Vene presidendivalimiste rulett
Briti ajakiri Economist avaldas augusti lõpus kaaneloona
artikli “Putin’s people. The spies who run Russia”
(“Putini omad mehed. Spioonid, kes juhivad Venemaad”). Tekst ilmus
enne seda, kui Venemaa president võttis vastu otsuse tagandada
peaministri kohalt Mihhail Fradkov, et asendada ta vähetuntud,
kui mitte lausa tundmatu mehega, kelle nimi on Viktor Zubkov.
Economisti analüütikud ei aimanud tulevasi sündmusi ette. See
on andestatav; pimedusega löödud olid isegi Venemaa enda
analüütikud.
Vladimir Putin on ettearvamatu
käitumisega inimene. Teda pole mõtet
psühhoanalüüsida à la “Piiteri kommunalkas
üles kasvanud patsaani enesekehtestamine poliitilisel Olymposel”.
Putini ettearvamatus on süsteemne.
Kunagi kaheksa
aastat tagasi, kui Putini nimi esimest korda tipp-poliitikute
horisondile kerkis, küsiti Lääne meedias pealkirjade tasemel Who
is Mr Putin?. Vist ei ole kummaline, et Zubkovi nimetamine valitsusjuhiks
vallandas ajakirjanike hinges sarnased emotsioonid. Väidetavasti oli
ingliskeelsetel ajakirjanikel Zubkovi hüüdnimeks esimeste
üllatuspäevade ajal “Mr Who-Who”.
Meenutame
kaheksa aasta taguseid sündmusi.
Venemaa president Boriss
Jeltsin nimetas 1999. aasta 9. augustil kõigile tundmatu Putini
asepeaministriks. Samal päeval astus valitsusjuht tagasi, Putin nimetati
tema asemele ning kohe andis Jeltsin teada ka sellest, et ta näeb Putinis
enda järeltulijat. Aasta viimasel päeval tuli ootamatult juba
Jeltsini tagasiastumine ametist. Vene Föderatsiooni
põhiseaduse kohaselt sai peaminister Putin tema kohale. 2000. aasta
märtsis troonile tõusmine lihtsalt vormistati presidendivalimiste
tulemusel. Seda kõike hakati hiljem nimetama operatsiooniks
“Järeltulija”.
Operatsioonis oli kaks ootamatut
käiku, millega tõmmati konkureerivatel jõududel vaip
jalge alt. Võib öelda, et “Järeltulija” edukaks
läbiviimiseks oli ootamatuse moment määrava tähtsusega.
Kas kaheksa aasta tagused sündmused võiksid
korduda, kas Zubkovist saab uus president? Pigem ei. Sest mis
ootamatus oleks kunagise skeemi kordamine?
Ja on veel üks
asjaolu: kui Putinist sai Venemaa uus täieõiguslik president,
säilis tal avalikkuse silmis vana presidendiga isa-poja suhe. Putin
käis Jeltsini daatšas teed joomas, temaga nõu pidamas, seda
kõike telekaamerate ees. Putini ebamugavustunne oli täiesti
hoomatav. Tema esimene ülesanne oli sellest alandavast suhtest vabaneda.
Emantsipatsioon õnnestus juba 2000. aasta lõpuks. Jeltsin vajus
enamvähem unustusse; sellist kaalukat poliitilist figuuri nagu
Mihhail Gorbatšov temast ei saanud. Ei pidanud ta loenguid
välismaal, ei moodustanud endanimelisi fonde, ei käidud enam tema
juures nõu pidamas ega aru andmas.
Putinile on see
hoiatav näide. Kui ta tahab olla ka pärast järgmise
aasta presidendivalimisi (ametist tagasiastumist) poliitiliselt oluline, siis
ta ei hakka Zubkovist tegema kontrollile allumatut Frankensteini koletist. Kes
oma isandast hiljem lihtsalt üle sõidab, saates ta
unustusemaale.
Tulevase presidendi nime äraarvamise mängus
kostavad veel mõned nimed. Esiteks kauaaegne favoriit Sergei
Ivanov, vana KGB kaader, pikaaegne kaitseminister ja nüüd juba
asepeaminister, kes kureerib muu hulgas relvatööstust. Teiseks Dmitri
Medvedjev, samuti asepeaminister, kes kureerib sotsiaalsfääri,
iseäranis aga “rahvuslikeks projektideks” tituleeritud
ettevõtmisi. Peale nende
nimetati ettevaatlikult veel paari-kolme nime.
Enne Zubkovi
ootamatut esiletõusu mängiti nende nimedega vene ruleti taolist
ennustusmängu. Kusjuures küsimusele, millise padruniga revolvri
trummel lõpuks laetakse ja kas pauk käib jõulude ajal
või kevadel, teadis vastust vaid tuul. Või president Putin. Tema
teadis ainsana reegleid.
Praegu on seis läinud nii segaseks, et
keegi ei oska öelda isegi seda, mis mängu üldse mängitakse
– kas vene ruletti, kabet või pingpongi.
Räägitakse kahest võimalusest.
Esimene: keegi hr
X saab Venemaa presidendiks; ta astub aasta-pooleteise möödudes
ametist tagasi, toimuvad ennetähtaegsed presidendivalimised ja Putin
naaseb triumfaalselt Kremlisse. Tundmatu X võiks olla Zubkov, Putini
vana seltsimees ja lahingupaariline Peterburi linnavalitsuse
päevilt.
Teiseks, mingid hr X-d saavad
kollektiivseks presidendiks, kus nominaalselt presidendiks olevat inimest
kontrollivad/tasakaalustavad mingid teised jõud; tal puudub
“keelan, käsen, poon ja lasen” võimutäius ehk Vene
poliitilist traditsiooni arvetades on tegemist inimesega, kellel võim
tegelikult puudub.
Teist varianti usutakse rohkem. Kuidas Putin
selle süsteemi üles ehitab? Õigemini – võiks
ehitada. Põhiline on teadmatuse hoidmine. Putin ei ütle oma
järglase nime. Avalikus ruumis surutakse näiteks peale, et
küllap see on Sergei Ivanov. Presidendile lähedane inimene, vana
tšekist-kagebiit. Putin ei kinnita oletusi. Ei saagi kinnitada, sest
siis oleks uue tsaari nimi teada ja kõik need inimesed, kes praegu
Putini ümber keerlevad ja tema soosingut otsivad, hakkaksid tasapisi
hiilima uue tsaari õukonda. Putinile pole seda vaja. Milleks iseendale
hauda kaevata.
Tulles Economisti artikli
juurde, meenub siinkirjutajale kunagi kirjapandud oletus, et Putini
kujul võiks olla tegemist uue Paul I-ga. Nii nagu Paul oli suur
Preisimaa austaja, nii võis ka Putini juures aimata sarnaseid
kalduvusi. Kui keegi mäletab Kremli loosungit “seaduse
diktatuurist”, siis see meenutab väga Friedrich Suure
valitsejafilosoofiat.
Economist väidab, ja ka tõestab
veenvalt, et kunagine KGB aparaat, mis pärast impeeriumi lagunemist on
FSBks transformeerunud, on Venemaa üle võtnud. Iga neljas Venemaa
tippametnik on teeninud Nõukogude salapolitseis. Kui arvestada ka
muid kagebeelisi seoseid (sugulus näiteks), siis on kolm neljandikku
tipptegijatest selle kontoriga seotud.
Jällegi tuttav
paralleel. 18. sajandi ülimalt militariseeritud Preisimaad, mille
kuningaid nimetatigi sõdurkuningateks, iseloomustati järgmise
aforismiga: “Riikidel on sõjaväed, aga Preisimaal on
ümberpöördult – sõjaväel on riik.”
21. sajandi variatsioon kõlaks: “Riikidel on
salapolitseid, aga Venemaal...”.
Lugeja võib ise lause
lõpetada.
Putini vaimne seotus kunagise KGB
šefi ja N Liidu kompartei peasekretäri Juri Andropoviga on palju
arutatud teema. Meeledetuletuseks seoses Andropoviga kaks asjaolu: ta oli N
Liidu suursaadik Budapestis 1956. aasta ülestõusu ajal, nähes
seal laternapostide otsa poodud kommuniste. Millest ta õppis, et
protsessid ei tohi kunagi kontrolli alt väljuda, sest muidu
võetakse “omadel” pea maha. Teiseks, nende kümne kuu
jooksul, mil ta valitses N Liitu, püüdis ta riiki majanduslikult
efektiivsemaks muuta, laskmata samas ideoloogilise kontrolli kruvisid
lõdvemaks.
Putin on Andropovi õpilane. Ta pole seda
varjanud,
vastupidi, ta on seda avalikult rõhutanud. Võib-olla
näeb ta end Andropovi ideede elluviijana. See võib olla tema
kõrgeim missioon.
Mis on hea FSB-le, on hea Venemaale.
Selline kurb maksiim.
Luuremängudes käivad asjad
nii, et ülevaade toimuvast on vaid suurel šefil kusagil Moskva
kabinetis. Väiksematel vendadel, residentidel Londonis ja Tambovis,
on vaid väga piiratud ettekujutust toimuvast. Ideaalis nad ei teagi, mis
rollis nad parasjagu tegutsevad – on nad täideviijad või
peibutis, peategelased või statistid. Ja ka selles mõttes
käitub president Putin, nagu üks KGB alampolkovnik peabki.
Venemaa presidendivalimised 2008. aastal on kõrgetasemeline
luurekas.