16.05.2008, 00:00
Videomängud ähvardavad Hollywoodi
Sulev Vedleri arvates tuleb meelelahutustööstusesel üha enam vastu tulla mängijate põlvkonna nõudmistele.
Kevadhooaeg algas meelelahutustööstusele
ähelepanuväärse vapustusega: ülipopi arvutimängu kassa
lõi mängleva kergusega Ameerika filmitööstuse
värskeima hiti oma.
Pealtnäha võinuks see olla
võrdsete võitlus. Arvutimängutootja Take Two lasi vahetult
enne maipühi välja ülipopi mängu “Grand Theft
Auto” (GTA) neljanda osa. Selle peategelane on endine Bosnia sõja
võitleja, kes peab Vabaduslinna (loe: New Yorgi) tänavatel
varastama autosid, röövima panku ja klaarima arveid kurjategijatega.
Filmikompanii Paramount Pictures panustas Raudmehele, keda teavad
multifilmidest ka Eesti lapsed. See on tüüpiline lugu halva
muutumisest heaks: ülbe miljardärist relvatööstur kasvab
ümber ülikangelaseks ja paljastab koletu vandenõu.
Mõlemad tooted jahtisid eeskätt nooremapoolseid mehi, kes janunevad
adrenaliinirohkete seikluste järele.
Seniajani tegid filmide
kassad tavaliselt arvutimängude omadele tuule alla. Aga mitte seekord.
“Iron Man” teenis esimesel nädalavahetusel
globaalselt ligi 200 miljoni dollari suuruse kassa.
Kuid
arvutimängul läks veel paremini. Analüütikud uskusid, et
GTA4 toob esimese nädalaga sisse 400 miljonit dollarit. Tegelikult ulatus
kassa 500 miljonini. Siinkandi suurim firma Eesti Energia saavutab sellised
müüginumbrid poole aastaga.
USA turul osutus GTA4
kõigi aegade kõige paremini alustanud meelelahutustooteks. Ta ei
alistanud mitte ainult videomängude senise suurima hiti “Halo
3” müügitulemust, vaid ületas ka filmide ja raamatute
rekordid, mida seni hoidsid vastavalt “Ämblikmees 3” ja Harry
Potteri sari.
Madal massikultuur
Filmikunsti peame kultuuri osaks juba aastakümneid.
Arvutimängudega on asi teistsugune.
Eesti kultuuriküljed
ega -saated ei tavatse mänge kajastada, sest tegemist on madala
massikultuuriga. Kuid samamoodi ei kajastatud spordiuudised omal ajal
rulasõitmist, trikirattaid ega surfamist, sest need ei olnud
traditsioonilise spordi osad. EMT pidas 90ndate alguses mobiiltelefone vaid
mõne tuhande rikka lõbuks ning SMS-laen oli veel poolteist aastat
tagasi naljanumber.
Videomängude müük on juba ammu
arvutipoodidest tavalistesse toidukauplustesse üle kolinud. Sageli
võtavad mängude letid enda alla sama palju või isegi rohkem
ruumi kui filmide või muusika omad. Mängimine ei ole enam
poisikeste ja noorhärrade lõbu.
Mängimisharrastusega põlvkond laieneb seoses esimeste
mängijate vananemisega ja hõlvab üha rohkem vanusegruppi
25–40. Samuti kasvab mängimise populaarsus naiste seas.
Algul tegelesid arvutimängude arendamisega üksikud andekad
programmeerijad. Kulud olid seetõttu väikesed ning kasumlikkus
meeletu, kui toode osutus hitiks. Ühes arvutipargi võimsusega
kasvas ka töömahukus ning praegu tegelevad mängude tootmise ja
turustamisega juba suurkompaniid. Ehk juhtus sama mis aastakümneid varem
filmi- ja muusikatööstuses: jäme ots läks suurtootjate
kätte.
Rahamasina taset näitab fakt, et hiljaaegu teatas
USA kompanii Electronic Arts kavatsusest osta kahe miljardi dollariga ära
“Grand Theft Auto” tootjafirma Take Two. Viimase juhtkond
lükkas aga pakkumise tagasi väitega, et seda on liiga vähe.
Indiana Jones vs Lara Croft
Kuigi paljud
mängud on sisult küllaltki primitiivsed tooted – ja mida ongi
oodata näiteks “Tetriselt” või mõnelt
võidu
sõidusimulaatorilt? –, kasvab paremate kvaliteet pidevalt. Eespool
toodud “Grand Theft Auto” osasid on näiteks võrreldud
maffiast kõneleva telesarjaga “Sopranod” ning mängu
kangelaste helindamisel on osalenud sellised superstaarid nagu Michael
Madsen, Dennis Hopper, Samuel L. Jackson ja Ray Liotta.
Kui
võtame näiteks arheoloogiaalased seiklused, siis tekib
küsimus, kumba popkultuuri ikooni tunneb rahvas rohkem: kas pika piitsaga
varustatud professor Indiana Jonesi või rinnakat seiklejannat Lara
Crofti?
Tänavu toimub isegi nende n-ö duell. Vananev
Harrison Ford vallutab tuleval nädalal maailma, sh Eesti kinolinad filmiga
“Indiana Jones ja Kristallpealuu kuningriik”, kus ta võitleb
NSV Liidu eriüksusega Peruu indiaanlaste ühe suurema aarde
pärast.
Detsembriks on aga planeeritud mängu “Tomb
Raider” kaheksas osa, kus Lara Croft avab iidsed maiade portaalid peal-
ja allilma vahel. Seksisümbolile annab hääle briti
näitlejanna Keeley Hawes, keha modelliks on aga olümpial
võistelnud võimleja, paljuütleva nimega Heidi
Moneymaker.
Võitlus aja pärast
Arvutimängud ja filmid töötavad üldiselt
üksteist toetavate produktidena. Tavaliselt järgneb edukale filmile
mäng või vastupidi. Samalaadne skeem on kultuuris toiminud
aastasadu.
Näiteks põhjala ja teutooni legendid andsid
materjali nii Richard Wagnerile “Niebelungide sõrmuse” kui
J. R. R. Tolkienile “Sõrmuste isanda” kirjutamiseks.
Alexandre Dumas noorema näidendi “Kameeliadaam” alusel on
vändatud mitu filmi, kuid ta inspireeris ka Giuseppe Verdit looma
ooperit “La Traviata”. Ja nii edasi.
Praegu on aga
olukord muutunud. Meelelahutust müüakse üle ilma rohkem kui
varem ja ta on tänu internetile kättesaadav peagu igal pool maailmas.
Rahakaid tarbijaid leidub. Võitlus käib üha rohkem tarbijate
aja pärast, sest ööpäev on kõikjal 24 tunni pikkune.
Kas tarbija läheb kinno või ostab arvutimängu? Või teeb
mõlemat? See pole mitte ainult mängu- ja kinokompaniisid
erutav küsimus.
Samamoodi pingutab kogu meedia. Näiteks
Eesti Ekspressi konkurentideks ei ole praegu ainult teised lehed ja
internetiküljed, vaid üha enam võistlevad meiega telesaated ja
kaubanduskeskused, kes neelavad lugejate aega. Konkurendiks on isegi ilus ilm,
sest siis eelistavad inimesed lugemisele õues aega veeta.
Märgilise tähendusega sündmus
Muidugi ei tähenda “Grand Theft Auto”
müügiedu surmahoopi Hollywoodi masinavärgile – seda enam,
et moodsal ajal teenib filmitööstus lõviosa tulust pärast
kinolevi DVD-plaatide müügist ja filmide laenutamisest, mängudel
seevastu selline osa müügist puudub (v.a mõned
laienduspaketid). Küll aga näitab GTA4 edu interaktiivse meedia
võidukäiku ja tõestab, et see valdkond tungib peale
jõulisemalt kui eales varem.
Internetimeedia on muutnud
moodsat lehetööstust nii palju, et enam ei ole olemas kollaseid
teemasid. Küsimus on vaid teemade esitlemises ja kirjutamislaadis. Osa
vanast meediast on aga ilmselt igaveseks surnuaiale saadetud.
Midagi sarnast juhtub tõenäoliselt ka
meelelahutustööstuses. Mängijate põlvkonnal on uued
harjumused ja töösturid peavad sellega arvestama.
Uudised
räägivad, et kultusrežissöör Steven Spielberg olla
päris kõva mängur ning ta ise pakkus Nintendole v&au
ml;lja ühe uue kolmemõõtmelise pusle-mängu idee. Seegi
näitab, millises suunas tuuled puhuvad.