29.02.2008, 00:00
Viikingite uued rõivad
Erksad värvid, voogavad siidiribad, sätendavad peeglikillud – viikingite riietuses oli palju rohkem glamuuri, kui me seni oleme ette kujutanud.
Naised riietusid väljakutsuvalt ja mehedki üsna edevalt, väidab
Rootsi arheoloog Annika Larsson. “Nad kombineerisid idamaiseid jooni
Põhjala stiiliga. Riided olid mõeldud eksponeerimiseks
siseruumides, tule ümber,” räägib tekstiilide
arheoloogiale pühendunud Larsson, kelle uurimistulemused
võimaldavad maalida viikingiajastust täiesti uue pildi.
Uppsala ülikoolis töötav Larsson on uurinud Mälareni
järve orust leitud tekstiilijäänuseid ja kaitses nende
põhjal mullu doktorikraadi. See piirkond oli juba viikingiajastul
üks Skandinaavia tähtsamaid keskusi; seal asuvad nii Stockholm ja
Uppsala kui ka Sigtuna.
Leiud näitavad, et viikingiajastu ei
olnud mingi ühtlane ajalooperiood. Uute kaubateede tekkides hakkasid
inimesed uutmoodi riietuma. Keskaegse kristlusega seonduvat riietusstiili
hakkas Rootsi jõudma juba 10. sajandi lõpul. Idamaised
riietuselemendid kadusid ristiusu tulekuga, ajal, mil viikingid hakkasid
kauplema kristliku Bütsantsi ja Lääne-Euroopaga.
“Tekstiiliuuringud kõnelevad ühiskonnaoludest rohkem kui
traditsioonide uuringud,” ütleb Larsson. “Vanad rituaalid
elavad pärast ühiskondlikke muutusi veel kaua, aga kui kaubavoog
katkeb, vahetub riidemood kohe.”
Larsson on kindel, et Rootsi
viikinginaised riietusid ristiusueelsel ajal palju väljakutsuvamalt, kui
me seni oleme arvanud. Tema teooria rajaneb Venemaalt Pihkvast, viikingite
kunagise kaubatee äärest päevavalgele tulnud uuel leiul, mis
kujutab endast suure naiseriiete kollektsiooni jäänuseid.
Rootsi tekstiiliarheoloogi kinnitusel ei sobi see leid senise ettekujutusega
viikinginaiste riietusest kuidagi kokku.
Seni arvati, et
viikinginaised kandsid pikka kleiti, mis koosnes kahest nelinurksest
põllest; umbes rangluu kõrguselt kinnitusid tagapõlle
õlapaelad eespõlle pannalde külge; kleidi all oli linane
särk, peal villane sall või rätik.
“Stockholmi lähedal Birkas asuvate matmispaikade 19. sajandil
tehtud joonistelt paistab, et nii see tegelikult ei olnud. Pandlaid kanti
tegelikult mõlema rinna keskpaiga kohal. Tavapärane seletus on, et
pandlad on surnukeha lagunedes allapoole nihkunud. Aga see tundub üsna
võltsvaga seletus,” leiab Larsson.
Tema väitel
koosnes Birka naiste kleit vaid ühest kangatükist ja oli eest avatud.
Õlapaelad hoidsid traksidena kangast paigal, olles rindade peal
pannaldega kanga ettekeeratud ülanurkade külge kinnitatud.
Arheoloogilistele leidudele tuginedes võib aga väita, et
kristluse tulles niisuguseid riideid enam ei kantud.
“On
kerge ette kujutada, et ristiusu kirikul oli reservatsioone rõivaste
suhtes, mis sel viisil rindu aktsentueerisid, ja enamgi veel, alussärgi
eestpoolt nähtavale jätsid. On ka võimalik, et niisugust
riietust seostati eelkristlike rituaalidega ja see keelustati sel
põhjusel,” räägib Annika Larsson Uppsala ülikooli
pressiavalduses.