini, et külastada sealset Preisi Teaduste Akadeemiat.
Mis puutub rahasse, siis Berliinis ta tuge ei leidnud. Küll aga kutsuti Aleksander apostellikku nuntsiatuuri, kus ta kuulis jahmatavat uudist. Tema abikaasa Alma oli Roomas arreteeritud ning Aleksandril soovitati tungivalt Rooma tagasi mitte minna. Kurtna ei võtnud hoiatust kuulda ja sõitis kohe Rooma. Tema enesekindlus ja võimalus vabalt liigelda Reich’i territooriumil (mis oli suuremale osale eestlastele välistatud) viitas väga tugevale seljatagusele. Võtme, mis kõiki uksi avas, võis anda Kurtnale vaid Gestapo ehk Kappler. Ilmselgelt täitis Kurtna oma reisil esijoones Kappleri ülesannet. Millist, on jäänud saladuseks.
Pole teada, miks Kurtna hulljulgelt Rooma tagasi sõitis. Oli see teade armastatu vahistamisest koos usuga Kappleri kaitsvasse käesse? Igatahes 30. juunil saabus Kurtna rongiga Termini raudteejaama, kus ta itaallaste poolt kohe vahistati ning toimetati Regina Coeli vanglasse. Järgnenud 14kuulise vangistuse vältel kuulas Itaalia sõjaväeluure Kurtnat üle 20 korral.
15. augustil 1943 ootas Aleksander Kurtnat ees sõjatribunal. Tema väljavaated olid kõike muud kui roosilised. Itaalia vaenlase Nõukogude Liidu spiooni karistuseks võis olla vaid surm.
Järgneb
Artiklis on kasutatud dokumente, mis kuuluvad National Archivesile Londonis.
Spioonilood
Artikliga “Briti saladokumendid Eesti kohta” alustab Eesti Ekspress lugude sarja, mis keskendub Eestiga seotud vähetuntud või tundmatutele spiooniseiklustele. Kuigi luuremängu toimumiskohaks pole Eesti, viivad nende niidid ikka ja jälle Maarjamaale. Materjal neile lugudele on kogutud Londonis Kew’s asuvas National Archivesis (Briti Rahvusarhiiv), mis on suurim ja tähtsaim Briti arhiiv.
