19.12.2008, 00:00
Venemaa provokaator: “Kahjuks ründasime Eestit liiga vara!”
Ekspress läks Venemaale otsima kommunisti, kes mõtles välja loo Eesti NSVd taastavatest talunikest. Jõudisime ühte Peterburi keldrisse ja kuulsime seal hämmastavat avaldust.
“Ei olnud see mingi nali.” Lenini plakati all istuv kommunist
vaatab mulle otse silma.
Ma tean, et see mees valetab. Aga mul on
vaja ta rääkima saada ja ma teesklen, nagu oleksin kahevahel: nii et
uudis Eestis kolhoose taastavatest talunikest polnudki
väljamõeldis?
Talunikud Andrus Tamm ja Aine Saar on
kohe täitsa olemas? Ja tahavadki tagasi Eesti NSVd?
Kommunist
hakkab küsimuste peale keerutama: “Nad on olemas, aga nad ei pruugi
kogu aeg kohapeal viibida.”
Mida see tähendab?
“Et ega põllumehel pole Euroopa Liidus kerge elu.”
Löön nüüd kaardid lauale: see lugu oli puhas
väljamõeldis!
Seepeale kommunist vastu ei vaidle:
“Ütleme nii, et see oli meiepoolne abi Vene riigile
infosõjas, võitluses NATO vastu. Infosõja muide algatasid
lääneriigid.”
Seejärel teeb kommunist
üllatava avalduse. Ta kahetseb, et ehk sai vale pisut liiga vara
avalikkuse ette paisatud.
“Me oleksime pidanud olema
kannatlikumad ning ootama, kui majanduskriis rohkem tunda annab. Ma arvan, et
siis oleks me leidnud Eestist palju rohkem mõttekaaslasi.”
Kommunisti nimi on Sergei Malinkovitš. Kui teda uskuda,
siis juhib ta liikumist nimega Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid.
Ma leidsin tema kontakti organisatsiooni veebiküljelt. Telefonis
vesteldes küsib ta mitu korda üle, mida ma ikkagi soovin. Kas on
üldse mõtet kokku saada? NATO riigi ajakirjanik, nagu ta
rõhutatult mainib, ei ole tema lemmikkülaline.
Malinkovitš jagab kohtumist kokku leppides kõhklevaid lubadusi.
Justkui sooviks, et enne, kui annab intervjuu, teda ikka tõsiselt
“moositaks”. Võib-olla on seesugune pirtsutamine osa mingist
etendusest.
Varasem kogemus kõiksugu
äärmusorganisatsioonidega on mulle näidanud, et tegelikult nad
lausa igatsevad ajakirjandusse pääseda.
Lõpuks
saan täpsed juhised: “Tulge Üheksandale Nõukogude
tänavale, maja number 31 juurde. Sinna, kus näete rohelisi
garaaže.”
Üheksas Nõukogude tänav on
Peterburi autodest umbse kesklinna kohta vaikne uulits.
Numbrit 31
kannavad paljud majad sel tänaval. Nii – rohelised plekist garaažid,
hämar sisehoov, mis tundub äravahetamiseni tuttav, kui meenutada
mõnd Nõukogude detektiivfilmi.
Ääreni
täis prügikonteiner ja kass.
Kui ma käisin paari
aasta eest Moskvas noorteorganisatsiooni Naši peakorteris, siis leidsin
selle juba paari kvartali kauguselt algava sümboolika järgi
hõlpsasti üles. Aga Peterburi kommunistidel pole ühtki lippu
ega viita väljas.
On nad üldse olemas? Kommunistid
Nõukogude tänaval. See kõlab kaunis sedamoodi, nagu oleks
tegu postsovetliku naljaga.
Kokkulepitud ajal ilmub pimedast
hoovist välja lühikest kasvu noorepoolne punapea. Tema ongi
seltsimees Malinkovitš. Just seltsimees, sest härraks palub ta end
tungivalt mitte nimetada.
Malinkovitš juhatab mind
keldrisse.
Nojah, kus mujal kui keldris võikski asuda
kommunistide pesa.
Raske ukse taga avaneb puuvoodriga üle
löödud seintega väike eesruum. Sealt edasi jõuame veel
väiksemasse tuppa, seltsimees Malinkovitši kabinetti.
Suure Lenini plakatiga kaunistatud ruumis pole arvutit! Kuidas siis
sünnib see kuulus veebisait, kus ilmus reportaaž Ida-Virumaa talunikest
Andrus Tammest ja Aine Saarest? Seltsimees Malinkovitš ütleb
umbmääraselt, et kirjatükid sünnivad mujal.
Toakese
aknalaual vedeleb Lenini pea. See on kõik, mis jäi järele
lähedal asuvas pargis seisnud Lenini kujust. Seinal ripub ruupor. Nurgas
kuumab nõukogude ajal valmistatud elektrikamin.
Kõik
kokku meenutab teatridekoratsiooni.
“Meie programm on
viie aasta jooksul NSV Liidu taastamine tema endisel kujul.”
Malinkovitš räägib hästi artikuleeritult, nagu oleks
õppinud lavakunstikateedri kõnekoolis. Jutu juurde käivad
ägedad žestid, justkui kõneleks ta Ploštšad
Vosstanijal suurte inimmasside ees, mitte ühe ajakirjanikuga
keldripugerikus.
Endast see seltsimees eriti rääkida ei
taha. Ta mainib vaid niipalju, et kunagi visati ta revolutsioonilise tegevuse
pärast välja Herzeni-nimelisest Peterburi pedagoogikaülikoolist.
“Visati välja nagu omal ajal Lenin,”
täpsustab ta mõningase uhkusega.
Olgu nii. Aga kes on
siiski Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid? Venemaal on ju olemas
Kommunistlik Partei, mis kurioossel kombel on riigi suurim
opositsioonijõud.
Malinkovitš ütleb, et
Kommunistlik Partei on tema liikumise jaoks sõbralik partei: “Aga
nad tegutsevad liiga mõõdukalt. Ma ei saa öelda, et meie
oleksime äärmuslased, aga aktiivsemad ja ägedamad
kindlasti.”
“Kui palju teid on?”
“Viissada!” purskab Malinkovitš esimese hooga. Minu pilku
nähes märgib, et aktiivseid liikmeid on 120 ringis. Põhiliselt
35–40aastased aktiivsed inimesed.
“Kes liikumist
rahastab?”
“Eks liikmed maksavad liikmemaksu.”
“Kas sellest piisab?”
“No on
mõned toetajad veel...” hakkab Malinkovitš keerutama.
“Näiteks üks mööblitehase direktor annab meile raha.
Ja ka ühe välisfirma esindajaga on meil hea
läbisaamine.”
Veider lugu. Liikumise plaanide kohaselt
tuleks Venemaal tegutsevad välisfirmad natsionaliseerida.
Esimesena tuleks ette võtta Peterburis asuv Fordi tehas: “Selles
imperialismi tsitadellis töötavad välismaalased pole muud kui
eriteenistuste töötajad,” on kommunist veendunud.
Lugu läheb veelgi skisofreenilisemaks.
Malinkovitš ütleb, et toetab täielikult Kremli
välispoliitikat. Aga sisepoliitiliselt on tema liikumine Vladimir
Putini juhitava Ühtse Venemaaga opositsioonis.
“Ma
arvan, et juba lähiaastatel hävitab majanduskriis praeguse
juhtivpartei,” teatab Malinkovitš kurjakuulutavalt.
Üldse on peaminister Putin tema hinnangul Venemaale lahja liider.
Medvedjevil paistab olevat rohkem potentsiaali. Peterburi kuberner
Matvijenko on aga üldse üks paras...
“Me
küsisime linnavalitsuselt raha komsomoliorganisatsiooni 90.
sünnipäeva tähistamiseks.
Matvijenko, ise endine
komsomolisekretär, ei andnud!”
Kõige vähem
sallib Malinkovitš Žirinovskit ja tema liberaaldemokraatlikku
parteid: “Põhimõteteta, jälk kamp! Tahavad Lenini
Punaselt väljakult ära viia ja maha matta. Sümboleid ei tohi
hävitada! Neid tuleb hoida.”
Sujuvalt jõuab
kommunisti jutt selleni, kui kasulik on üleilmne majanduskriis. Venemaa
saab asuda lõpuks ometi taastama oma võimu endises NSV Liidus.
Uppi läinud majandusega väikeriigid paluvad ise Moskvat appi.
“Ma arvan, et pole mõtet enam jamada mingi NSV Liidu
loomisega. Õigem oleks haarata kõik Venemaa koosseisu.
Tõsi, laiaulatusliku autonoom
ia võiks ju anda,” teeb Malinkovitš suuremeelse žesti.
Millal see juhtub?
“Kiiremini, kui te
arvate.”
Tagasi Eestis, vaatan internetist veel kord
üle kurikuulsa reportaaži kahest Ida-Virumaa talunikust. Ühel pildil
kükitab keegi väikest kasvu kaitsevärvi lodumütsiga mees
noore männi all, püstol peos.
“Kaitstes
Nõukogude Eestit!” kuulutab pildiallkiri.
Seda meest ma
tunnen. See on ju seltsimees Sergei Malinkovitš isiklikult.
Viis näidet sm Malinkovitši libauudistest
Peterburi kommunistide veebiküljel avaldatud jaburused nopitakse üles Vene internetiportaalide poolt. Sealt jõuavad need edasi rahvusvahelisse meediasse, mis esitleb neid tihti tõeliste uudiste pähe.
2. september
Ida-Virumaa talunikud Andrus Tamm ja Aine Saar kuulutasid välja Nõukogude Eesti ning otsustasid lahkuda Eesti Vabariigi koosseisust. Libauudis levib nii Vene kui ka Lääne meedias.
28. oktoober
Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid avaldavad nördimust, et ukrainlanna Olga Kirilenko mängib uues agent 007 filmis “nõukogude rahva vaenlase, diversandi ning verise mõrtsuka James Bondi” kaaslast.
1. detsember
Kommunistid väljendavad muret, et USA presidendiks valitud Barack Obama määras välisministriks Hillary Clintoni.
“Karda seda valget naist, me vend Obama. Soovitame nimetada riigisekretäriks seltsimees Monica Lewinsky. Tegemist on noore elurõõmsa naisega.”
5. detsember
Kommunistid mõnitavad Venemaa parimat jalgpallurit Andrei Aršavinit, kes soovib oma senisest klubist Peterburi Zenitist mõnda tugevasse välisklubisse siirduda.
“Mõned sportlased on täielikult kaotanud patriotismitunde ning vastutuse oma kodumaa ees ja lugupidamise riigi vastu. Andrei kauplemine oma kehaga ahnete Lääne klubidega kutsub meis, kommunistides, esile tülgastust ja häbi.”
16. detsember
Peterburi kommunistid on veendunud, et telekanali Rossija saates “Vene nimi“ käib rahvuskangelase valimisel metsik sohitegemine. Võltsitakse tulemusi, et võitjaks ei tuleks Lenin või Stalin.
“Me hoiatame – kui Leninit ja Stalinit ei kuulutata hääletuse tulemusel võitjaiks, võivad riigis alata massilised rahutused.”
Peterburi kommunistide veebiküljel avaldatud jaburused nopitakse üles Vene internetiportaalide poolt. Sealt jõuavad need edasi rahvusvahelisse meediasse, mis esitleb neid tihti tõeliste uudiste pähe.
2. september
Ida-Virumaa talunikud Andrus Tamm ja Aine Saar kuulutasid välja Nõukogude Eesti ning otsustasid lahkuda Eesti Vabariigi koosseisust. Libauudis levib nii Vene kui ka Lääne meedias.
28. oktoober
Peterburi ja Leningradi Oblasti Kommunistid avaldavad nördimust, et ukrainlanna Olga Kirilenko mängib uues agent 007 filmis “nõukogude rahva vaenlase, diversandi ning verise mõrtsuka James Bondi” kaaslast.
1. detsember
Kommunistid väljendavad muret, et USA presidendiks valitud Barack Obama määras välisministriks Hillary Clintoni.
“Karda seda valget naist, me vend Obama. Soovitame nimetada riigisekretäriks seltsimees Monica Lewinsky. Tegemist on noore elurõõmsa naisega.”
5. detsember
Kommunistid mõnitavad Venemaa parimat jalgpallurit Andrei Aršavinit, kes soovib oma senisest klubist Peterburi Zenitist mõnda tugevasse välisklubisse siirduda.
“Mõned sportlased on täielikult kaotanud patriotismitunde ning vastutuse oma kodumaa ees ja lugupidamise riigi vastu. Andrei kauplemine oma kehaga ahnete Lääne klubidega kutsub meis, kommunistides, esile tülgastust ja häbi.”
16. detsember
Peterburi kommunistid on veendunud, et telekanali Rossija saates “Vene nimi“ käib rahvuskangelase valimisel metsik sohitegemine. Võltsitakse tulemusi, et võitjaks ei tuleks Lenin või Stalin.
“Me hoiatame – kui Leninit ja Stalinit ei kuulutata hääletuse tulemusel võitjaiks, võivad riigis alata massilised rahutused.”