Viimane “kadunud maailm”?
Juba esimene pisike linnuke, keda ekspeditsioonimeeskonna liige Kris Helgen helikopterist maha astudes nägi, kujutas endast suurt avastust.
See oranži näoga mesilasenäpp oli oma debüüdi teadlaste töölaudadel teinud 19. sajandil. Uus-Guinea pärismaalased olid mõne eksemplari kinni püüdnud ning entusiastlike maadeavastajate vahendusel Suurbritanniasse lähetanud. Ent Inglise kõrgelt haritud professoritel ei jäänud üle palju muud kui nõutult käsi laiutada: igasugused täpsemad andmed selle kohta, kustkohast lind pärineb, puudusid. Ning jäidki puuduma.
Järgnes enam kui sajand vaikust, kuni viimaks 2005. aasta detsembrikuus katkestas selle helikopterimürin Paapua saare Indoneesiale kuuluval osal asuvate Foja mägede kohal.
Saladuslikud fotod
Rahvusvahelise looduskaitse ja -uurimisorganisatsiooni Conservation International teadlane ja asepresident Bruce Beehler oli piirkonna mõttes sihikule võtnud juba veerand sajandit tagasi. 1981. aastal tuli USA geograaf Jared Diamond just sealtkandist tagasi esimeste fotodega ühest senitundmatust lehtlalinnu liigist. Kuid üksikasjalikumaid teaduslikke vaatlusi seal elutsevatest loomadest ja lindudest Diamond ei teinud.
Diamondi retkele järgnes mitu ekspeditsiooni, mis aga luhtusid piirkonna väga raske ligipääsetavuse tõttu ega päädinud ühegi nimetamisväärse avastusega. Kadunud linnuliikide jahtimist maailma ühel suurimal saarel võib vabalt võrrelda nõela otsimisega heinakuhjast. Ent Beehleris süvenes veendumus, et just Foja mägesid ümbritsevad üliraskesti ligipääsetavad metsad võivad peita üllatusi.
Need mäed kerkisid ookeanist esmalt väikeste saarekestena, kus looma- ja taimeliigid arenesid muust maailmast isoleerituna. Aja jooksul kasvas saarestik Uus-Guineaga kokku, ent säilitas osaliselt oma bioloogilise eripära, mida erinevalt paljudest teistest sarnase arengulooga piirkondadest ei ole ulatunud rikkuma ka inimtegevus. Eeldused "kadunud paradiisi" avastamiseks näisid suurepärased.
Detsembris maanduski Beehler selles metsas koos USA, Austraalia ning Indoneesia teadlastest koosnenud ekspeditsiooniga ning võis tõdeda, et sisetunne polnud teda petnud. Paari nädala jooksul avastasid teadlased metsadest kümneid uusi liike ja lahendasid mitmed seni "saladuslikeks" peetud liikidega seotud mõistatused.
Paradiisilind linnuparadiisis
Üks sellistest oli Berlepschi paradiisilinnuga (parotia berlepschi) seotud segadus. Esimesena kirjeldas seda sulelist Saksa ornitoloog Otto Kleinschmidt juba 1897. aastal, kuid seda kõigest topise alusel, mida ta nägi kollektsionäär Hans von Berlepschi erakogus. Lind teati pärinevat Uus-Guinealt, ent täpsemad andmed puudusid seni, kuni Diamond viimaks pildistas emast paradiisilindu.
Kuid alles nüüd leiti linnu kodu lõplikult üles ning tehti esimesed fotod ka isasest Berlepschi paradiisilinnust.
"Me vaatasime hämmastunult, kuidas isaslind hullas meie raja äärsetes okstes, sähvis oma tiibade ja valgete küljesulgedega ning laulis magusat kahenoodilist laulu emaslinnule," muljetas Beehler. "Olin alguses liiga võlutud, et kaamera kätte võtta."
Inimesed ja rotid puuduvad
Otsekui sajand tagasi kirjutatud seiklusromaani sattunud uurijad tõdesid, et piirkonnas puudusid mis tahes inimtegevuse jäljed. Kui välja arvata geograaf Diamondi retk 25 aastat tagasi, polnud neisse metsadesse tõepoolest astunud ühegi inimolendi jalg. Kohalike hõimude lähimad külad jäävad 15–20 päeva pikkuse teekonna kaugusele, ent nende jahiretked ulatuvad enamasti vaid ühe päevateekonna sügavusele džunglisse. Inimese puudumine on piirkonnast eemal hoidnud ka rotid, sead ja koerad.
"Loomaparadiisi" tunnet süvendas tõsiasi, et paljud elukad ei ilmutanud inimeste suhtes vähimatki hirmu. Nii näiteks võis otse jalge eest üles korjata pikanokalise sipelgasiili, primitiivse, munemise teel paljuneva imetaja, kes oma asuala teistes piirkondades on küttimise tõttu peaaegu välja surnud. Kullakarvaline puukänguru (dendrolagus pulcherrimus), keda varem teati elavat vaid naabruses asuva Paapua Uus-Guinea ühelainsal mäel, lubas end samuti sülle võtta. Leidude kontole kanti veel üle 20 uue konnaliigi, neli liblikaliiki ning mitmed uued taimed, sealhulgas rekordilise 15sentimeetrise õieläbimõõduga rododendron. Kuna ekspeditsioon leidis aset vihmaperioodil, mil putukad väga hoogsalt ringi ei lenda, võivad avastamist oodata veel kümned liblikaliigid.
"See on maailm, mis mujal on kaduma läinud," kommenteeris Helgen. "Suur osa meie planeedist võis kunagi välja näha just selline. Kuid meie avastus võib olla ka viimane omasugune, viimane avastusterohke seiklus kohas, kuhu inimjalg pole varem astunud."
