Põhja-Eestis on jalgrattaõnnetuste arv mullusega võrreldes juba kasvanud 122 protsenti ja peamised rattaõnnetuskuud on alles tulekul.

Teisipäev, 16. juuni oli Tallinnas leitsakuline, loodeti äikest, mida lõpuks ei tulnudki. Kuid otsekui välk selgest taevast leidis õnnetus 65aastase Ülle siiski üles.

Oli juba õhtu. Kuulmispuudega naine seisis Szolnoki peatuses ja ­ootas trolli, et sõita sellega viimane koduni jäänud peatusevahe. Tema selja tagant – naise jaoks küllap täiesti hääletult – lähenes jalgrattur. Ja korraga toimuski kokkupõrge.

Mis täpselt toimus, on alles selgitamisel, kuid kuidagimoodi paiskus Ülle peaga vastu bussiootepaviljoni teravat metallnurka. Ajas end siis vaevaliselt üles – linnaskäiguriided olid kõik rikutud – ja veri jooksis mööda ta nägu. Rattur (mees) oli seisma jäänud. Selles, kui vana või mis rahvusest ta oli, pole loo trükkimineku ajaks veel täit selgust.

„Minuga on kõik korras. Ma lähen koju,“ püüdis proua Ülle öelda ja üritas salvrätti haavale surudes verejooksu peatada.

Avalehele
146 Kommentaari
Loe veel: