Viktor Kingissepp oli 1920. aastate algul Eesti kaitsepolitseile nagu Osama bin Laden 21. sajandil USA eriteenistustele. Ta oli sihtmärk, kes tuli iga hinna eest hävitada – Eesti Vabariigi vaenlane number üks.

Nõrk lüli – sidemees Mõlemale said saatuslikuks sidemehed. Osamani jõudsid jänkid tema kulleri jälgimise tulemusena. Kaitsepolitseile naeratas õnn 1922. aasta mairongkäigu ajal, kui tabati Kingissepa sidemees Johannes Linkhorst. Algul vaikis Linkhorst kindlameelselt. Järgmisel päeval andis kapo Linkhorsti sõjaväe välikohtule, see mõistis mehe juba mõne tunni pärast surma.

Hukkamise eel kuulas Tallinna komandant Oskar Raudvere 2. mai hilisõhtul kommunisti veel viimast korda üle. Komandant käis välja trumbi: kui Linkhorst paljastab Kingissepa varjupaiga, kingitakse talle elu. Linkhorst murduski. Ta ütles, et Kingissepp varjab end Karu tänaval
kommunistide Salomonia ja Juliane Tellmanni korteris. Tallinna komandant kutsus välja Kaitsepolitsei ametnikud ning andis samas ka 40 sõdurile ja ohvitserile käsu Kingissepa varjupaik sisse piirata. Sõjaväelased kapot ei usaldanud ja nende töötajad kuulsid Kingissepa salaurkast alles kohapeal.

Tabamine verevalamiseta

Kingissepa salakorterit rünnati 3. mai öösel kell 1. Toimunust koostati hiljem kaks vasturääkivat raportit. Sõjaväelaste oma järgi tungisid ohvitserid majja kapo Tallinna osakonna ülema abi Julius Palmi juhtimisel, “kes ainus julge kaitsepolitseinik oli”. Kingissepa peidikusse viiva salaukse lõi veltveebel Tamm püssipäraga lahti ning tormas koos kahe ohvitseri ja Palmiga sisse. Alamleitnant Kitvell ja Tamm lõid Kingissepa voodisse pikali, nii et ta ei saanud vastu hakata. Kingissepa tabamine kulges seetõttu kergesti ja ilma ohvriteta. Kaitsepolitseinik Palmi versiooni kohaselt polevat läbiotsijad algul midagi leidnud ning siis hakkas ta seinu kompama.

“Ühest kohast tapeediga kaetud seina kõvemini surudes sain aru, et see
järele andis ja selle kohal arvatavasti salauks oli. Sellepeale võtsin revolvri taskust välja ja jalaga lõin vastu seda kohta, mispeale ka seal kohal uks avanes ja selle ukse taga seisis aluspesu väel inimene, kellel revolver laskevalmis käes oli. Mina kargasin selle isiku juurde ja lõin oma revolvriga temale vastu kätt, nii et temal revolver maha kukkus ja teisekäega haarasin tema rinna eest kinni ja tõmbasin ta sealt salajasest ruumist välja tuppa,” kirjeldas Palm kinnivõtmist.  Kingissepa pesa oli hoolikalt ehitatud. Kui selle asukoht polnuks teada, olnuks suisa võimatu seda avastada. “See on sahvri taoline ehitus umbes sülla pikkune ja sülla laiune kamber pesuköögi ja elutoa vahel. [–] Selle
peiduurka alla on ehitatud tsemendist auk ja nii kui arvata võib, selleks, et sinna paberisi ja teisi põrandaalusele tegevusele tarvilikke asju ära peita,” kirjeldas Palm.

Lasud männitukas

Kingissepp kuulati Kaitsepolitseis üle ja anti välikohtu alla, kes ta veel samal päeval surma mõistis. Paar tundi hiljem kinnitas surmaotsuse sõjaminister Jaan Soots. Kell 11 õhtul
rivistati Vahipataljoni õuel üles hukkamiskomando ja julgestusmeeskond
ning marsiti seejärel Ülemiste järve lähedale männitukka. Peagi
saabusid kaks autot, neist ühest talutati välja Kingissepp.

Kolonel Raudvere ütles lühidalt: “Alake!” Kingissepp viidi varem valmis kaevatud haua äärde, tema käed vabastati köidikuist. Komando võttis rivvi. Hukatavale suunati valgus.

Kohe kõlas ka käsklus: “Valmis olla – tuld!” Kärgatas kogupauk ja Kingissepp vajus kokku. Vahipataljoni veltveebel Tamm astus Kingissepa juurde ja tulistas talle lasu pähe. Seejärel lükati laip auku, mis aeti kohe kinni ja tasandati.Paar nädalat hiljem sai teatavaks, et kommunistid otsivad Kingissepa surnukeha, sooviga see salaja üle piiri Venemaale toimetada. Et ära hoida “pühaku” sündi, otsustati Kingissepa laip hävitada. Juba järgmisel ööl sõitis Pirita randa auto, millest tassiti ootavasse mootorpaati kotiriidesse mässitud Kingissepa laip. Paat lahkus kohe rannast ja võttis kursi avamerele. Naissaare ja Aegna vahel paat peatus, surnukehale kinnitati raskuseks raudpommid ja lükati üle parda.

Poja julm kättemaks

Pärast 1940. aasta riigipööret saabus koos NKVDga Eestisse Kingissepa
poeg Sergei, kes asus oma isa surmajate jälgi ajama. Kuigi Viktori reetnud Linkhorst elas nüüd Johan Nõmmiku nime all, ei päästnud see
teda kättemaksust. Pole võimatu, et Sergei Kingissepp hukkas Linkhorsti oma käega. Sergei oli põhjalik ja leidis üles enamiku oma isa surmaga seotud kaitsepolitseinikke. Märtsis 1941 anti nad tribunali alla ja hukati 23. aprillil arvatavasti Scheeli mõisa krundil.
Sergei lõpp oli veelgi kuulsusetum kui tema isal – ta hukkus pagemisel Tallinnast Leningradi 29. augustil 1941, kui kaubalaev Järvamaa otsetabamuse sai. Nii puhkavad isa ja poeg mõlemad Läänemere põhjas.