U nas gaz, a što u vas? Venemaa energiakunn asepeaminister Igor Setšin. AFP

Euroopa Liidu siseringis Vene-vastasusega kuulsust kogunud Poola ja Leedu andsid mai lõpus nõusoleku “põlisvaenlasega” tippkohtumiseks. Pärast seda, kui nende veto oli kõrvaldatud, hakkas juhtuma nii mõndagi.

Moskvasse saabus ELi välisasjade volinik Benita Ferrero-Waldner, kes valmistas juuni lõpus Hantõ-Mansiiskis toimuvaks tippkohtumiseks pinda ette.

Volinik kohtus Venemaa välisministri Igor Lavroviga ning asepeaministri Igor Setšiniga. Viimati mainitu kureerib Venemaa tööstust (v.a sõjatööstus) ning vastutab energeetikasektori arendamise eest. Setšini käes on idanaabri gaas ja nafta, teda peetakse Jukose ning selle omaniku Mihhail Hodorkovski hävitamise arhitektiks ja täideviijaks (vähemalt nii on kinnitanud vangistatud oligarh ise).

Kremli hall kardinal

Mis on Setšinist veel teada? Eelmise presidendi Vladimir Putini ajal oli ta presidendi kantselei ülem ja see tähendas piiramatut juurdepääsu riigipeale. Võimalust panna tema töölauale ükskõik milliseid dokumente ja analüüse. Väidetavasti asetas Setšin 2003. aastal Putini lauale ettekande, mille kohaselt Venemaal valmistuvad teatud oligarhid võimu üle võtma. Arvatakse, et see oligi Hodorkovski represseerimise avapauk.

Sündinud ja kasvanud on Setšin muidugi mõista Leningradis/Peterburis. Õppis sealses ülikoolis romaani filoloogiat. Valdab vabalt prantsuse ja portugali keelt. 1980. aastatel töötas Angolas ja Mosambiigis, väidetavasti mitte ainult diplomaadina, vaid ka sõjaväetõlgina. Olevat muu hulgas tarninud nendesse riikidesse relvi. On vägagi loogiline arvata, et ta oli KGB agent. Mustalt mandrilt naasmise järel oli ta Peterburi esimese aselinnapea administratsiooni juht. Aselinnapea nimi oli... loomulikult Vladimir Putin.

2004. aastal määrati Setšin naftakompanii Rosneft juhatajaks. Sel ajal märgiti, et see mees pole ainult filoloog, vaid ka majandusteadlane. Ta kaitses Peterburi mäeinstituudis väitekirja “Majanduslik hinnang naftasaaduste transpordi investeerimisprojektidele naftajuhtme Kiriši-Batareinaja näitel”. Kiriši on Peterburi külje all asuv naftautmistehas, mille ekspordi eest vastutas omal ajal Putini võitluskaaslane ja praegune superoligarh ­Gennadi Timtšenko (vt EE 30.5 “Putin miljardite jahil”).

Enne ELi välissuhete komissariga kohtumist nähti Setšinit (mõned ütlevad, et ta on Kremli “hall kardinal”) avalikkuse ees vaid kahel korral.

Teadaolevalt pole ükski Lääne poliitik temaga varem läbirääkimisi pidanud. Ferrero-Waldneri enda büroost on teada antud, et ELi volinik vestles Setšiniga neljal suurel teemal: sisemine ja välimine julgeolek, majanduslik ja kultuuriline koostöö. See tähendab, et Venemaa energeetika eest vastutav inimene on justkui pädev kõiges, mis võiks välispoliitiliselt huvi pakkuda.

Gaasihõngulised tuuled

ELi ja Venemaa tippkohtumise paik 26.–28. juunil on Hantõ-Mansiisk. See on Lääne-Siberi nafta- ja gaasitootmispiirkonna keskus.

Tippkohtumiseks väga omapärane koht. Võib-olla on kohavalik tingitud sellest, et sinna ei pääse globaliseerumisvastased anarhistid, aga võib-olla on siin ka teatud tagamõte: selles linnas oleks ELi delegatsioonil pidevalt ninas nafta hõng, hotelli akendest paistaks silmapiiril põlevad gaasilondid. Setšin kui Venemaa välispoliitika määraja ning Hantõ-Mansiisk kui läbirääkimiste koht... Külma sõja aegseks analoogiks olnuks läbirääkimiste koht Semipalatinski tuumapolügoonil ning eeskõnelejaks N Liidu tuumaprogrammi juht. Võrdlus on pädev sel juhul, kui rääkida naftast ja gaasist kui “energiarelvast”.

ELi läbirääkimisi Venemaaga ligi kaheksateist kuud blokeerinud Poola ja Leedu just sellist sõnavara kasutasidki. Välisasjade komissar Ferrero-Waldner ütles selle kohta 6. juunil Vene ärilehele Kommersant antud intervjuus napisõnaliselt, et “Venemaa on meie peamine varustaja energiaga ja meie oleme Venemaale peamine ala, kuhu ta müüb energiat”.

Et Venemaa tahab oma positsiooni hoida, nähtub viimastest sündmustest Aserbaidžaanis. 4. juunil oli Gazpromi juhil Aleksei Milleril kohtumine Aserbaidžaani presidendi Ilham Alijeviga. Jutuaineks Aserbaidžaani looduslik gaas, millele on silma heitnud peale Venemaa ka Euroopa ja Iraan. Rebimise sisuks on klassikaline küsimus: kes pakub rohkem? Vaatlejad märgivad, et see on teadaolevalt esimene juhtum, kus Venemaa asub avalikult konkureerima teiste gaasiostjatega, olles valmis neist enam maksma.

Norra vangerdus

Aserid olid kuni 2006. aastani ise Vene gaasi ostjad. Suhted pöördusid pärast seda, kui aserid leidsid Šahh Deniziks kutsutud väljadelt gaasimaardla, mis sisaldab 1,2 triljonit kuupmeetrit looduslikku gaasi. Kuna Venemaa ja Aserbaidžaani vahele on gaasitorud juba ehitatud (on vaja need vaid ümber seadistada, pannes gaasi voolama teistpidi), siis on venelastel Lääne riikide ees teatud eelised. Tõsi, osa aserite gaasist jõuab Türgi kaudu Lääne-Euroopasse, aga Lääs tahab saada rohkem. Ideaalis tahaks saada kõike, sest see vastab energiaallikate mitmekesistamise poliitikale. Kuna Venemaa ei ole sellisest “mitmekesistamise poliitikast” huvitatud – energiarelv, tuletagem meelde! – siis on ta valmis aserite gaasi ära ostma isegi kõrgema hinna eest kui pakuvad eurooplased ja iraanlased. Pealegi on Venemaal pikaajalised kohustused Euroopa ostjate ees. Kohustuste täitmiseks vajab Venemaa muu hulgas ka Kesk-Aasia gaasi. Paraku on sealsed riigid hakanud üha enam läbi käima energianäljas Hiinaga. Kuna Venemaa vajab kõikide oma N Liidu aegsete vasallide varusid, siis ilmselt viib Venemaa president 3.–5. juulil Aserbaidžaani ja Türkmenistani toimuval visiidil sealsetele diktaatoritele mingi prääniku.

Demokraatlikud Euroopa riigid ei ole sõltuvuse üle Venemaast sugugi õnnelikud. ELi energiavolinik Andris Piebalgs teatas 30. mail, et liidu peamiseks gaasitarnijaks peab 2020. aastal saama hoopiski Norra. Praegune seis on järgmine: Norra tarnib 18 protsenti ELile vajalikust gaasist, Venemaa aga 23 protsenti. Meie idanaabrid püüavad positsiooni hoida iga hinna eest. Läänemere põhja ehitatav Nord Stream ja Musta mere põhja ehitatav ­South Stream ei ole majanduslikult tasuvad projektid: nende ainus mõte on anda Venemaale teatud geopoliitilisi eeliseid.

Põgene, vaba laps

Kuna Euroopas saadakse ohust aru vähemasti alates 2006. aasta jaanuarist (Moskva tegi Kiievile “uusaastakingituse”, keerates gaasikraanid kinni), siis on ELis visandatud mitmesuguseid Vene karu juurest põgenemise projekte. Esiteks peab aastaks 2020 Euroopa energiatarbimine üldse viiendiku võrra vähenema. Teiseks peab alternatiivsete energiaallikate (taastuvate) osakaal kasvama samuti viiendikuni. Traditsiooniline gaas peaks aga tulema suuremal hulgal juba mainitud Norrast ja Aserbaidžaanist, aga ka Alžeeriast, Liibüast ja Nigeeriast.

Venelased hoomavad ohtu. President Dmitri Medvedjev esines Berliini visiidi ajal (5.–6. juunil) ettepanekuga luua rahvusvaheline konsortsium, mis hakkaks hooldama Venemaa, ELi ja nende kahe vahele jäävate riikide nafta- ja gaasijuhtmeid. Juhtmevõrgustik on kohati tõesti amortiseerunud ja ebaefektiivne, ent tõenäoliselt pole see ettepaneku põhjus. Enamik riike on olnud selle vastu, et Venemaa haaraks oma valdusse nende alal asuvat infrastruktuuri, konkreetselt gaasi­juhtmeid. Konsortsiumi loomisel saaks Venemaa sellele infrastruktuurile ligi n-ö tagauksest. Kahtlane on siinkohal eriti see, et Venemaa ettepanek hakata koos ehitama ja haldama torujuhtmeid ei laiene Venemaa enda territooriumile. Seal ehitaksid ikka ainult venelased ise.