20.06.2008, 00:00
Vene energiarelva nüristamine
Euroopa Liidu välisasjade volinik kohtub Kremli halli kardinaliga, samal ajal unistab ELi energiavolinik Türkmenistani, Liibüa ja Alžeeria gaasist. Gaas on gaas, pärinegu see ükskõik kui vastikust riigist.
Euroopa Liidu siseringis Vene-vastasusega kuulsust kogunud Poola ja Leedu
andsid mai lõpus nõusoleku “põlisvaenlasega”
tippkohtumiseks. Pärast seda, kui nende veto oli kõrvaldatud,
hakkas juhtuma nii mõndagi.
Moskvasse saabus ELi
välisasjade volinik Benita Ferrero-Waldner, kes valmistas juuni
lõpus Hantõ-Mansiiskis toimuvaks tippkohtumiseks pinda ette.
Volinik kohtus Venemaa välisministri Igor Lavroviga ning
asepeaministri Igor Setšiniga. Viimati mainitu kureerib Venemaa
tööstust (v.a sõjatööstus) ning vastutab
energeetikasektori arendamise eest. Setšini käes on idanaabri gaas
ja nafta, teda peetakse Jukose ning selle omaniku Mihhail Hodorkovski
hävitamise arhitektiks ja täideviijaks (vähemalt nii on
kinnitanud vangistatud oligarh ise).
Kremli hall kardinal
Mis on Setšinist veel teada? Eelmise presidendi
Vladimir Putini ajal oli ta presidendi kantselei ülem ja see tähendas
piiramatut juurdepääsu riigipeale. Võimalust panna tema
töölauale ükskõik milliseid dokumente ja
analüüse. Väidetavasti asetas Setšin 2003. aastal
Putini lauale ettekande, mille kohaselt Venemaal valmistuvad teatud oligarhid
võimu üle võtma. Arvatakse, et see oligi Hodorkovski
represseerimise avapauk. Sündinud ja kasvanud on Setšin muidugi
mõista Leningradis/Peterburis. Õppis sealses ülikoolis
romaani filoloogiat. Valdab vabalt prantsuse ja portugali keelt. 1980. aastatel
töötas Angolas ja Mosambiigis, väidetavasti mitte ainult
diplomaadina, vaid ka sõjaväetõlgina. Olevat muu hulgas
tarninud nendesse riikidesse relvi. On vägagi loogiline arvata, et ta oli
KGB agent. Mustalt mandrilt naasmise järel oli ta Peterburi esimese
aselinnapea administratsiooni juht. Aselinnapea nimi oli... loomulikult
Vladimir Putin.
2004. aastal määrati Setšin
naftakompanii Rosneft juhatajaks. Sel ajal märgiti, et see mees pole
ainult filoloog, vaid ka majandusteadlane. Ta kaitses Peterburi
mäeinstituudis väitekirja “Majanduslik hinnang naftasaaduste
transpordi investeerimisprojektidele naftajuhtme Kiriši-Batareinaja
näitel”. Kiriši on Peterburi külje all asuv
naftautmistehas, mille ekspordi eest vastutas omal ajal Putini
võitluskaaslane ja praegune superoligarh Gennadi Timtšenko
(vt EE 30.5 “Putin miljardite jahil”).
Enne ELi
välissuhete komissariga kohtumist nähti Setšinit (mõned
ütlevad, et ta on Kremli “hall kardinal”) avalikkuse ees vaid
kahel korral. Teadaolevalt pole ükski Lääne poliitik temaga
varem läbirääkimisi pidanud. Ferrero-Waldneri enda büroost
on teada antud, et ELi volinik vestles Setšiniga neljal suurel teemal:
sisemine ja välimine julgeolek, majanduslik ja kultuuriline
koostöö. See tähendab, et Venemaa energeetika eest vastutav
inimene on justkui pädev kõiges, mis võiks
välispoliitiliselt huvi pakkuda.
Gaasihõngulised tuuled
ELi ja Venemaa
tippkohtumise paik 26.–28. juunil on Hantõ-Mansiisk. See on
Lääne-Siberi nafta- ja gaasitootmispiirkonna keskus. Tippkohtumiseks
väga omapärane koht. Võib-olla on kohavalik tingitud sellest,
et sinna ei pääse globaliseerumisvastased anarhistid, aga
võib-olla on siin ka teatud tagamõte: selles linnas oleks ELi
delegatsioonil pidevalt ninas nafta hõng, hotelli akendest paistaks
silmapiiril põlevad gaasilondid. Setšin kui Venemaa
välispoliitika määraja ning Hantõ-Mansiisk kui
läbirääkimiste koht... Külma sõja aegsek
s analoogiks olnuks läbirääkimiste koht Semipalatinski
tuumapolügoonil ning eeskõnelejaks N Liidu tuumaprogrammi juht.
Võrdlus on pädev sel juhul, kui rääkida naftast ja
gaasist kui “energiarelvast”.
ELi
läbirääkimisi Venemaaga ligi kaheksateist kuud blokeerinud Poola
ja Leedu just sellist sõnavara kasutasidki. Välisasjade komissar
Ferrero-Waldner ütles selle kohta 6. juunil Vene ärilehele Kommersant
antud intervjuus napisõnaliselt, et “Venemaa on meie peamine
varustaja energiaga ja meie oleme Venemaale peamine ala, kuhu ta müüb
energiat”.
Et Venemaa tahab oma positsiooni hoida, nähtub
viimastest sündmustest Aserbaidžaanis. 4. juunil oli Gazpromi juhil
Aleksei Milleril kohtumine Aserbaidžaani presidendi Ilham Alijeviga. Jutuaineks
Aserbaidžaani looduslik gaas, millele on silma heitnud peale Venemaa ka Euroopa
ja Iraan. Rebimise sisuks on klassikaline küsimus: kes pakub rohkem?
Vaatlejad märgivad, et see on teadaolevalt esimene juhtum, kus Venemaa
asub avalikult konkureerima teiste gaasiostjatega, olles valmis neist enam
maksma.
Norra vangerdus
Aserid olid
kuni 2006. aastani ise Vene gaasi ostjad. Suhted pöördusid
pärast seda, kui aserid leidsid Šahh Deniziks kutsutud
väljadelt gaasimaardla, mis sisaldab 1,2 triljonit kuupmeetrit
looduslikku gaasi. Kuna Venemaa ja Aserbaidžaani vahele on gaasitorud juba
ehitatud (on vaja need vaid ümber seadistada, pannes gaasi voolama
teistpidi), siis on venelastel Lääne riikide ees teatud eelised.
Tõsi, osa aserite gaasist jõuab Türgi kaudu
Lääne-Euroopasse, aga Lääs tahab saada rohkem. Ideaalis
tahaks saada kõike, sest see vastab energiaallikate mitmekesistamise
poliitikale. Kuna Venemaa ei ole sellisest “mitmekesistamise
poliitikast” huvitatud – energiarelv, tuletagem meelde! –
siis on ta valmis aserite gaasi ära ostma isegi kõrgema hinna eest
kui pakuvad eurooplased ja iraanlased. Pealegi on Venemaal pikaajalised
kohustused Euroopa ostjate ees. Kohustuste täitmiseks vajab Venemaa muu
hulgas ka Kesk-Aasia gaasi. Paraku on sealsed riigid hakanud üha enam
läbi käima energianäljas Hiinaga. Kuna Venemaa vajab
kõikide oma N Liidu aegsete vasallide varusid, siis ilmselt viib Venemaa
president 3.–5. juulil Aserbaidžaani ja
Türkmenistani toimuval visiidil sealsetele diktaatoritele mingi
prääniku.
Demokraatlikud Euroopa riigid ei ole
sõltuvuse üle Venemaast sugugi õnnelikud. ELi energiavolinik
Andris Piebalgs teatas 30. mail, et liidu peamiseks gaasitarnijaks peab 2020.
aastal saama hoopiski Norra. Praegune seis on järgmine: Norra tarnib 18
protsenti ELile vajalikust gaasist, Venemaa aga 23 protsenti. Meie idanaabrid
püüavad positsiooni hoida iga hinna eest. Läänemere
põhja ehitatav Nord Stream ja Musta mere põhja ehitatav
South Stream ei ole majanduslikult tasuvad projektid: nende ainus
mõte on anda Venemaale teatud geopoliitilisi eeliseid.
Põgene, vaba laps
Kuna Euroopas saadakse
ohust aru vähemasti alates 2006. aasta jaanuarist (Moskva tegi Kiievile
“uusaastakingituse”, keerates gaasikraanid kinni), siis on
ELis visandatud mitmesuguseid Vene karu
juurest põgenemise projekte. Esiteks peab aastaks
2020 Euroopa energiatarbimine üldse viiendiku võrra
vähenema. Teiseks peab alternatiivsete energiaallikate (taastuvate)
osakaal kasvama samuti viiendikuni. Traditsiooniline gaas peaks aga tulema
suuremal hulgal juba mainitud Norrast ja Aserbaidžaanist, aga ka Alžeeriast,
Liibüast ja Nigeeriast.
Venelased hoomavad ohtu.
President Dmitri Medvedjev esines Berliini vis
iidi ajal (5.–6. juunil) ettepanekuga luua rahvusvaheline konsortsium,
mis hakkaks hooldama Venemaa, ELi ja nende kahe vahele jäävate
riikide nafta- ja gaasijuhtmeid. Juhtmevõrgustik on kohati tõesti
amortiseerunud ja ebaefektiivne, ent tõenäoliselt pole see
ettepaneku põhjus. Enamik riike on olnud selle vastu, et Venemaa haaraks
oma valdusse nende alal asuvat infrastruktuuri, konkreetselt
gaasijuhtmeid. Konsortsiumi loomisel saaks Venemaa sellele
infrastruktuurile ligi n-ö tagauksest. Kahtlane on siinkohal eriti see, et
Venemaa ettepanek hakata koos ehitama ja haldama torujuhtmeid ei laiene Venemaa
enda territooriumile. Seal ehitaksid ikka ainult venelased ise.