Aivar Juhanson

Iga kord nelja aasta järel, kui Kaljo Kiisk pärast Eesti Kinoliidu kongressi Toompealt alla astus, viskas ta uljalt kaaslastele: “Nüüd, poisid, alles hakkame tööle!” Sama misanstseen kordus kahekümne viie aasta jooksul. Sel hetkel uskus Kiisk neid sõnu ka ise. Tema Lible oli Draamateatris ju lubanud panna jõe tagurpidi voolama.

Kiisa valisid kineastid oma esimeseks sekretäriks (kuna Hruštšov oli kompartei esimene sekretär, nimetati nii ka loomeliitude juhte) kohe oma esimesel kongressil aastal 1962. Valimistulemus oli Kiisale endale sama ootamatu nagu tollase Eesti parteijuhile Ivan Käbinile ja ideoloogiarinde eest vastutajale Leonid Lentsmanile. Kiisk polnud ju kompartei liige. Lentsman  saatis liidu uue juhatuse esimese koosoleku laiali: "Mõelge homseni!” Kuid viiekümnendate lõpust saati valitses N Liidus vaikse liberaliseerumise vaim. Noor Jüri Müür agiteeris hoogsalt Tallinnfilmi kuluaarides ja järgmisel päeval valis juhatus parteilistest suunistest hoolimata jälle Kaljo Kiisa esimeseks sekretäriks.

Parteitu bolševikuna juhtis Kiisk kinoliitu kolm aastat. Siis tuli võimule Brežnev, kruvid keerati koomale ja Kiisk pidi lahkuma või parteisse astuma. Kas tuli see korralikkusest, vaistulisest enesekaitsest või mingist ootamatust puhangust, aga ta seletas tollasele Tallinnfilmi parteibüroo liikmele Peeter Künnapule – muide väga korralikule mehele, kes on ka veel Olga Lauristini vend ja Vilen Künnapu isa –, et on olnud Saksa sõjaväes.

Vaikne ja korrektne, 1925. aastakäigu kutsealune, 17aastane Kiisk, oli 1943. aasta sügisel pärast mobiliseerimiskutse saamist registreerinud end kodukohas Vaivara vallamajas. Ees ootas 20. Eesti SS-diviis.

Tallinnfilmi parteibüroo liige Peeter Künnapu vaatas Kiisale otse silma: "Seda jutuajamist meie vahel pole olnud ja homme annad avalduse!” Ning mõlemad mehed pidasid sõna.

Kinoliidu ametipost tõstis Kiisa “nomenklatuura” hulka. Siit tõusiski Kiisk kui ühiskonnategelane, hilisem Eestimaa Kompartei Keskkomitee, ENSV Ülemnõukogu, N Liidu rahvasaadikute Nõukogu ja Eesti Vabariigi Riigikogu liige.

***

Sõjaeelset lapsepõlvekodu Toilas, hiljem Sillamäel ja Kohtlas meenutab Kiisk armastusega. Kaljo oli kooliõpetajast ema ja metallivalumeistrist isa ainus laps. Vanemad hoidsid kodus kena tasast hääletooni ja selles kodus ei tarvitatud vitsa.

1943 lõpetas Kaljo Narva Kaubanduskooli ja läks edasi Tallinna Kommertsgümnaasiumi. Paari nädala pärast tuligi 17aastasele noormehele mobilisatsioonipaber.

Pärast õppursõduri kuid Heidelaagris ja vaikseid päevi Neveli rindel jõudis Kiisk 22mm kahuri meeskonnas kaitsta ka Sinimägesid. Korraks asus tema patarei isegi kunagise lapsepõlvekooli, Uue-Sõtke algkooli õuel. Taganemisel andsid sakslased Pärnus Eesti sõduritele võimaluse kaduda. Neli SS-mundris noormeest matsid Karuse küla lähedal maha Soldenbuchid. Kiisk ei hinganud SSis teenimisest ei oma naisele ega lastele. Isa ja ema teadsid, ema põletas kõik seda aega meelde tuletavad fotod.

Kaks aastat õppis Kiisk korraga nii Tallinna Polütehnilises Instituudis mäeinseneriks kui ka Tallinna Teatriinstituudis näitlejaks. Abiellus 1947. aastal oma Rakvere kooliõe Sinaida Ivanoviga, sündis tütar.

Ootamatult pakuti võimalust edasi õppida Moskva Riiklikus Teatriinstituudis. Sinna läkski Kiisk peitu. Sai ka naise ja tütre Moskvasse. Kiisk astus komsomoli ja sai kõrgendatud, nn Stalini stipendiumi. “Kaks korda aastas marssisime mausoleumi eest läbi ja näitasime Ameerika saatkonna poole rusikat,” meenutab Kiisa kursusekaaslane Moskva Teatriinistituudis Ita Ever. “Kiisk oli igavalt normaalne noormees.”

Kiisa militaarset minevikku teadsid vaid kursusekaaslased Jaanus Orgulas ja Arvo Kruusement. Nemad vaikisid.

Pärast Moskvast naasmist said Kiisk ja Orgulas populaarseks Draamateatri “Kevade” lavastuses kui Toots ja Tiuks, mängides neid osi kordamööda. Ootamatult kutsus Tallinnfilmi direktor Kiisa Moskva režissööridele eesti keele tõlgiks. Sellises vahetalitaja ametis Kiisk kinorežissööri ameti selgeks saigi.

Näitlejana on Kiisk inimnatuuri alati tajunud, ta on tähelepanelik, oskab vaadelda, tajub meeleolusid ja atmosfääri. Ta on edev, kuid see ei pimesta teda. Ta armastab olla märter, kuid ikka tagantjärele. “Hullumeelsuse” “riiulile panekut” 1970ndal elas ta rängalt üle. Kiisk sattus Moskva omavaheliste võimumängude rataste vahele, õieti oli suure pealinna ideoloogilistes konfliktides vaid üks paljudest ohvritest. Ning kriitika Moskva kinoajakirjas Iskusstvo Kino, kus öeldi, et Kiisk on Nõukogude Dürrenmatt, nõukogude Sartre, nõukogude Kafka, nõukogude Camus, oli tunnustav sõim.

Kiisk ise aga elas võimu soosingu ja võimalikku töö kaotust üle liialdatult valusalt ja püüdis end võimu ees lunastada hagiograafilise filmiga viiulikunstnik Eduard Sõrmusest “Punane viiul”. Kes seda nüüd enam vaadata tahab!

Nõukogude ajal oli režissöör kindel ja hästitasustav amet. Toimetuse kolleegium tegi plaanid, hankis stsenaariumid, toimetaja vastutas ideoloogia eest. Kui Moskvale stsenaarium meeldis, anti raha ja režissöör asus teostama temale kandikul toodud stsenaariumi. Kui Eesti sai iseseisvaks, lõppes Tallinnfilmi automaatne rahastamine ja koos sellega ka Kiisa filmitöö. Aga ta oli siis ka juba 66aastane.

Kuid Kiisk on endiselt suurepärane näitleja. Õieti ta ju ongi näitleja, nii laval kui elus. Kui “Õnne 13” 1993. aastal kobamisi algas, oli kingsepp Johannes see kuju, kes tema Lible ja elutargad filmijoodikud kokku sulatas. 1995. aastal tegi Reformierakond töötule filmirežissöörile ja näitlejale Kiisale ettepaneku kandideerida Riigikogusse valimisringkonnas nr 6 (Ida- ja LääneVirumaa). 4437 häälega tõusis Kiisk (resp kingsepp Johannes) reformikate häälikogunute pingereas kümnendaks, edestas Felix Unduskit ja Kristina Ojulandi.

Kiiska ootas ees uus prestiižne ja hästi tasustatud kaheksa-aastane (!) kogemus.

Ent sama hästi kui Reformierakonda, oleks ta võinud astuda ka Isamaasse. Tema kodus valitses just mõõdukas isamaaline hoiak.

Poliitikast ei pese Kiisk ainult käed, vaid ka pea puhtaks. See-eest on Kiisal tüüpilise eestlase normaalne eluvaade. Vahel ta kelgib ja vahel on sentimentaalne, aga see ei ületa seltskondlikkuse piire. Ta on korralik inimene. Ta on kogu aeg olnud abielus ühe naisega ja armastab oma naist. Vestlust alustab ta kergelt, ilusad suured ja targad silmad vaatavad kaaslast teraselt. Küsisin kunagi Kiisalt: "Mis omadused peavad olema režissööril?”

“Režissöör peab olema eelkõige terve. Ta peab olema julge, rahulik, heatahtlik, täpne, lihtne ja kaval," tuli vastus.

Kiisal on õnnestunud Nipernaadina kõndida läbi “õitsva kolhoosi- ja sovhoosikorra”, läbi “tööstuse tormilise arenguaja”, läbi aja, “kui kujundati inimest kommunismiajastu näojoontega”. Temas on ajaloorataste vahele jäänud andeka eestlase ellujäämise kunsti. Kõik ei saa ju hakata dissidentideks või enesetaputerroristideks.

Lisaks on ta õnneseen. Sa võid ju samades oludes käituda nagu tema, ja ikka võib su elu kulgeda halvemini kui Kiisal.

Jüri Sillarti portreefilmi Kiisast “Sest ma nagu linnukene” lõpus külastab filmi kangelane lapsepõlvekodu. Seda ei ole enam. Selles paigas laiub venekeelne Sillamäe. 79 aasta jooksul on maailm muutunud. Sillart ei oska Kiisa elutööd teisiti kokku võtta, kui laseb kõik tema filmide ja teatrirollide nimetused ekraanilt üle libiseda ja palub Kiisal laulda seda vana laulu “Sest ma nagu linnukene, igatsen ta järele”. Ja eakas Kiisk, kes näeb välja kui heas vormis keskealine mees, peab imekaunilt seda vana, armsalt sentimentaalset viisi.

PÖFF ja Kultuuriministeerium andsid Kiisale elutöö preemia. Kiisk on hakanud oma elutööd kokku võtma. Austamisel tegi ta ettepaneku nimetada Kiisa elutöö preemia ümber loomingust vigade leidmise preemiaks. Kusjuures vigade avastaja ning selle eest preemia saaja pole keegi muu kui ikka (ja jälle) Kiisk ise. Ta saab aru, et on elanud konfliktsetel aegadel, kuid see on tema elu ja tema valikud. Ta ehk aimab, et on vahel liiga järele andnud ja pole sekkunud. Ta kinnitab, et on elu aeg soovinud teistele head. Tema elurolli üks suuri saavutusi ongi, et ta pole teinud alatusi ega nurjatusi. Ka Kinoliidu juhina oli tal võimalus teha palju halba, aga jättis selle tegemata.

Kiisa lemmikväljend on: "Ei, noh, ega ma halvas mõttes… Ma heas mõttes muidugi…”

Kes on

- meie režissööridest teinud kõige rohkem täispikki mängufilme?

- olnud nii EKP Keskkomitee kui ka Eesti Vabariigi Riigikogu liige?

- olnud nii Saksa sõjaväes kui ka KGB preemia laureaat?

- teinud esimese panoraamfilmi maailmas?

- olnud Virumaa tšempion poksis?

(Jüri Sillart kirjutab stsenaariumi tõsielufilmile Kaljo Kiisast)