Vene tapjaagendid laia maailma
Selle aasta 7. juulil võttis Vene Föderatsiooninõukogu vastu seaduseparanduse, millega lubati Venemaa relvajõududel ja eriüksustel hävitada terroriste väljaspool Venemaa piire. Uue võitlustaktika ajendiks sai kurb sündmus Bagdadis - juuni alguses rööviti seal neli Vene saatkonna töötajat, kes lõpuks ka tapeti. Hiljem välja ilmunud videolindil on jäädvustatud ühe pantvangi mahalaskmine ning kahel pea mahalõikamine. Milline oli neljanda röövitud mehe saatus, jääb teadmatuks. Röövimise käigus hukkus saatkonna turvamees. Kokku on seega Vene välisministeeriumi kaotuseks neli hukkunut ja üks teadmata kadunu.
Idanaabrite juures elati seda kõike valuliselt üle. 28. juunil andis president Vladimir Putin käsu leida vene saatkonnatöötajate tapjad üles ning hävitada nad. 30. juunil teatas Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) juht Nikolai Patrušev, et tapjate jälile viiva info eest ollakse valmis maksma 10 miljonit dollarit.
Värisege, tšutšmekid, venelased tulevad!
Idanaabrite massimeedia täitus spekulatsioonidest, millised Venemaa eriüksused ja organisatsioonid võiksid saada ülesandeks terroristide hukkamise. Eriüksustest puudu pole, neid on jalaga segada. Küll FSB, küll välisluure, küll sõjaväeluure omi.
Väiksema kaliibriga poliitikud lubasid salapärast nägu tehes, et terroriste tabab õiglane kättemaks, keeldudes edasistest kommentaaridest riigisaladusele viidates. Lihtsa vene inimese meeles kangastus Hollywoodi filmidest nähtud hoogne põmmutamine kusagil Beiruti tänavatel, kus Iisraeli, Ameerika, Prantsusmaa või pagan teab kelle eriagendid liiguvad võiduka lahenduseni, jättes endast maha laibarea ning tänavatäie põlevaid autosid - kui Mossadi ja CIA omad nii suudavad, siis meie omad ammugi. Värisege, tšutšmekid, venelased tulevad!
Reipa meeleolu ülalhoidmiseks leiti ka ajaloost hulgaliselt fakte, mis tõestavad, et FSB "uus taktika" on tegelikult vana ning põline tegevus Nõukogude Liidu ning seejärel demokraatliku Venemaa vaenlaste füüsilisel hävitamisel. Pariisis tapeti 1926. aastal kunagi kodusõja ajal sõltumatu Ukraina presidendiks olnud Sõmon Petljura, Mehhikos 1940. aastal Lev Trotski, Münchenis 1959. aastal Ukraina rahvuslaste juht Stepan Bandera, Kataris 2004. aastal Tšetšeeni iseseisvuslane Zelimhan Jandarbijev. Kuulsusrikas ajalugu, pole midagi öelda.
Tegelikult see viimane mõrv ei olnud sugugi nii laitmatult korda saadetud. Jandarbijevi auto õhku lasknud vene eriteenistuslased sai Katari politsei kohe kätte; nende üle mõisteti kohut. Tundub, et mõrvatöö kordasaatmine oli käpardlik. Ometigi polnud tšetšeenil märkimisväärset ihukaitset ning Katar on ikkagi suhteliselt avatud riik.
Need eelmisedki siin mainitud tapmised olid suhteliselt kerged toime panna, sest ohvriteks olid poliitilised emigrandid, kes elasid uuel kodumaal avaliku elu tegelastena. Nad ei varjanud end. Nad käitusid nagu tsiviliseeritud riikide tavalised inimesed. NKVD ja KGB pidid nende tapmise ajal lihtsalt hoolitsema, et ei jääks väga nähtavaid jälgi, mis viivad mõrvatöö tellijateni.
Sellise tapatööga saavad hakkama isegi märksa väiksemad organisatsioonid. Eesti vabadussõjalaste juht Artur Sirk kukkus 1937. aastal ühes Luksemburgi linnakeses elades aknast välja ning suri. Kahtlustatakse seniajani, et Sirgi surmale võis keegi kaasa aidata. Eestist saadetud mõrvarühm kas või. See ei ole väga fantastiline oletus, sest mis Luksemburgis viga tegutseda. Isegi Eesti salapolitsei saab sellega hakkama.
Nõel heinakuhjas
Praegust Iraaki, igakülgsest vabastamisest ning demokratiseerimisest hoolimata, tsiviliseeritud riigiks ei nimeta. Riik seal tegelikult üldse puudub. Ühiskond on killustunud, käib vaikne kodusõda. Leida niisugusest kaosest mingid konkreetsed tüübid, kes on süüdi Vene saatkonnatöötajate surmas... Kainelt mõtlevad Vene analüütikud ütlevad, et see on võimatu.
Üks kurb kogemus on venelastel Lähis-Idast olemas. 1985. aasta septembris rööviti Beirutis neli nõukogude diplomaatilist töötajat. Sarnaselt nagu äsja Bagdadis. Mõlemad röövimised toimusid büroohoone vahetus läheduses. Beirutis röövitutest olid kaks meest kõikvõimsaks nimetatud KGB residendid (muuseas, Bagdadis röövitud Vene kodanike puhul kahtlustatakse samuti, et neilgi oli mingi eriteenistuslik taust).
1985. aastal oli Nõukogude Liit koos kõigi tema luure- ning nuhkimisorganisatsioonidega täie tervise juures. Kui venelastel on üldse kunagi olnud mingi võimas agentuur Lähis-Idas, siis just sel ajal. Pealegi oli tollane NL paljude araabia riikide sõber ning liitlane sionistliku vaenlasega võitlemisel.
Kui Moskvas kuuldi, et mingi senitundmatu islamistlik organisatsioon (praegu arvatakse, et see oli embrüonaalne Hizbollah) röövis nõukogude diplomaadid, polevat see mingit erilist ärevust tekitanud. Moskvas oldi veendunud, et keegi tegi kuskil mingi vea. Kui saadakse aru, et röövitud inimesed polegi ameeriklased või iisraellased, vaid on nõukogude kodanikud, lastakse nad kohe vabaks.
Ent selgus, et see polnud viga. Röövijad esitasid Moskvale nõudmised; nad tahtsid, et nõukogude seltsimehed istuksid süürlastele pähe ning mõjutaks neid lõpetama Liibanoni põhjaosas käinud sõjalist operatsiooni, mille eesmärgiks oli Palestiina vabadusvõitlejate ning sellesama embrüonaalse Hizbollah' relvakandjate maharahustamine. Inimröövi niidid venisid Jassir Arafati meesteni ning kuidagimoodi ka Iraani.
Õiglus ei võidutse
Võib öelda, et pahategijad olid nõukogude luure tegevussfääris. Ometigi venis pantvangikriis terve kuu. Peeti lõputuid läbirääkimisi. Üks nõukogude diplomaat hukati. Siis peeti veel läbirääkimisi. Lõpuks andis Moskva alla. Action-filmi taolist sündmustikku polnud: ülivõimsat kagebiitlikku super-spetsnazi Lähis-Itta ei saadetud, kinolinal tuhandeid kordi nähtud tapatalguid à la Steven Seagal ei korraldatud. Õiglus ei võidutsenud. Päriselu on igav. Nõukogude diplomaadi tapnud terrorist pole paradiisi veel jõudnud. Väidetavasti on ta täie tervise juures, ta olla Hizbollah' sõjaliste operatsioonide nõunik.
Vene asjatundjad leiavad, et Putini ja Patruševi musklipingutus ning kõvade sõnade tegemine on suunatud Venemaa siseauditooriumile. On ka tekkinud, nagu alati, mitmed vandenõuteooriad. Et asja taga olevat vene eriteenistused ise, asja mõte aga just sellesama seadusparanduse vastuvõtmine, mis lubab edaspidi välismaal terroriste jahtida. V&otil de;i teisitimõtlejaid ning pagenud oligarhe. Sest milline oligarh ei ole omal ajal tšetšeeni maffiale "katuseraha" maksnud, sellega justkui terroriste finantseerides. Vandenõuteooriad erilise originaalsusega ei hiilga. Maailmas toimuva seletus tuletatakse ikka ühest ja samast Onu Remuse muinasjutust, kus opossumi mokad on rasvased.
